Kapitalistlikust mentaliteedist kantud industriaalühiskonna ja poliitiliste jõudude aeg on ümber saanud. Kliimakatastroof, sotsiaalsed pinged ning suutmatus ja soovimatus neid lahendada on märk sellest, et muutuma peab kogu senine mõtteviis. Parem maailm on võimalik.

Meeleavaldus kliimakonverentsi COP21 ajal Pariisis. Kõik fotod: Renee Altrov

Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni andmetel oli 2015. aasta kõige kuumema keskmise temperatuuriga aasta, mis on seni meie ajal registreeritud, tehes ära eelmisele rekordipüstitajale, 2014. aastale. Viimased kümme kõige soojemat aastat on jäänud vahemikku 1998–2015. Pärast 1980ndaid on globaalne temperatuur inimtegevuse tagajärjel jõudsalt kerkinud ning see tähendab planeedi kõigile elanikele ebameeldivaid uudiseid.

Detsembris kinnitati Pariisis konverentsil COP21 kauaoodatud kliimakokkulepe. Laua taga istusid 196 riigi esindajad, püüdes leida üheskoos sõnastusi õigustele ja kohustustele, mida on vaja kliimamuutuste vähendamiseks ning nende tagajärgede leevendamiseks. Vastupidi 1996. aasta Kyōto protokollile, millega teadvustati esimest korda riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, et maailma kliima soojeneb inimtegevuse tõttu, õnnestus seekord paati saada ka Ameerika Ühendriigid ja Hiina, maailma suurimad süsihappegaasi emiteerijad.

Juba asjaolu, et Pariisis jõuti valmisolekuni kokkulepe sõlmida, on otsustav samm edasi, olgugi et terve aasta vältav lepingu allkirjastamisprotsess algab alles 2016. aasta aprillis. Lepingus küll mainitakse „eesmärki hoida kliimasoojenemist kõvasti alla 2 °C” („well below 2 °C”) ning püüelda veel väiksema 1,5-kraadise tõusu poole, aga selgeid meetmeid, kuidas kliimasoojenemist peatada, see ei sisalda ning siduvaid kohustusi riikidele ei sea. Need selguvad alles aastal 2018, kui rahvusvaheline kliimapaneel on teinud teadusliku analüüsi selle kohta, kuidas kliimasoojenemist pidurdada. Tegevuskava, mida riigid kohustuvad sel juhul järgima, jõustub alles aastal 2020.

Eestis pole seni kliimaküsimused elanikkonna seas suuremat tähelepanu pälvinud ning seda pole kõigutanud ka mustad talved ega suured tormid – kas või täpselt COP21 ajal toimunud detsembritorm, mis jättis elektrita rohkem kui 10 000 majapidamist. Ent just need ongi esimesed meieni jõudnud märgid sellest, et maailm muutub väga kiiresti.

Kliimamuutused, millele viidatakse enamasti kliimasoojenemise mõiste all, seisnevad äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemises. Eestis tähendab see ränki suviseid kuumalaineid, rannikualade üleujutamist, lund me enam varsti tõesti ei näe ning kui praegu õue vaatate (sest oma künismis eeldan, et lehe ilmumise ajal on akna taga täpselt samasugune hall niiske somp nagu selle artikli kirjutamise hetkel), siis jah, umbes selliseks kõik jääbki. Hüvasti, neli aastaaega.

Kaks kraadi

Pariisi läbirääkimiste lähtepunkt oli, et viimaste kümnendite kiiret kliimasoojenemist on põhjustanud põhiliselt energiatootmise, põllumajanduse, fossiilkütustel sõitva transpordi jm tööstusliku inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paiskuv CO2 ja teised kasvuhoonegaasid. Seega peavad ka lahendused tulema nendes valdkondades.

