„Riidekapp” on rubriik, mis võimaldab meil tungida häbitult teiste privaatsfääri. Miks inimesed panevad kappi just selliseid asju, nagu nad panevad? Kui tihti uusi asukaid kappi – ja kapist välja – kolib? Kuidas asjad kapis aja jooksul oma nägu ja tegu muudavad? Ning mis teeb mõne kapiisendi vahel nii eriliseks, et kui kõik teised lahkuvad, siis tema jääb? Riidekapi ust paotavad projektiruumi ja tasuta asjade poe Kraam tegijad Minna Hint ja Killu Sukmit.

Minna Hint

Minna Hint ja Killu Sukmit artist-run space’i Kraam ukse ees. Foto: Killu Sukmit

Mäletan, et kunagi millenniumi paiku oli periood, mil käisime sõbrannaga Balti jaama turu kaltsukuhilates aaretejahil. Ja nii need kapid vaikselt täitusid ja lõpuks uste vahelt välja ajama hakkasid.

Millalgi juurdevool aeglustus, aga väljavool polnud veel alanud. Tavaliselt aitas kolimine vähemalt osaliselt asjadest vabaneda.

Viimatised suuremad kardinaalsed kapitühjendused on olnud tingitud eelkõige praktilisest pinnanappusest ja olukorrast, kus elukaaslasele ja lapsele oli vaja vabastada peaaegu pool kapist.

Seoses kunstiruumi ja tasuta asjade poe Kraam tekkega on mul kergem asjadest ja eriti just riietest loobuda, kuigi on juhtunud ka seda, et mõni hilp, millest ütlesin lahti suure raskusega, on leidnud Kraami kaudu tee minu kappi tagasi.

Enamik toredaid retrokleite, mida kunagi kanda armastasin, on samuti uuele ringlusele läinud, sest viimasel ajal on mu riietevaliku põhirõhk praktilisusel ja nahasõbralikkusel. Valgeid riideid minu kapist ei leia.

Killu Sukmit

Minu riidekapp on pärit ühest lagunenud hoonest. Toodud tükk tüki haaval ja kodus kokku klopsitud. Kapi siseküljele olid kinnitatud ajakirja Maaja kaaned, mis läksid transportimisel kaduma, nüüd on seal Valie Exporti plakat. Oli talv, sumpasime sõpradega lumehanges, vaatasime tähistaevast. Ja tassisime edasi.

Kõigepealt hakkab kapis silma kallima pusa. Pikkade varrukatega, seljas parim. „Sinu seljas on see nii ilus.” Pusa all on lumipesu-teksaseelik, üks lukk ümber puusade ja teine ees. Pusast üleval on teine, Hello Kitty pusa. Siis on väga palju salle: roheline, siidine punane, õhuke lilla mustade mummudega, leopardimustriga, sall Zagrebi turult, vanaroosa villane sall.

Edasi on T-särk „V. Woolf”, siis pintsak kirjaga „WOOLF”. Siis väikeste mustast sametist mummude ja kuldsete täppidega kimonolõikega pluus. See pluus ja vana nahktagi on pärlid.

Riided jõuavad minuni nüüd enamasti kingitustena või Kraami kaudu. „Näed, sinised nahkkindad, kas sa tahaksid?” küsib ema. „Näed, pruunid nahkkindad, kas sa tahaksid?” küsib ema. Tulen Kraamist, õues on jahe, viskan esimese ettejuhtuva mantli õlgadele. Kannan pisut ja viin tagasi.

Enamik riideid olengi viinud Kraami ja jätnud alles lugudega asjad. Väga palju rõivaid on arhiveeritud. See on nagu avatud toimik: punane nahkseelik, hallid õhukesed viigipüksid à la Marlene Dietrich, hall villane sviiter à la Susan Sontag, nõelutud väga paljudest kohtadest, kaenlaaugust, küünarnukkidest, tumesinine nahkmantel, taskud liiga katki, et sealt kastanimunasid või vanu kontserdipileteid leida, ja siis sõbra uisud punasest vakstust kotis.

16.–29. augustini toimub tasuta asjade poe Kraam suvetuur „Lahkuse müür”, mille käigus reisib pood koos kunstiprogrammiga Lõuna-Eesti linnades ja Riias. Uuri lisa Kraami Facebooki lehelt.