Roly Porter oli mõned aastad tagasi võimeka, ent kergesti unustatava briti dubstep’i duo Vex’d üks osapool. Sooloartistina on ta aga liitunud selliste artistide nagu Tim Hecker, Ben Frost ja Yellow Swans ridadega, tehes filmilikku noise’i, mis loob silla avangardi ja mainstream’i vahele.

Juba plaadi kaant kaunistav makrofoto skafandrit meenutavast silmast, mille iiris/visiir on universumist vastu peegelduvast tühjusest must, viitab sellele, mida albumi kontseptsioonist oodata võib. See on kõle, abstraktne sci-fi. Jäta vaid oma „2001” VHS-koopia ööseks atsetooni sisse ligunema ja siin on heli, mis pärast välja tuleb.

Porter põikleb võimsate müraseinte, tõrkuva orkestratsiooni ja veidi moondunud tantsumuusika vahel, kus skisofreenilised basstrummid ja roostes sämplid on muutunud tantsitavast rõhuvaks. Ent järjepidev on siin kogu see atmosfääri, ülesehituse ja karakteri valdamine. Taoline muusika kannatab tavaliselt kas meloodilise suuna või tugeva struktuuri puudumise all, kuid Porter tasakaalustab neid koostisosi perfektselt. Oskus luua ambient’i-/noise’i-plaat, kust puuduvad igavad või kaasahaaramatud momendid, on saavutus omaette.

Sci-fi kitši välditakse kuni viimaste hetkedeni, mil albumi võtab täielikult üle sündimeloodia, mis kõlab nagu häirekell Marsi koloonias. See on kergushetk, mis võib tunduda pettumusena, kuid on samas täiesti asjakohane – väike vimka, mis lõpetab sellele eelnenud 50 minutit lootusetust. Selline muusika võib olla üldjoontes küll väga tõsine, ent on hea, et Porteril jagub huumorimeelt. Ta teab täpselt, mida teeb.