Globaalne kliima on 19. sajandi tööstusrevolutsioonist saati 1 °C võrra soojenenud. Meie kogeme seda südatalvel poris sumbates, ent märksa valusamaid tagajärgi kannatavad näiteks väljasuremisohus korallid, jääkarud, hiidpandad, Adeelia pingviinid, Aasia elevant ja sajad teised liigid. Kliimasoojenemise tõttu kaduvatest liikidest tuuakse kõige tihedamini näiteks juba 1980ndate lõpus igaveseks lahkunud kuldkärnkonna. Kui liikide väljasuremine võib tunduda hoomamatult suure tagajärjena, on ehk lihtsam kujutada ette kohalikus (loodus)keskkonnas toimuvaid muutusi, mida tekitavad elektrijaamad ja teised inimtegevuse tagajärjel kliimat mõjutavad objektid. Näiteks kui vesi Leedu suurimas järves Drūkšiai tõusis sinna Ignalina tuumajaamast suunatud reaktorite jahutusvee toimel kolme kraadi võrra, kadusid järveveest kõik kalad.

Kui kliima veel ühe kraadi võrra soojeneb, mida peetakse globaalse soojenemise kriitiliseks piiriks, upuvad ära ookeanisaared Maldiivid, Kiribati, Tuvalu jt ning pool miljonit sealset elanikku peavad endale hoopis uue pinnase otsima. Järgmise kraadise tõusu järel ujutab meri üle lisaks saareriikidele veel Bangladeshi, Hongkongi, Amsterdami, Antwerpeni, Lagose, New Yorgi jpt tihedalt rahvastatud rannikualad. Ka Eesti merepiir nihkub mandri poole. See on positiivne uudis näiteks Lihulale, millest võib siis saada uppunud Haapsalut mälestama jääv kuurortlinn, ent tallinlased peaksid hakkama vaatama kinnisvara kindluse mõttes Lasnamäele või Toompeale.

Kodanikuallumatus Pariisis

12. detsembri ehk D12 meeleavaldusel valdas tuhandeid Pariisi peatänavale kokku tulnud inimesi rõõm ja võidumeeleolu.

Kliimaläbirääkimiste ajal viibis Pariisis üle 15 000 keskkonnaaktivisti kõikjalt üle maailma, kes teadsid, et COP ei esinda nende huvisid ega lahenda nende lokaalseid probleeme. Põhiline ettevalmistus käis 12. detsembri aktsiooniks Red Lines Action koodnimega D12. Nimetus Red Lines viitab siin kriitilistele piiridele, mille ületamisel on ökosüsteemile pöördumatud tagajärjed.

Suurbritannia kliimaaktivistide rühmituse 350.org[1] koordineeritud D12 meeleavalduse jaoks korraldati alustavatele aktivistidele ja aktsioonidest osavõtjatele treeninguid, selgitati seadusandlust, tehti esmaabikoolitusi ning jagati praktilist infot selle kohta, mis aktivistidel plaanis on. Näha sai ka erinevate rühmituste esinemisi ja ettekandeid.

Keskkonnaaktivistide rühmitused korraldasid omakeskis ka koosolekuid ja aktsioone. Viibisime Kliimabussi tiimiga Friends of the Earthi koosolekutel, kus anti igal hilisõhtul aru, mis aktsioonid tol päeval toimusid ning mis järgmisel päeval toimumas on. COPi tegelik konverentsiala Le Bourget’s oli hoolikalt turvatud ning sinna pääsesid sisse üksnes mitu kuud varem akrediteeringu saanud inimesed. Kes FoE seltskonnas „on the inside” olid, andsid teistele teada, millest tol päeval konverentsil räägiti, ning lisasid oma kiire hinnangu, kuidas vastavalt edasi tegutseda.

Kultuurimajas, kuhu oli pandud püsti Zone d’Action Climat (ZAC) ehk kliimaaktsiooni tsoon, korraldati meeleavaldajatele koolitusi. Arstid, kelle ametinimetus oli antud kontekstis street medic, informeerisid osavõtjaid, kuidas vajaduse korral pisargaasi silmast välja pesta (eemalda kohe kontaktläätsed, prillid, silmakatted; pühi vedelik nahalt salvrätiga maha; pese silmad veega puhtaks, nii et vesi ei jookse kehale), kuidas lasta oma käed raudu panna (suru käed rusikasse ja painuta randmed ülespoole, nii jääb närvidele rohkem ruumi), kuidas kerra tõmbuda, kui sind kumminuiaga pekstakse (kükita, suru nina põlvede vahele ja varja kätega kaela, kaitstes samal ajal käsivartega pea külgi). D12 korraldajad andsid meeleavaldajatele ka viie advokaadi nimed, keda arreteerimise korral mainida ning kes olid valmis protestijatele juriidilist kaitset pakkuma. Meeleavalduse legal team’i esindaja tegi kokkuvõtte õigustest ja kohustustest, mis autoriseerimata meeleavaldusel (ning seda Red Lines Action tol hetkel oli) kinni võetud isikul on.

