RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Laura Toomlaid teeb ettepaneku keskenduda arenguabi humanitaarse mõõtme asemel infotehnoloogiateadmiste ja -lahenduste ekspordile.

Programm mHealth võimaldab inimestel tasuda tervishoiuteenuste eest telefonimaksega. Foto: Wikimedia Commonsi kasutaja Elmvh (CC BY-SA 3.0)

Uganda pealinna Kampala punakatel liivatolmutänavatel ringi kolades on raske uskuda, et viibin ühes maailma kiireima majanduskasvuga riigis. SKT kasvuspurdi võistlusrajal triumfeerivad juba aastaid Kolmanda Maailma riigid, enim poodiumikohti saab jagada Mustale Mandrile. SKT näitajad ei kajasta samas majandusarengu jätkusuutlikkust ega ühiskonnasiseseid arenguid. Kuigi SKT on kerkinud Ugandas alates 1990. aastast keskmiselt 5–6% aastas ning allpool vaesuspiiri elavate inimeste hulk on viimase 15 aastaga pea poole võrra vähenenud, ei ole 25 aasta tagused probleemid kuhugi kadunud.

Uganda hiljutine edu on toetunud paljuski heale õnnele. Soodsad ilmastikuolud varjutasid ekstensiivse põllumajandusega kaasnevaid ohte ning eesrindlik välisabi vastuvõtmine (rekordilisel 2006. aastal moodustas välisabi 42% riigi eelarvest, 2015. aastal 19,2%) aitas lappida Uganda majandust seda reformimata. Praegu on Uganda rahvastik maailmas nooruselt teisel kohal, SKT saavutas oma tipu 2014. aastal ja doonorid on rahavooge vähendamas. Elatustaseme tõus Ugandas on saavutanud oma maksimumi, kuid sama taseme säilitamine on kaheldav. Selle tõestuseks on fakt, et kolmest vaesusest väljunud leibkonnast kaks langeb sinna tagasi. Kuidas aga muuta Uganda-sarnaste riikide abistamist, et need kunagi iseseisvalt toimima hakkaksid?

Arengukoostöö mikroskoopilised võidud

Aafrika riikide abistamisel on Eesti välisministeerium tugevalt kreenis humanitaarabi poole. Sissemakseid näljahäda või looduskatastroofide leevendamiseks tehakse näiteks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) või ÜRO Lastefondi (UNICEF) kaudu. Seega saame rääkida Eesti panusest Aafrikas endiselt vaid tulekahju kustutamise tasandil. Aafrikas on arenguabi allutatud humanitaarabile – tulevikku vaadatakse alles siis, kui nälg, katk ja sõda kõikjal läbi on. Uganda ja teiste arenguriikide senise „eduloo” valguses peab aga arenguabi olema oma olemuselt muutlik ja kohanemisvõimeline ning käima käsikäes humanitaarabiga. Seetõttu on võetud edasine kurss jätkusuutliku arengu suunas. 2015. aastal pandi ÜROs järgmiseks 15 aastaks kirja 17 jätkusuutliku arengu eesmärki, mis hõlmavad üleüldise vaesuse kaotamist, kuid ka soolise võrdõiguslikkuse ning jätkusuutliku energiakasutuse ja looduskeskkonna tagamist.

Aafrikas on arenguabi allutatud humanitaarabile – tulevikku vaadatakse alles siis, kui nälg, katk ja sõda kõikjal läbi on.

Julgust Aafrikaga koostööd teha on Eestis vähestel. Kuigi ka vaesuse ja näljahäda vastu tuleb võidelda, teevad Eesti ettevõtjad ja avalik sektor tulevikku suunatud arengukoostöös Aafrikaga alles esimesi arglikke tibusamme. Eesti 2017. aasta 95 arengukoostöö projektist on vaid 13 suunatud otseselt või kaudselt vähem arenenud riikidesse (sh ka väljaspool Aafrikat paiknevad riigid).

Olaimutiai algkooli õpetaja Keenias. Foto: Flickri kasutaja teachandlearn (CC BY-NC-SA 2.0)

Eesti saadikuks Aafrikas võib tituleerida MTÜ Mondo, kes seisab Ghanas, Keenias ja Ugandas hea naisettevõtluse loomise ja lastele kvaliteetsema hariduse kättesaadavuse laiendamise eest. Nõnda on loodud mahajäänud Põhja-Ghana Kongo külas lesknaistele shea-või tootmise ja korvipunumisühistud ning Kampala äärelinna hurtsikute konglomeraati liikumispuudega naistele mõeldud õmblustöökoda. Tänu Mondole on Ghanas näiteks ligi 600 lesknaisele kitsi jagatud ning 121 last on saanud jätkata haridusteed põhikoolis. Lisaks üksikisiku tasandil elatustaseme tõstmisele on Mondo töö aluseks ka jätkusuutlik areng kogukonnas. Siiski, Aafrika 1,2-miljardilise rahvaarvu juures on üksikute kogukondade aitamine mikroskoopilise tähendusega ning demokraatlike väärtuste levik ühiskonnas laiemalt aeganõudev. Väikeste arengukoostööd edendavate MTÜde saavutused Aafrikas on asendamatud, kuid paratamatult tekib küsimus, kas neis riikides saaks tagada arengukoostööga saavutatavat iseseisvat arengut kiiremini ja laiahaardelisemalt.

