RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord on vaatluse all kodusõjas laastatud Süüria tulevikuperspektiivid.

Ţarţūs. Foto: Wikimedia Commons

Vesteldes välismaiste rahvusvaheliste suhete entusiastide ning julgeolekuhuvilistega, võib meie heade mõtete linna nime mainimine tihtipeale segadusse ajada. Rahvusvahelises meedias leiab Süürias asuv Ţarţūs mainimist tunduvalt tihedamini kui Tartu. Just seal asub Venemaale kuuluv mereväebaas, mis on koos Hmeimimis asuva õhuväebaasiga üks Venemaa strateegiliselt tähtsaimaid sõjaväerajatisi väljaspool selle piire, pakkudes olulist tugipunkti Vahemerel ning sekkumisel Süüria kodusõtta. Ehkki Vene valitsuse sõnul omab nende tegevus ainult terrorismivastase võitluse mõõdet, on Ţarţūsis asuv baas saanud üheks Süüria konflikti sekkumise sümboliks.

Süüria kui ettur suurriikide mängus

Süüria kodusõda algas 2011. aastal araabia kevade ülestõusude lainega. Poliitiliste olude vastu protestinud kodanikke represseerinud president al-Asad on siiani ametis. Süüria keskvõimul pole aga kontrolli terve riigi üle, sest oma positsiooni eest võitlevad Vaba Süüria Armee, kurdid ning pühasõdalased. Seitse aastat kestnud sõjal ei paista diplomaatilistest jõupingutustest hoolimata lõppu tulevat. Süüriast on saanud lahingutander, kus kohtuvad regionaalselt suure mõjuvõimuga riikide (Türgi, Saudi Araabia ning Iraan) geopoliitilised huvid. Oma huvidele vastavalt tegutseb ka Süüria valitsuse kõige tähtsam liitlane Venemaa, kelle seotus Süüriaga pärineb külma sõja ajast, kui Nõukogude Liit ning Ameerika Ühendriigid otsisid Lähis-Idast liitlasi.

Konflikti olemuse ning võimalike lahenduste leidmise teeb keeruliseks Süüria mitmekesine rahvuslik ning religioosne taust. Süüria kodusõjas torkab silma ka teiste Lähis-Ida konfliktide puhul esinev sunniitlik-šiiitlik küsimus. Kuigi enamuse moodustavad sunniidid, on riiki pikalt juhtinud al-Asadid seisnud vähemuse alaviitide eest, kuuludes isegi nende hulka. Kuigi alaviidid pole otseselt šiiidid, on al-Asadi režiimi liitlasteks olnud šiiitlikud Iraan ning Hezbollah. Režiimi vastaste hulka kuuluvad väiksemad rühmitused on peamiselt sunniitlikud ning saavad toetust sunniitlikelt riikidelt. President al-Asadi režiimi vastu sõdivad näiteks Türgi toetatud Vaba Süüria Armee ning terroriorganisatsioonid Tahrir al-Sham (al-Qaeda Süürias) ja ISIS.

Arvestatavat jõudu, kes sooviks ise terve Süüria aladel valitseda ning kellel oleks ka rahva toetus, pole mitmeaastase sõja jooksul esile kerkinud.

Venemaa näeb Süüriat olulise osana oma välispoliitikas ning Süüria valitsuse jaoks on Venemaa rahvusvahelisel areenil suurim liitlane. Venemaale on kodusõtta sekkumine tähendanud vastuseisu režiimimuutustele, mis toimusid teistes araabia riikides, kartes, et sellised ülestõusud võivad jõuda Venemaa mõjusfääri kuuluvatesse riikidesse. Konflikt on andnud Venemaale taas koha rahvusvaheliste läbirääkimiste laua ääres ning taastanud riigi geopoliitilise tähtsuse. Selleks et vältida Süüria langemist džihadistide kontrolli alla, säilitada oma mõjuvõimu Lähis-Idas ning kasutada mainitud õhuväe- ning mereväebaase, on otsustatud al-Asadi toetada. Kuigi detsembrikuus andis Putin käsu vähendada Vene vägede arvu Süürias (tuues põhjuseks edusammud võitluses terroristlike organisatsioonide vastu), ratifitseeris riigiduuma nädalapäevad hiljem kokkuleppe Süüria valitsusega, mille kohaselt laiendatakse baasi Ţarţūsis, mis vihjab Venemaa soovile ennast regiooniga veelgi tihedamalt siduda.