Ainus kohustus on oma nime ütlemine. Kes ei ole Prantsusmaa kodanik, peab tõestama ka oma õigust viibida riigi pinnal. Muudele küsimustele ei pea vastama, selle asemel võib öelda, et I have nothing to declare. Ära räägi aktsioonist. Ära räägi, mida sa nägid. Ära isegi ütle, et oli midagi, mida näha. Laula laule, loe luuletusi või korruta 48 tunni jooksul, mis on aresti maksimumaeg, kas või tuhat korda, et sul ei ole mitte midagi öelda. Kuna Pariisis on parasjagu novembrikuiste terrorirünnakute tõttu julgeoleku eriolukord, on keelatud koguneda tänavatel poliitiliste sõnumitega rohkem kui kahel inimesel korraga. Seetõttu tuleb reeglite järgi käitumist eriti tõsiselt võtta. Mööndusega, et käsiloleva aktsiooni puhul on tegu täieliku kodanikuallumatusega.

Meid on palju.

Seetõttu planeeriti kogunemist kahekaupa. Igaüks pidi valima endale kaaslase, kellega koos kokkulepitud punkti minna, ning veidi suurema grupi, kellega vastastikku üksteisel silma peal hoida. Eelkõige tuli oma kaaslasega, ent ka suuremas grupis, omavahel läbi arutada, kui kaugele keegi on nõus minema (nt arreteerimine), kuidas teatud tüüpolukordades käituda, mis on kellegi varasem kogemus (illegaalsete) meeleavaldustega ning kas kellelgi on erilisi nõrkusi või haigusi, millest peaks teadlik olema (nt astma või epilepsia). Oma riot buddy’t tuleb meeleavaldusel igal ajal silmas hoida. Kui ta arreteeritakse, on vabadusse jäänud paariline see, kes peab juristile ja teistele vajalikele inimestele nime edastama.

Kunst ja revolutsioon

Kui ZACis toimusid ametlikuma ilmega õpitoad, ettekanded ja näitused, valmisid plakatid, bännerid ning muu meeleavalduse visuaalne materjal Võimaluste Ateljees (L’Atelier des Possibles). Seal tegid kohale tulnud aktivistid valmis 100-meetrise punase bänneri D12 jaoks ning kõik teised kapitalismi, fossiilkütuste, tööstusliku lihatootmise, prügipõletamise jm vastu protestivad plakatid.

Võimaluste Ateljees koordineeris Euroopast, Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikast, Aafrikast ning Aasiast tulnud aktivistide ja põlisrahvaste esindajate käelist tegevust kunstnike võrgustik Art and Revolution, mis on kogunenud viimase 16 aasta jooksul just sellisteks puhkudeks – poliitilisteks meeleavaldusteks – ning aitab teistel rühmitustel oma ideedele ja sõnumitele visuaalset vormi anda.

Aktivistid, kellega ateljees rääkisin, kinnitasid, et põhjus, miks Pariisi on tulnud sel korral kohale nii palju erineva fookusega rühmitusi, on see, et neil on tekkinud ühine vaenlane – riikideülene kapitalism. Mona Art and Revolutionist selgitas seda nii, et COP21 paneelis osalevad korporatsioonid, kes ei esinda eri riikide vähemusgruppe, näiteks indiaani reservaatides elavaid inimesi. Hävingut keskkonnas põhjustavad korporatsioonid (näiteks fossiilkütuseid kaevandavad firmad), mis on võimsamad kui üksikud rahvuspõhised demokraatiad. Nende juhte ei valita demokraatlikult ning seetõttu ei lasu neil ka vastutust kohalike elanike ees. Seetõttu ongi kliimamuutused nii kriitiliseks läinud – neid põhjustavad ärihuvidest lähtuvad jõud.

