Müürileht on Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegseid mõttevoole kajastav väljaanne, mis ilmub igakuiselt tiraažiga 4500 eksemplari.
DAU on üks viimase kümnendi enim elevust tekitanud filmiprojekte. Kuid sellest võrsunud Nõukogude teemapargi hiljutine avamine Pariisis võitles suurürituse organisatoorse reaalsuse ning omaenda identiteedi mäletamisega.
Netti Nüganen on noor etenduskunstnik, kes õpib viimast aastat Amsterdami teatri- ja tantsuakadeemias (SNDO) koreograafiat. Ta on olnud Kanuti Gildi SAALi ja Sõltumatu Tantsu Lava resident ning avas jaanuaris koos Kadi Estlandiga Tartu Kunstimuuseumis näituse „oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde”.
Marko Raadi uus dokumentaal jutustab hääbumisest ja inimeseks olemisest. Filmi fookuses on kaduv rahvas, kaduvad kombed ja inimesed.
12.–17. veebruarini on võimalik näha EKA galeriis (Põhja pst 7) ööpäevaringselt meediumiülest ja mitmedimensioonilist näitust „Maailma kõige suurem EKA galeriis eksponeeritud teos” rühmituselt PRIIT.
Reedel, 8. veebruaril kell 18 avatakse Kogo galeriis Kati Saaritsa (EE) ja Nora Mertesi (BE/GE) näitus „Jutukas mateeria”, mis vaatleb kõige laiemas tähenduses meid ümbritsevat materiaalset kultuuri ning selles peituvaid lugusid, tähendusi ja transformatsioone.
18. jaanuaril Narva Vaba Laval esietendunud techno-draama „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse” („Не удивляйся, когда придут поджигать твой дом”) on valminud Vene Teatri ja Vaba Lava koostöös, kus Venemaalt on külalislavastajaks Juri Muravitski.
Kirjandusfestival Prima Vista kuulutab välja kirjanduslike karikatuuride konkursi, millest oodatakse osa võtma kõiki, kellele meeldib joonistada ja keda inspireerib kirjandus.
Lapsele nime panemise keerulisest kadalipust kirjutab Piret Jaaks.
Raamat depressioonist ja traumast, aga selle kõrval ka eneseleidmisest ja tugevusest, keha ja hinge lõhkisest duaalsusest.
2010. aastal Helsingist Tallinnasse laienenud festival DocPoint Tallinn toob 30. jaanuarist 3. veebruarini Sõpruses, Artises ja Tartu Elektriteatris publiku ette maailma dokiparemiku.
Vaestel üheksakümnendatel imporditi siia halli ja reserveeritud Ida-Euroopasse just „mehhiko seebikatega” suuri tundeid ja žeste, aga muidugi ka päästvate printside ja sülle sadanud päranduste lootust. Kuhu on see toonud meid aga nüüdseks?
Vaesuse ja heaolu aburdsest ajateljest luuletab Piret Põldver
