Müürileht

Neli arvustajat – Sabina Ummelas, Edvard Vellevoog, Poul Jakob Levertand ja Elina Adamson – võtavad meid kaasa tänavusele EKA lõputööde näitusele TASE.

Filmikriitikute suleproovi töödest kerkisid esile need n-ö inimlikumad ja originaalsemad tekstid, kus kelmikus ja isegi mõningased apsud mõjusid värskendavalt. Suurepäraseid ja lahedaid kirjutisi oli omajagu – leidus sotsiaalset tundlikkust, kriitikat, lusti ja huumorit.

„Roosihullu päevaraamat” võib tulevikus olla kliimakriisi tüvitekst ajast, mil kõik pöördumatult pekki hakkas minema.

Popkultuuriankeet kaardistab ajavaimu ja nähtusi Eesti ning muu maailma kultuuris, õitsegu need siis nurgatagustes või suuremate masside seas. Seekord palusime popkultuuri mõtestada ehtekunstnikul ja raadiosaatejuhil Patrick Soomel.

Kunstifestival „Ma ei saa aru” keskendus tänavu illustratsioonile. Festivali programmi kuuluvad ka peanäitus „Võileivad suve ja tuulega” ning Müürilehe illustratsioonide näitus „Lilla latte” Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis. Sel puhul uurisime kuuelt illustraatorilt, mis värk selle illustratsiooniga ikkagi on. 

Tänavune kunstifestival „Ma ei saa aru” keskendus seekord illustratsioonile. Festivali programmi kuuluvad ka peanäitus „Võileivad suve ja tuulega” ning Müürilehe illustratsioonide näitus „Lilla latte” Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis. Sel puhul uurisime kuuelt illustraatorilt, mis värk selle illustratsiooniga ikkagi on. 

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Seekord uurime lähemalt prantsuse filoloogi ja vabakutselise tõlkija Maria Esko raamatukappe.

Katse „Bergi” kokkuvõtvalt või lühidalt iseloomustada on määratud juba eos läbi kukkuma, sest tegemist on pigem deliirse meditatsiooni kui romaaniga selle sõna harjumuspärases tähenduses.

Nüüdisaegne pildimaailm on kujutistest ülekoormatud ja see paneb küsima, mil määral on koos sellega kasvanud võime taolises pilditornaados orienteeruda ja sealt tähendust leida.

Feministi pilguga vaadates tekitab raamat kahetisi tundeid. Autori riigifeminism on väljapeetud, parketikõlbulik ja ontlik, ent teisalt ka privilegeeritud ja privileegituim.

Kevad toob endaga kaasa sinililledes ärkamise kõrvetavkollase ülasepäikese all.

Alana Proosa teos jutustab kehadest ja linnast, identiteedist ja nähtavusest, vabadustundest ja dress-up’imisest.