Arutan Davidiga Art and Revolutionist, kellel on tänavaprotestide kogemust mitme dekaadi jagu, kuidas ärgitada eestlasi keskkonna kaitsmiseks midagi ette võtma. Davidile on jäänud mulje, et Eestis on inimestel suur armastus looduse vastu, ning kui näed, et sellele, mida sa armastad, tehakse haiget, on sealt ainult üks samm aktivismini. „Ma loodan näha eestlasi ülemaailmse kliimaliikumise esirinnas, sest nad ju armastavad oma loodust, puhast õhku, jõgesid…?” „Vaadake enda ümber,” ütleb David. Tema kodukohas jäävad lapsed astmasse sinna püstitatud nafta rafineerimistehaste tõttu. Neil ei ole vihma ja põllumajandus vireleb, mäed kõrbevad suviti päikse käes. „Parem maailm on võimalik,” ütleb David rahulikul häälel, soni silmile vajunud.

Bryce USA rühmitustest Grassroots Global Justice Alliance, Climate Justice Alliance ja Indigenous Environmental Network selgitas, et eduka huvipõhise võrgustiku loomine seisneb ausate isiklike suhete rajamises. Inimsuhted on olulised, et võrgustik pärast esimest meeleavaldust laiali ei valguks. Bryce sõnastas hästi nii meeleolu, mis valitses Võimaluste Ateljees, kus eri rühmitused üle maailma koos töötasid, kui ka laupäeval tegelikult valitsenud meelsuse: „Ma ootan, et laupäeval tajuksid kohale tulnud inimesed üksteisega sügavat kooskõla. Ootan, et kõik emotsioonid tundespektril oleksid esindatud. Ootan, et inimesi inspireeriks see, mida nad kogevad.”

Narrid meeleavaldusel võimu ei kartnud.

Mariah rühmitusest Climate Justice Project, kes toetab oma embleeme täis nahktagi õlale videokaamerat, ütleb, et kõik peab muutuma. Alates meie majanduslikest ja poliitilistest süsteemidest toidu ja muude hüvede tootmise ning selleni, kelleks me ennast ja inimkonda peame. Meie suhe loodusega ning arusaam, et inimesed on kuidagi loodusest eraldiseisvad, peab muutuma. „Ma tahan olla osa sellest ilusast liikumisest, mis võitleb kõikide allasurumise liikide vastu, mis praegu eksisteerivad. Täielik vabastamine. Täielik vastuhakk,” ütleb Mariah mulle naeratades.

Räägin ka kahe värviplekiste riietega tegelasega, kes maalivad erinevalt teistest tõsiseid avaldusi edastavatest plakatitest oma paberile lauset „I fart in thy general direction”. Küsin, et mis siin toimub, ning newyorklased Ben ja Marks selgitavad, et käisid COPi n-ö ametlikul kodanikuorganisatsioonidele mõeldud alal Solutions COP21 ning tõdesid kurvastusega, et seal ei pakutud lahendusi, vaid mõttetuid keskkonnasõbralikkust matkivaid tooteid, mida sai osta. Kodanike osalus seisneb tarbimises! Nii otsustasidki ameeriklased Monty Pythoni appi võtta, et oma meelsust väljendada.

COPi probleem seisneb aktivistide jaoks selles, et pärast Pariisi terrorirünnakuid keelati kõik avalikud meeleavaldused ning otsustati, et toimub ainult ametlik konverents, mis on tavakodanikele ligipääsmatu. Niivõrd olulist teemat nagu globaalne kliima ei saa suletud uste taga ära otsustada, leiavad kodanikurühmituste liikmed, ning võtavad oma sõnaõiguse tänavatel tagasi. Mona sõnul on D12 eriline, kuna nad ei ole pidanud organiseerima meeleavaldust kunagi kohas, kus on kuulutatud välja julgeoleku eriolukord ning riigis valitseb põhimõtteliselt ajutine totalitaarne režiim – lubatud käitumine avalikus ruumis on äärmiselt piiratud, samuti sõnavabadus. Politsei jälgib kõike ning võib vähimagi kahtluse korral inimesi aresti alla võtta. Kogesime seda Pariisis omal nahal nii meeleavaldusel kui ka muudel päevadel ringi jalutades. Politseinikke tuli ka öisel peotänaval trobikondades vastu ning iga turvamees, kellest möödusime, tahtis meie hõlma alla piiluda, et ega sealt pommivööd ei paista.