Aafrika digitaalne renessanss

Lahendus Aafrika jätkusuutliku majandusedu, riiklike institutsioonide demokratiseerumise ning kultuurilise ja sotsiaalse integratsiooni tagamiseks võib peituda info- ja kommunikatsioonitehnoloogias (IKT). IKT areng Aafrikas algas mobiilide massilise levikuga nullindate keskpaigas. Maailmapanga raporti „Digital Dividends” andmetel on Aafrikas praegu kaheksal inimesel kümnest mobiiltelefon, teisisõnu on mobiiltelefon paremini kättesaadav kui puhas joogivesi. Digimisjoni arendamine Aafrikas eeldab siiski ka elektri- ning mobiilsidevõrkude laiendamist. Interneti kättesaadavus on Aafrikas maailma kõige madalam, jäädes 20% lähistele. See erineb märgatavalt nii riigiti, sooti, vanuseti kui ka elukoha järgi. Samas ei ole sellised mõisted nagu „Ida-Aafrika Silicon Savannah” või „Aafrika digitaalne renessanss” enam pelgalt illusioonid. Aafrika IKT revolutsioon on kujunemas suurimaks positiivseks reformiks, mis on alates eelmise sajandi keskpaigast Aafrika majanduse turgutamiseks ja sotsiaalsete probleemide leevendamiseks kasutusele võetud.

Praeguseks on Aafrikas kaheksal inimesel kümnest mobiiltelefon, teisisõnu on mobiiltelefon paremini kättesaadav kui puhas joogivesi.

Aafrika IKT areng on olnud mobiilikeskne. Turule loodud mobiilirakenduste suurim väärtus on nende praktilisus igapäevaelus. Nõnda jäi Aafrikas internetiteenuste arengus kõik arvutiga seonduv (nt internetipangandus) vahele ning hüpati kohe mobiilipanga (M-Pesa) juurde. Rakenduste kasutusalad varieeruvad meditsiinist hariduseni ja taksoteenustest põllupidamiseni. Olen tellinud Ugandas mootorrattataksot Taxify-laadsest mobiilirakendusest SafeBoda ja kui vajan kunagi hädaabi Keenia pealinnas Nairobis, kasutan selleks rakendust Flash. Keenia Nokiaks tituleeritud valimisi ning vägivaldseid konflikte monitooriv keskkond Ushaidi, mille kaudu saavad inimesed eri piirkondadest edastada reaalajas informatsiooni ja statistikat toimuvast, on laienenud Aafrikast väljapoolegi. Internet on kiirtee teabeni, mille vaeguses aafriklased kannatavad. IKT arengu vajalikkust ilmestab Ghana teadusministri Kwabena Frimpong-Boatengi väljaütlemine: „The poverty gap is a technology gap.”

E-Eesti võimalus

Arengukoostöö plaanis on digitehnoloogia valdkond Eestile suurepärane koht, kus riik ei pea hakkama ratast leiutama. Sama tõdes Eesti eesistumise raames toimunud arengukoostöö mitteametlikul kohtumisel Eesti välisminister Sven Mikser, kes rõhutas, et digitaalne areng loob kõrgemat lisandväärtust tulevikku suunatud arengukoostööle. Lisaks ÜRO 17 jätkusuutliku arengu eesmärgile järgib Eesti oma arengukoostöö projektides ka IKT ja e-riigi alast koostööd. Samas, alates 2012. aastast on Eesti 974 arengukoostöö projektist olnud IKT-alaseid vähem kui kümnendik, täpsemalt 91. Neist vaid kaheteistkümne sihtriigiks on olnud otseselt või kaudselt vähem arenenud riigid. Eesti e-valitsuse oskuseid ja ideid on jagatud riigi algatusel peaasjalikult Eesti arengukoostöö jaoks prioriteetsete riikidega, nagu Moldova, Ukraina ja Gruusia. Põhjalikum Aafrika-suunaline digitaliseerimislaine sai esimese tõuke alles selle aasta suvel, mil E-riigi Akadeemia Sihtasutus ja Eesti IKT klaster võtsid eesmärgiks siseneda Aafrika ja Kariibi mere maadesse IT-alase teadlikkuse levitamiseks nii avalikus sektoris kui ka ettevõtluses.

Eestist on teinud Aafrikas digimisjoni samme peamiselt eraettevõtted, kuid oma nišši digivalitsemises ja -ettevõtluses võiks Aafrika riikidega arengukoostööd tehes edendada ka Eesti riik, piirdumata vaid Eesti IKT-lahenduste tutvustamisega. Kui praegune suund on võetud e-valitsemise edendamiseks, siis silmas tuleks pidada, et Aafrika institutsionaalse usaldamatuse ning kõrge korruptsioonitasemega võitlemisel ei piisa ainult valitsustasandil digitaliseerimisest. Digiettevõtluse ning start-up-inkubaatorite loomine või koostöö ja olemasolevate nõustamine oleks suurepäraseks vahendiks ka kodanikuühiskonnas kaasatuse tõstmiseks. Eesti poolel ei peaks edendama seda ainult riik, vaid ka eraettevõtjad ja investorid, keda võiks motiveerida 1,2 miljardist inimesest koosnev turg, kus tihe konkurents veel puudub. Kui seni on vabandatud vähest koostööd aafriklastega nende puudulike IT-alaste oskustega, siis ehk peakski Eesti misjon Aafrika digitaliseerimisel algama rohujuuretasandilt, hariduse nüüdisajastamisest efektiivsemate infotehnoloogiliste vahendite ja digiõppe kaudu.