„Riidekapp” on rubriik, mis võimaldab meil tungida häbitult inimeste privaatsfääri. Miks inimesed panevad kappi just selliseid asju, nagu nad panevad? Kui tihti uusi asukaid kappi – ja kapist välja – kolib? Kuidas asjad kapis aja jooksul oma nägu ja tegu muudavad? Ning mis teeb mõne kapiisendi vahel nii eriliseks, et kui kõik teised lahkuvad, siis tema jääb? Riidekapi ust paotab tekstiilikunstnik ja värske Wiiralti stipendiaat Eva Mustonen.

Eva Mustonen. Foto: Kaisa Reimand

Riidekapp on see, kuhu sisse pugedes leiad rebasenaha ja suure õe rinnahoidjad. Ja seda kõike tuleb kuidagi selga ja ümber proovida. Naha silmaaukudest saab näpud läbi vingerdada, sukapüksid täis toppida ja tagurpidi pähe tõmmata (ehk „jänes”). Rinnahoidjad sokkidega tuunitult… Kuhu? Need olid siiski omaette klass. Tundus, et haakide hammasrida ühendas omavahel veel midagi peale kummastava riidetüki vastumeelsete otste. Vaatad alla ja rinna peal on kaks riidest mäge, pits käe all võõrastavalt-kutsuvalt sile. Tulnukas. Sellist asja minu riidekapis küll ei leidunud. Seal olid hoopis äranäritud käistega puuvillased dressipluusid ja väljaveninud põlvedega püksid, mis niiske sügisilmaga end põllu- ja sõnnikulõhna täis hingasid. Seal oli trakside ja tikitud rinnaesisega teksakleit ning päikesepleekinud särgid. Ning emakootud (see vist tõesti peab olema omaette sõna) kampsunid. Märkimisväärseimal valgus üle esikülje tumelilla ja kurkumikollane tiigrilõust.

Minu riidekapp oli heledatest laudadest riiul, ukse asemel kardin. Riiul tähendab riiete voltimist ning nende ladumist viisakateks tornideks. See tähendab omakorda seda, et riiulist ei saa mitte kui midagi kätte, ilma et kohemaid segadus ei tekiks. Ühesõnaga, minu riidekapp oli pigem kaltsuvaip, kuhu kerkis aegamööda kuhil, kuni kästi ära koristada. Mõnikord jõudsin käsust ette, sest mul hakkas kahju. Ka nüüd hakkab vahel kahju. Näiteks leiad koristamise käigus voodi alt ununenud soki. Üleni tolmune, lontis ja hüljatud. Ah siin see sokk oligi! Mulle ju väga meeldisid need sokid! Kandsin kogu aeg! Ja siis üks kadus kuhugi ja mul läks meelest. Et mulle hirmsasti meeldisid need sokid ja polnud ühtki teist paari siin ilmas niivõrd head ja mugavat.

Afäärid riietega on juba kord sellised, põgusad ja kerglased, ning kui mõni riidetükk saabki mälestustest niivõrd vaevatuks või kipub küünarnuki ümarust ka nagis hoidma, pole lugu anda teist edasi, sest järgmine kandja nende koormat ei tunne. Ja nii topidki mõned vanad lemparid (näiteks) kahte helelillasse kilekotti ja viskad Rimisse minnes kogumiskasti. Ning järgmine päev nõutad Humanast uued, sest põhimõtteliselt on kaltsukaski omaette riidekapp.

Kuid päris ära visata? See on millegipärast ebameeldiv, nagu tuleks toime panna pisemat sorti kuritöö. Parem on, kui seda teeks keegi teine, sest see on juba samm edasi voodi alla ununenud sokist. Tuleb rakendada sihikindlat julmust. Pakkida sinnasamusesse lillasse prügikotti, aga viia nimeta kohta.

Aga kogemata lihtsalt-juhtub-julmus? Teel poodi kohatud üksik kinnas asfaldil. Tuulega pesurestilt rebitud rinnahoidja nagu randa uhutud millimallikad. Tühermaal kohatud pükste-pluuside nukker massimõrv. Aeg toob, aeg viib.