Võim inimestele. Kohe

Laupäeva, 12. detsembri meeleavaldus algas ootusärevalt. 350.org saatis registreeritud osalejatele eelmisel õhtul sõnumi, avalikustades protesti toimumiskoha – kahekilomeetrise tänavalõigu triumfikaare ees. Sõitsin oma riot buddy Sannaga metrooga sinna, tulles paar peatust varem maha, et saaksime maa peal juba kaugelt seirata, kuidas olukord paistab. Me ei teadnud veel, et täpselt 40 minutit enne kella 12, kui meeleavaldus algama pidi, olid võimud sellele loa andnud. Ent politseinikke oli sellegipoolest rodu.

Kohale jõudes tervitasid meid teised kokkulepitult punasesse riietunud mässajad ning politseibrigaad. Läksime kõrvaltänavat pidi inimmassist peagi tänavale moodustunud punase joone keskpunkti, pääsedes võimuesindajatest mööda kõigest pärast kerget kotikontrolli.

Meeleavalduse algust tähistas pasunahüüd. Hõigati loosungeid: „People! Power! Now!” Järgmine pasunahääl tähistas kaheminutilise vaikuse algust nende inimeste austuseks, kes on kliimamuutuste tõttu juba hukkunud. See on austusavaldus väärikusele, ütlesid 350.org-i liikmed möödunud õhtul peetud viimasel briifingul. Me teeme rituaalse kogunemise Pariisi võidusümboli juurest kaubanduslinnakusse, kus on kõigi kliimasoojenemise põhisüüdlaste esindused. Punane tähistab joont, millest ei tohi üle astuda.

Edasi läks meeleavaldus rõkates, politseinikud küll piirasid tänavaid, ent hoidsid distantsi. Mängis trummibänd ja veidi eemal puhkpillikoosseis, paraadil marssisid jääkarukostüümides tegelased ning auringi tegi sadakond jalgratturit. Inimesed olid võidumeeleolus – lõpuks on meie sõnum kosta. Mõtlesin omakeskis, kas konglomeraatfirmade bosse kõigutab see, et kodanikuaktivistid on nende vastu seismiseks ühe Pariisi peatänava kinni pannud. Kas see muudab midagi? Meie USA kamraadid uskusid, et muudab – Ühendriikides on jõutud kõikide positiivsete sotsiaalsete arenguteni kodanikuvastupanu kaudu.

Kliimamuutusi esilekutsuva tööstustegevuse vastu protestisid nii noored prantslased (ülal) kui ka vanema põlvkonna põlisameeriklased.

Pärast umbes tunnipikkust meeleavaldust oli aeg liikuda järgmisesse punkti – Eiffeli torni juurde inimketti moodustama. D12 saatis meie telefonidesse sõnumi, tänades kõiki 15 000 inimest, kes olid tänavatele tulnud. Võitlus jätkub aastal 2016. Viieteistkümne tuhande pealine rahvamass hakkas liikuma. Politseinikud lasid meid läbi ainult ühest tänavavahest ning piirasid meie liikumist kogu teekonna vältel. Autod jäid seisma ja kogunesid ringteedele ummikusse. Eiffeli torni juures võttis nüüd juba kõvasti üle viieteistkümne tuhande inimese – vähemalt nii tundus – üksteisel käest kinni, moodustades mõnesajameetrise inimketi, sest me kõik oleme selles jamas koos.

Nii massiivne ja läbimõeldud protestiaktsioon Pariisis peaks läkitama ka Eestisse selge sõnumi, et probleem on tõsine ning sellega tuleb tegeleda ka lokaalselt. Ent D12 ei ole globaalse keskkonnaaktivismi lõpp, vaid algus. Kliimaleppe sünd on suur samm, ent see ei ole piisav ökokatastroofi ärahoidmiseks. Kokkulepped ei ole siduvad ning hakkavad kehtima alles liiga pika aja pärast – aastal 2020. Aktivistid ei oota. Juba on käimas mitu programmi, millega võideldakse otseselt fossiilkütuste kaevandamise vastu. Näiteks Divestment ja Fossil Free veenavad institutsioone, keda rahastavad fossiilkütuste kaevandajad, et nad ei võtaks naftarahasid vastu ning leiaksid oma toetused hoopis taastuva energia tootjatelt.