Venemaa toetuse ning terrorismivastase võitluse edu tõttu võib spekuleerida, et al-Asad on võimeline Süüria alad ühendama ning terves riigis taas keskvõimu kehtestama. President sai riigi ühtsuse säilitamisega kuni ülestõusuni edukalt hakkama ja seetõttu arvatakse, et kui keegi suudab Süüriat ühtse riigina hoida, on see tema (või keegi tema lähikondlastest). Seda võib vaadelda pragmaatilise lähenemisena, sest arvestatavat jõudu, kes sooviks ise terve Süüria aladel valitseda ning kellel oleks ka rahva toetus, pole mitmeaastase sõja jooksul esile kerkinud.

Alternatiiviks föderaalne riigikord

Tasub silmas pidada, et ideed al-Asadist tuleviku Süüriat juhtimas pole entusiastlikult vastu võetud. Euroopa Liit ning Ameerika Ühendriigid on suhtunud režiimi kuritegudesse ning keemiarelvade kasutusse äärmiselt hukkamõistvalt ning al-Asadi toetamine jätaks justkui mulje, et tema tegusid aktsepteeritakse. Samas jõudis Süüria konflikt pagulaskriisi tõttu Euroopa Liidule ootamatult lähedale ning soovitud lahendus poliitilise muutuse kaudu ei ole Süürias vilja kandnud. Üheks alternatiiviks keskvõimu positsiooni üleriigilisele tugevnemisele, mis tagaks siiski Süüria toimimise, oleks föderaalne riigikorraldus.

Üheks föderaalse Süüria haldusüksuseks võiks olla 2013. aastal autonoomia välja kuulutanud Rojava, mille autonoomsuse eest võitlevad viimase aastaga kõige arvestatavamaks opositsioonijõuks tõusnud Süüria Demokraatlikud Jõud (SDF). Armee võitleb sekulaarse ning föderaalse Süüria nimel, peamiselt salafistlike rühmituste vastu, ning väldib pigem sõjalisi kokkupõrkeid al-Asadi režiimiga. SDF ise ei soovi siiski olla riiklikuks alternatiiviks al-Asadi valitsusele, kuna ei oma Rojava kurdi enamuse tõttu piisavat üleriigilist toetust. Föderaalse Süüria ideed on toetanud Araabia Liiga peasekretär Ahmed Aboul Gheit, kelle arvates oleks see ainuke riiki hävingu eest kaitsev lahendus. Selline tulevik sobiks ka Venemaale, kes on vihjanud, et Rojava institutsioonid võiksid laieneda tervele Süüriale. Föderaalne lahendus võiks lõpetada kodusõja ja saada toetust lääneriikidelt ning Venemaalt. Teistes Süüria piirkondades pole aga selliseid algatusi toimunud ning tekib oht, et erinevate religioossete ning rahvuslike taustadega osapooled ei leia piisavat ühisosa, et föderatsiooni nimel töötada.

Süüria on teelahkmel ning föderaalse Süüria idee võib olla päästerõngas, mis aitab riigi kodusõjast välja.

Autonoomsete piirkondade loomine võib tekitada pingeid Süüria naabrite vahel. Türgi oleks vastu igale plaanile, mis annaks kurdidele suurema omariikluse. Lisaks ei meeldiks Türgile näha enda naabruses föderaalse riigi tekkimist, kartes, et see võib innustada piirkondi Türgis sama ihaldama. Samas ei soovi Iraan, et nende liitlane sunniitlike riikide ülekaaluga piirkonnas mõjuvõimu kaotaks. Peab aga arvestama, et mis tahes tulevikuplaan peaks omama al-Asadi heakskiitu ja rahuldama Süüria rahvast, sest valmisolek selle täideviimiseks peab olema süürlastel. Süüria on teelahkmel ning föderaalse Süüria idee võib olla päästerõngas, mis aitab riigi kodusõjast välja.

Lääneriikide lootustele vaatamata ei ole al-Asadi kõrval tõusnud esile potentsiaalset liidrit, kes suudaks Süüria aladel valitseda. Seega võiks Süüria kaosest välja tuua föderaalne riigikord, mis annaks erinevatele piirkondadele suurema autonoomia. Süüria naabritelt ning al-Asadilt kompromisse nõudvat lähenemist sõja lõpetamiseks võiksid toetada ka Euroopa Liit ning Ameerika Ühendriigid, sest senised diplomaatilised jõupingutused pole Venemaa vastuseisu tõttu vilja kandnud. Siiski tuleb tõdeda, et Venemaa nõusolekuta on tulevikuplaanide täideviimine praktiliselt võimatu, sest Süüria on saanud nende välispoliitilise strateegia tähtsaks osaks.

Mihkel Märtens on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liige ning füüsikatudeng. Vaatamata reaalteaduslikule taustale paeluvad teda Lähis-Ida intriigid ning geopoliitilised heitlused.