Reaalteaduste vallas tehtud avastustel on sageli ettearvamatud kaasmõjud visuaalkultuurile. Nii tõi röntgenikiirte avastamine pildikeelde uusi fantaasiaga flirtivaid reaalsuse kihte ning arhitektuuris hakkasid ehitised paljastama oma sisemist toimimisloogikat.

Näitlejanna Judith Allen ja dr Lester V. Donovan California tervisenäitusel esitlemas röntgenijäädvustust naise ideaalsest seljast, ca 1930. Foto: Imagno / Getty Images

Viini ajalehe Die Presse 1886. aasta 5. jaanuari kaanelugu „Sensatsiooniline avastus” oli esimene avalik kajastus Wilhelm Conrad Röntgeni vaid mõne nädala tagusest avastusest seoses X-kiirtega[1], millel oli ebatavaline võime läbistada erinevaid orgaanilisi aineid. Ülevaade teadlase edukatest katsetest fotografeerida eri materjalidest kastide sisse suletud esemeid ja koguni oma abikaasa luustikku näis nii uskumatu, et (iseäranis ookeanitagustes illustratsioonideta) artiklites sai tavapäraseks rõhutada, et tegu pole nalja, vaid tõsise avastusega tõsiselt füüsikaprofessorilt. X-kiired köitsid kogu üldsuse tähelepanu ja leidsid peagi praktilise kasutuse nii meditsiinis, turvateenustes kui ka kvaliteedikontrollis, mis on jäänud nende levinuimateks kasutusvaldkondadeks tänapäevani.

Seejuures kujunes röntgenipiltidest menuartikkel sajandivahetuse meelelahutustööstuse jaoks. Avastuse avalikustamisele järgnenud reisidel paluti Röntgenil teha ülesvõtted nii Saksa keisririigi kui ka Vene impeeriumi valitsejapaari kätest. Kiirguse kantserogeensed kõrvalmõjud olid veel teadvustamata[2] ning võimalust jäädvustada mõni oma kehaosa peeti auasjaks. Uskudes, et see avastus kuulub kogu inimkonnale, otsustas Röntgen tehnikat mitte patenteerida ning peagi levis see massidesse. Igaühel oli võimalik avalikel üritustel mõni oma kehaosa vastavas masinas sisse pildistada. Varsti oli enamikus kodudes mõni röntgenimeene, mõnes lausa pulma- või perepilt.

Uus läbipaistvus

Eksperiment, mis viis Röntgeni selle Nobeli auhinna väärilise avastuseni, seisnes katoodkiirte juhtimises läbi alumiiniumikihiga kaetud vaakumtoru. Kuna eri tihedusega ainetest pääsesid X-kiired läbi erineval määral, sai nende abiga jäädvustada valgustundlikule (baariumi plaatinatsüaniidi kihiga) paberile kujutisi, mis kajastasid kiirte läbistatud ainete tihedusomadusi. Sellistel kujutistel paistsid tahked kehad näiliselt läbipaistvatena. Arhitektuuriteoreetik Beatriz Colomina argumenteerib, et sellise esteetika laiem levik tõi kaasa uue läbipaistvuskäsitluse ka disainiga seotud valdkondades, näiteks haihtusid arhitektuuris hoonete fassaadid ja esemete korpused, et paljastada ruumi sisemist loogikat.

Tuleb aga silmas pidada, et läbipaistvus on röntgeni puhul vaid optilise seadme iseärasustest tingitud pildikeel. Klaas ilmneb oma tiheduse tõttu röntgenikujutistel võrdlemisi läbipaistmatuna. Optiline seade väljendab silmale nähtamatuid tihedusomadusi läbipaistvuse keeles. Digitaalsete seadmete puhul võimaldab uuele meediale iseloomulik numbriline kuju tõlkida vaatlusaluseid näitajaid lihtsa vaevaga erinevatesse visuaalsetesse keeltesse või anda neile lausa teistele meeltele suunatud väljundeid. Analoogseadmete puhul on valikuvõimalused paraku piiratud.

Reaalsuse kihistumine

Dr Maxime Menard jäädvustamas patsiendi rindkere Cochini haiglas Pariisis, ca 1914. Foto: Jacques Boyer, Roger Viollet / Getty Images

Sellise esteetikaga piltide omaksvõtt laiemas üldsuses on märgiline ka praegu aktuaalsete visuaalkultuuri arengute seisukohalt. 19. sajandi keskpaigas oli fototehnika kujundamine teinud esmakordselt võimalikuks objekti täpse ja üheselt mõistetava kujutamise pildis. Klassikaline fototehnika võimaldas aga dokumenteerida vaid vaadeldavate objektide välisilmet. Kuna fotole polnud võimalik püüda midagi sellist, mida me palja silmaga ei näeks, ei olnud taolisel reaalsuse kujutamise viisil erilist kognitiivset lisaväärtust. Sajandi lõpus juhatas X-kiirte avastamine aga sisse arusaama võimalusest kujutada ka reaalsuse selliseid kihistusi, mis ei ole meile ruumis meeleliselt tajutavad. Tänu röntgenikujutistele sai kogeda reaalsust justkui üleloomulike võimetega vaatleja silme läbi. Sellise enneolematu kujutusviisi laiema omaksvõtu käigus hakati kogu maailma teise pilguga vaatama.

