Une ja ärkveloleku piiril on üks punkt, kus saab teha restardi. Selle hetke saundträkk on „Handlebar”. 

★★★★★

Psühho-dub, folk-techno, ambient funk, ükskõik mis stiile siia välja mõelda või külge pookida, Eesti ühe omanäolisima elektroonilise muusika autori Roma Vjazemski muusika viib utoopiasse – nii esimese albumiga „Golden Microphone From Rainy Sicily” kui teise, „Handlebariga”. Isegi kui tema väljendatavad ajad ja kohad on olemas, tõlgendab Vjazemski neid teisiti. On see siis tulnuka pilk maailma asjadele väljast või, vastupidi, seestpoolt, kuskilt asjade tuumast väljapõrnitseva ja huikava autsaideri nägemus; aga nihe on alati sees.

Ma ise näen muusikat nii: ilu on imes, ime tähendab imelikku, imelik tekitab esmalt ebakõla, ebakõla on valem, mida on vaja lahendada, et jõuda ringiga ilu juurde. Maagia, nagu elu üldse, tekib geenimutatsioonist, DNA ei saa moodustada jätkusuutlikku ahelat võrdsetest legoklotsidest. Vjazemski elektroonika polegi sile, kuiv, mõõdetud mehaanilise biidiga. Tema saund on elav, hingav, kõigile justkui mõistetav – kuula ja hinga kaasa. Sündid plingivad, mulisevad, tuksuvad, pisut kosmost niriseb argipäeva vahele. Nagu huvitav looming ikka, pole see kõigile. Kuulaja peab tinistama end lainele, kus meeled on valla, valmis vastu võtma eksperimentaalse dub’i võnkeid ja hauntoloogilise ambiendi vooge. Abstraheeritusastmest üle astudes satute algosakeste tantsukeerisesse, kus maailmas on rohkem võimalusi, kui uudistest paistab, ja JD Vance’i pole olemas. Otseteed paremasse paralleelmaailma pakuvad eriti edukalt lood „Sauna Belt” ja „Still Old”.