„The Bling Ring” (2013, USA, American Zoetrope, NALA Films). Režissöör Sofia Coppola, stsenaristid Sofia Coppola ja Nancy Jo Sales, produtsent Emilio Diez Barroso, originaalmuusika Brian Reitzell, osades Emma Watson, Katie Chang, Claire Julien jt. 90 min.
Film põhineb tõestisündinud lool Hollywoodis tegutsenud teismeliste salgast The Bling Ring, kes röövis aasta jooksul mitmeid seal resideeruvaid kuulsusi. Coppola suunab kriitilise pilgu seekord Ameerika Ühendriikide meediale ning kaudselt ka sellele, kuidas tõsielusarjad ja kõmu mõjutavad noorte haritustaset. Suur osa linateosest on esitatud päriselusaadetele omases vormis, põimides kaadreid uudistest ja „intervjuusid” peategelastega.
Laskudes piinliku täpsuseni üksikasjadesse, näitab Emma Watson end väljaarenenud näitlejana Nicki rollis, kes mõjub kui 21. sajandi femme fatale. Primadonnalik etteaste kinnitab Watsoni öeldut, et oma karakteri arendamiseks vaatas ta hulgaliselt tõsielusarju ning kuulas Britney Spearsi albumeid. Terve Nicki pere kumab ameerikalikust stereotüüpsusest. Lühikese aruga ema, kes on otsustanud oma tütreid ise kodus harida, täidab nende päid ajakirjandusliku juraga ning vastab uhkusega usutlustele pärast Nicki arreteerimist. Mainimata ei saa jätta ka majarahva amatöörlikku „religiooni harrastamist”, mis on veel üks linateose tabavalt edasi antud peensustest.
Coppola kolme viimast filmi „Marie Antoinette” (2006), „Somewhere” (2010) ja „The Bling Ring” läbib sarnane teema: rikkad inimesed, kellel pole oma aja ja rahaga midagi peale hakata. Taoline elustiil seostub kõige elavamalt rokokooajastu ja Versailles’ õukonnaga, mida illustreeris selgelt ka lavastaja huvi Marie Antoinette’i vastu tema varasemas teoses. Värske ekraniseeringu tegelased kraabivad samamoodi kokku kõikvõimalikku nänni, alustades kontskingadest ja lõpetades maalide ning Rolexi käekelladega. Üleslöödud seltskond veedab aega, prassides lõputult ööklubides, vedeledes rannas, tarbides uimasteid ning jagades toimuvat sotsiaalvõrgustikes.
Coppola tõeline geenius ei peitu aga sotsiaalkriitikas, vaid lummavas miljöös ja muljetavaldavalt laias värvipaletis. Lõputud kingariiulid, värvikirevad riidekapid, pärlid, kalliskivid ja peenelt valitud tapeedid moodustavad hurmavaid mustreid. Kogu see kapitalistliku maailma vikerkaarevärvides kallis ja kirev kraam teeb silme eest kirjuks, lisaks uimastab vaatajat ka liuglev kaameratöö. Laristamise iroonilisust täiendavad maneerlik ja slängidest kubisev kõnepruuk ning jaburate kuulsuste plakatid, teiste seas Paris Hiltoni poster lausega „Can you afford me?”, mis iseloomustab hästi ka ülejäänud filmitegelaste tõekspidamisi.
Filmi süžee jääb aga kahjuks võrdlemisi staatiliseks, keskendudes suurema osa ajast klubides pidutsemisele ja kuulsuste majades kolamisele. Režissööri taotluste tulemus mõjub väsitavana. Õnneks oskab film roidunud auditooriumi ka teatud hetkedel ehmatada, äratades publiku tähelepanu unest.
Sofia Coppola värske satiiriline linateos võlub miljöö ja kaamerakäsitlusega, kuid vajaka jääb sisutihedusest.