Ilmnes, et objekti nähtamatute omaduste visuaalne kujutamine ei tavatsegi olla alati suhteline ja subjektiivne. Kujutise silmale nähtamatud kihid võivad esindada reaalsust klassikalise fotoga võrdväärse täpsuse ja üheseltmõistetavusega, avardades seejuures ka meie maailmataju, sest asjade olemus avaldub sageli alles pealispinna alla vaadates. Võimaldades esitada küll vaid ühtainust väga spetsiifilist reaalsuse kihistust, legitimeeris röntgenitehnika levik asjade välisilmest eraldiseisvate reaalsuse kihtide kujutamise pildis. Seetõttu vaatlen sellele omase esteetika loetavaks muutumist järgnevalt nüüdisaegse augmenteeritud reaalsuse[3] eeltingimusena.

Tänapäeval simuleeritakse reaalsuse kihistusi üldjuhul digitaalsete seadmetega, pannes need kokku vaatlusaluste objektide kohta kogunevate andmete visualiseeringutest. Nutiseadmete augmenteeritud reaalsuse rakendused võimaldavad meil sobrada üha täienevates aja ja ruumi kihistustes, lastes vahetevahel reaalsusse sekkuda isegi fantastilistel olenditel mõnest mängukeskkonnast. Arendamisel on poolläbipaistvate peaekraanide komplektid (nagu Microsofti HoloLens), mis annavad meile näiliselt üleloomulikud võimed lülituda kogu vaateulatuses erinevate reaalsuse kihistuste vahel. Uute tehnikate toel muutuvad ekraanitagust keskkonda rikastavad digitaalsed infokihid vahendamata elamusest üha eristamatumaks. Vahendatud ja vahendamata reaalsusest on saamas üks tervik.

Arhitektuur meedia tähendusväljas

Ludwig Mies van der Rohe kavand Friedrichstrasse pilvelõhkujale Berliinis (1921). Ühest küljest ei olnud selline läbipaistvuse käsitlus disainiprotsessis midagi uut – X-kiirtele omast kujutusviisi kohtab arhitektuuriajaloos ka röntgenieelsetel perioodidel. Asjaolu, et üldsus oli selle esteetika omaks võtnud, kannustas arhitekte aga esmakordselt seda viimistletud lõpplahendustes rakendama. Tähelepanuväärne on, et Mies kasutas oma arhitektuursete ideede selgitamiseks artiklites ka ise röntgenikujutisi.

Colomina järgi on moodsa arhitektuuri tunnuseks selle tähendusvälja sõltumine mitte ainult hoone füüsilisest kehandist, vaid ka selle pildilisest representatsioonist. Moodsat arhitektuuri defineerib hoone lahutamatus meedia esilekutsutud kuvandist, mida ta nimetab tähtsuselt ehitusplatsiga lausa võrdväärseks. Moodsa arhitektuuri publik laieneb tellijalt, kasutajatelt ja möödujatelt suurematele inimgruppidele, kes ei pruugi seda ruumi kunagi füüsiliselt külastada.[4]

Modernismi väljakujunemist tähistavad Colomina käsitluses arhitektuuris viis Mies van der Rohe kavandit klaashoonetest, mis ehitamisele ei läinudki. Neist tuntuim on Berliini planeeritud Friedrichstrasse pilvelõhkuja (1921). Irooniline on see, et tegelikkuses olnuks nende fotomontaažidena esitatud projektide teostamine veel ehitustehniliselt võimatu, röntgenikujutiste levik andis sellisest esteetikast kantud disainikavanditele omas ajas aga veenvuse, mida neil muidu tõenäoliselt ei olnuks. Teisisõnu õpiti seejärel visuaalkultuuris reaalsuse kihtide kujutamise kõrval võtma tõsiselt ka teisi sarnase esteetikaga kujutisi, mis võisid põhineda aga hoopis fantaasial.