Eestis võiks käivitada samu protsesse, näiteks suhtudes avalikult kriitiliselt sellesse, mida teeb Eesti Energia, kes sai äsja valmis Auvere elektrijaama, mis on küll keskkonnasõbralikum kui teist tehnoloogiat kasutavad eelkäijad, ent kasutab kütusena endiselt põlevkivi. EE teeb investeeringuid keskkonnasäästlikkusse, Auvere elektrijaamas on näiteks võimalik asendada põlevkivi osaliselt biomassiga ning mõnele Narva elektrijaama katlale on paigaldatud lämmastiku- ja vääveldioksiidi filtrid, aga see ei muuda asjaolu, et kütusena kasutatakse jätkuvalt põlevkivi, mis on vastuolus maailma üldise energiatootmise eesmärgiga jõuda süsinikneutraalsuseni.

Eesti ökoriigiks

Põlevkivi, millest toodetakse Eestis praegu põhiosa energiast, kaevandamine tuleb lõpetada igal juhul, sest selle tegevuse ökoloogiline jalajälg on liiga ränk. Küsimus on, kunas see Eestis juhtub.

Kasvuhoonegaaside emissiooni näitajad on Eestis praegu paberi peal eeskujulikud, kuna võrdluseks on võetud 1990ndate algus, mil Eestis toodeti energiat kogu Loode-Venemaale. Võrreldes selle ajaga on Eesti CO2 emissioon loomulikult langenud, kuna pärast Nõukogude Liidu lagunemist pidi elektrit tootma ainult oma väikeriigile. Pärast taasiseseisvumist on meie enda kasvuhoonegaaside emissioon hoopis kasvanud. Pariisi kliimaleppesse tõenäoliselt jõudvate kohustuste põhjal peame oma põlevkivikaevandustega midagi ette võtma alles 15 aasta pärast.

See statistiline kemplus ei muuda aga asjaolu, et põlevkivi kaevandamine ja põletamine toodab kasvuhoonegaase ning varem või hiljem peab kogu maailm tegema senises tööstuses fundamentaalseid muudatusi. Mida varem meie riik põlevkivikaevanduste jaoks pädeva väljumisstrateegia välja mõtleb, seda vähem jookseme tulevikus teiste riikide taastuvenergiatootmise tehnoloogiate sabas.

Eesti Taastuvenergia Koda ja Eesti Keskkonnaühenduste Koda on esitanud oma visiooni Eesti energiasektori arengust, milles Eesti võiks minna üle 100-protsendiliselt taastuvenergiale. Selleks oleks vaja luua hajus energiavõrk, kus energiat toodetakse kohalikest taastuvatest allikatest maismaa ja avamere tuuleparkides, biomassi ja biogaasi koostootmisjaamades, hüdroakumulatsiooni pumpjaamas ning ka hüdro- ja päikeseelektrijaamades. Selline suunamuutus säästab loodust ning tagab madalad energiahinnad ja parema elukeskkonna, lubavad ETK ja EKO.

Eesti peaks nägema siin enda jaoks võimalust olla taastuvenergia lahenduste väljatöötamisel esirinnas, kuna selles valdkonnas on kogu maailm võrdsel stardijoonel. Eestil on head eeldused: nutikad (info)tehnoloogiaarendajad, sobivad maa- ja merealad nt tuuleenergia tehnoloogiate jaoks ning pisike ja dünaamiline riik, kus on võimalik katsetada uusi tehnoloogiaid ning juurutada sobivaid lahendusi. Eesti võiks olla vabalt roheenergia tootmise n-ö test site, sest meil on sellest ainult võita. Nagu 1990ndatel haarati kinni võimalusest investeerida IT arengusse, võiksime nüüdki sobiva võimaluse ära tabada. Kas saaksime praegu kelkida oma e-riigi staatusega, kui ITd oleks hakatud arendama alles aastal 2005?


[1] Normaalse kliima jätkumiseks peaks inimkond kahandama oma praegust CO2 emissiooni 350 miljondikosale (ppm) (praegu on CO2 aastane keskmine hulk atmosfääris 400 ppm). Vt selgitust rühmituse kodulehel.