Triin ja Madis müttasid eile jõudsalt mööda Flow festivalitandrit ning sättisid ritta oma reedesed piitsa ja prääniku nominendid. Sekka on sattunud nii Skrillex, rekkameheprillide ja pepupükstega reivifänn kui ka kahetsus, et kõigi artistide nägemiseks amööbi kombel võimalik poolduda pole.

Triin Niinemets:

Ceephax Acid Krew

Eilne esimene muusikaelamus oli kaunis mitmekülgne, koosnedes vingest briti reivimuusikast ja ägedatest tantsuliigutustest, mida kõike kroonis oma olekuga muusik ise. Tegu oleks olnud justkui ajahüppega 90ndate alguspaika – peole, kus vana kooli acid house, tekno ja läbiv 8-bitine korralikult käima tõmbavad ja kus publik saab tantsida jäsemeid kontrollimata (sest muusika lihtsalt paneb keha nõnda käituma). Publikus oli ka autentseid fänne: valgete, õlgadeni lokkidega mees, kes kandis tiba peput paljastavaid lühikesi teksaseid, seljas vana Windowsi logoga T-särki ning jalas valgeid sokke sandaalidega. Muidugi ei puudunud ka vöökott ja rekkameheprillid. Ja see kirjeldus ongi ammendav, just nii tuus Ceephax Acid Krew live oligi.

Yasiin Bey aka Mos Def

Mu elus ei ole olnud liiga palju selliseid kontserte, kus artist seisab etteaste ajal lihtsalt hetke vaikuses ja publik huilgab. Tundub, et Yasiin Bey on jätkuvalt väga teemas ja sellise publikureaktsiooni peale oli selge, kui ässa mehega tegu. 40-aastane artist nägi äärmiselt šikk välja, oli heas füüsilises vormis ning hästi meelestatud. Kui mehe räppimisoskuses niikuinii kahelda ei saa (ekstra meeldisid mulle hetked, mil ta räppis ilma biidita), siis lisanüansi andis kogu esinemisele tema oi-kui-mõnus kehakeel. Def täitis väga osavalt terve suure lava ning kontsert oli hoogne ja tantsuline. Publik oleks võinud ehk pisut elavam olla, aga samas oli tore vaadata ausaid räpimehi, kes viisakalt biiditaktis kaasa tiksusid. Minu elamuse lõpetas ekstravagantne naisterahvas, kes ringi heljus ja mind tantsimise ajal enda seelikusse mässida üritas. Liikusin edasi…

Darkside

Darkside rabas eelkõige mõnusa, sumeda ja üsnagi intiimse atmosfääriga (pime saal andis nii mõnelegi võimaluse segamatult suudelda) ning intensiivsus, mis kontserti läbis, mõjus kohati transilaadsena. See, kuidas Jaari ja Harringtoni loodud muusika publikut enda haardes hoidis, oli lihtsalt paratamatu. Kuulasin, silmad kinni: ümbrus oli kadunud ja läbi silmalaugude tungiv valgus tekitas igavikulise tunde, justkui mitte midagi muud enam ei eksisteerikski. Väga ilus elamus!

Flow Festivali App

Mina kui Flow esmakordne külastaja olen äärmiselt tänulik, et korraldajad sellise rakenduse on loonud, mis kogu ürituse külastamise märksa mugavamaks muudab. Paberkandjal olevate kavadega end vaevama ei pea ning muudatused ja eelseisvad üritused annavad endast meeldetuletuste näol märku.

Madis Nestor:

Skrillex

Ootasin, et keegi hakkab kindlasti sellest üle kraaksuma, miks mu soovituste hulgas Skrillexit polnud ja ega polegi muud vabandust kui et too kõlav nimi lisati esinejatelisti üsna viimasel minutil. Minu esimene reaktsioon oli tol korral: kas tõesti on piletimüük nii kehv, et peab sellise trikiga nooremapoolseteni jõudma, kes muidu Flow külastamata jätaks? Aga see selleks, tegemist on siiski Skrillexiga, kellel on Facebookis 18 miljonit jälgijat, kes võib endale lubada kõige suurema lava kogu festivalil ja olla seal üksi koos kahe CD-mängija ja suure videoekraaniga. DJ-tehnilise poole pealt üritasin mõista, kas ta siis ikka miksib ka, aga päris täit selgust kätte ei saanudki. Küll aga sai selgeks, et tegemist on professionaaliga, kes muusikalise voolavuse mõttes oma set’is ühtegi apsakat ei teinud. Skrillex töötas kui kellavärk.

Hügieen

Kõik teavad, kui räpased ja ebahügieenilised on festivalid. Päeval natuke vähem ja öösel võid ennast harjutada mõttega, et „no way ma sinna rohelisse kuubikusse lähen”. Flow aga üllatas. Võõraste inimestega tutvumine ei toimunud mitte WC-, vaid hoopis kätepesujärjekorras. Jah, just. Kõige pikem saba, kus eile seisin, oli kätepesujärjekord. Kui mälu ei peta, siis oli see ka esimene aasta, mil WCd olid varustatud kraanikaussidega. Well done.

Peanut Butter Wolf

Tunnistan, et õhtu alguses toimunud RBMA infosessioon Stones Throw promoga midagi põrutavat ei pakkunud, küll aga üllatasin ennast sellega, et jätsin oma tagasihoidliku eestlaslikkuse kõrvale ja küsisin ka oma küsimuse. Et plaadifirma on viimasel ajal päris veidrat sitta (weirdest shit) välja andma hakanud, uurisin, kuidas ta selleni jõuab ja tema truehead-fännid seda taluvad. Vastust ma kahjuks ei mäleta, sest fanboy jaoks oli see juba ebaoluline ja adrenaliin liiga kõrge, et mõistusega kuulata.

Õhtul hiljem veendusin aga selles, et Peanut Butter Wolfi näol on tegemist ühe üsna erilise melomaaniga. Kuigi valdav osa tema DJ-set’ist oli hiphopikeskne, ei läinud ta korrakski sellele libedale teele, et mängida 15 minutit järjest selle stiili äraleierdatud klassikuid. Ta pani hoopis deep’i, türgi folki, Dam-Funki, Kraftwerki ja J Dillat nii, et mõnigi tema nimega varem mitte kursis olnud inimene teab täna hommikul, kes on Peanut Butter Wolf.

I-F

Ma tõesti loodan, et keegi kohalikest elektroonikaürituste korraldajatest pole seda tüüpi varem Eestisse toonud, või muidu pean ma ennast tõsiseks vanuriks, et kõikidel üritustel enam kohal ei viitsi käia. Juba 80ndatel piraatraadiotes alustanud hallipäine vanamees, kes meenutas rohkem kui 50 protsenti Aivar Meost, mängis sellist muusikat, mis ajab Shazamil harja punaseks. No tracks found. See on segu varajasest teknost, elektrost ja house’ist, mida Tallinnas osatakse hinnata kriiskamise ja käteplaksude vääriliseks. Sinna vahele sättis Interr-Ferenc üsna krabisevat ja loop’ivat diskot, mis ka Helsingi pöördesse ajas.

Aeg

Lõpetan kurva noodiga, mis käib iga suurema festivali juurde. Aeg on armutu ja mind on ainult üks. Tõesti ei jõua igale poole, kuhu algselt plaaninud oled. Seetõttu jäi nägemata nii Pusha T kui ka High Wolf. Rebi või end tükkideks.