Kehasid distsiplineeriv tehnoloogia

Augmenteeritud reaalsuse paralleeli väljatoomise valguses on huvitav, et Röntgen määratles X-kiirte mõjul helendama löövat baariumi plaatinatsüaniidi kihiga paberilehte oma tekstides ekraanina. Kiirgusaparaadi ja ekraani vahele tekkis uut tüüpi tehnoloogiline ruum. Kiirgusväljale jäävatel objektidel puudus kiirgusele igasugune vastupanuvõimalus. Ekraanil oli vaadeldava üle täielik võim. Keha optilise läbistamise käigus genereeriti selle kohta infokihistusi, mis polnud selle omanikule endalegi lõpuni teada ega tajutavad. Colomina nimetab seda kehade distsiplineerimiseks meditsiiniliste, tehnoloogiliste ja arhitektuursete protokollide uue režiimiga.

Tehnika mõningase täiustamise järel sai võimalikuks kuvada vaadeldavate objektide lisakihistusi sisuliselt reaalajas.[5] Võimaldamaks end paljastamise eest kaitsta, hakati välja töötama röntgenikiirgusekindlaid kehakatteid, muu hulgas ka vastavat aluspesu. Ajal, mil me igapäevastes toimetustes enam röntgenitehnikaga kokku ei puutu, võib sellisesse tehnoloogilisse jälgimisruumi sattumise hirm kõlada veidi paranoilisena. Kõnealusel perioodil oli tehnika aga nii igapäevane, et kingapoodides hinnati isegi kingade jalga sobitumist fluoroskoobi abiga, rääkimata reisijate turvakontrollist rongijaamade röntgeniaparaatides.

Ruumi toimivust järgiv disain

Tänapäeval läbistavad meid pidevalt turvakaamerate ja teiste jälgimisseadmete vaateväljad. Meid võetakse andmekihtideks, ilma et me sellest teadlikudki pruugiksime olla. Ka sotsiaalvõrgustikke eirates koguneb meie kohta pidevalt uusi andmeid. Me oleme saamas andmeliselt defineeritavaks ja visualiseeritavaks. Seda võib vaadelda kui tahtmatut küborgiseerumist. Kaamerad hakkavad juba fotode ja videote ülesvõtmise ajal pildi sisu tuvastama. Pildituvastusalgoritmidega saab fotodest ja videotest kätte aga ka mitmed ruumi toimimist defineerivad reaalsuse kihid selle kasutajate liikumistrajektooridest nende maitse-eelistusteni välja.

Sidudes need andmed 3D-mudeliga, saame kasutada neid augmenteeritud reaalsuse rakendustes, et hinnata disainiotsuste mõju ruumi toimimisele. Ruumi olemuse defineerib kõige ehedamalt tema toimimisloogika, mida saame salvestada ning uute disainiotsuste lähtekohaks seada. Ruumi toimimise ja väljanägemise vastastikmõjud saavad kokku üheks tervikuks, mille eri vorme saab proovida augmenteeritud reaalsuse keskkonnas, kus reaalsuse kihid on muutumas üksteisest eristamatuks ning meedia arhitektuurist lahutamatuks.


[1] Ehkki enamikus keeltes kannavad need kiired selle avastaja nime, soovis Röntgen ise neid X-kiirteks nimetada.
[2] Hiljem töötati ohtude vähendamiseks välja vastumeetmed, ent röntgenitehnikal on praegugi tervist kahjustavad kõrvalmõjud, mistõttu tehakse selliseid pilte inimkehadest vaid meditsiinilise vajaduse korral.
[3] Augmenteeritud reaalsus ehk liitreaalsus on tehnika, mille eesmärk on rikastada meid ümbritsevat keskkonda sellega ühilduvate virtuaalse info kihtidega, mida kogeme näiteks nutitelefoni või peaekraanide komplekti vahendusel.
[4] Colomina, B. 2005. Media as Modern Architecture. – Architecture Between Spectacle and Use. New Haven and London: Yale University Press, lk 65–66.
[5] Dr Carl Schleussner avastas, et fluorestsentsvalguse ja alternatiivsete kemikaalide kasutamisel on võimalik vähendada kujutise säriaega mitmelt minutilt mõnele sekundile; fluoroskoopidega sai jälgida reaalajas ka dünaamilisi liikumisi (nagu neelamine või südamelöögid), kaadreid aga seejuures ei salvestatud.

Johanna Jõekalda on noor eesti arhitekt, kes on keskendunud oma loomingus füüsilise ja digitaalse ruumi koostoimevormidele. Ta on õppinud Viini rakenduskunsti ülikoolis Greg Lynni stuudios ja Eesti Kunstiakadeemias, kus ta kaitses hiljuti magistritöö elamusandmete võimalikest rakendustest arhitektuuris. Tema keskseks huviks on inimese ruumitajuga manipuleerimise võtted, millega ta eksperimenteerib peamiselt installatsiooni vormis.