Mastaapseid interaktiivseid installatsioone loov kunstnik tegeleb oma töödes järjekindlalt sotsiaalsete käitumismustrite, infovälja ja virtuaalsusega. Igapäevase „spioonitöö” kõrvalt veab ta lisaks Maajaama – residentuuri-, näituste- ja stuudioruumi, kus kunsti ja tehnoloogia piirid hägustuvad.
Eluetappide vaheldumist tähistavad siirderiitused pole vaid usulist laadi. Nõukogude armees oli eriti noorsõdurite „koolitamiseks” välja arendatud täispakett.
Kanuti Gildi SAALis esietendus 9. detsembril Emer Värgi debüütlavastus „You Will See So Many Pretty Things”.
Auditooriumites sündinud imed püsivad küll igavesti neid kogenud õpilaste hinges või vaimus, kuid Vallo Toomla film tõendab, et neid on võimalik näidata ka neile, kelle elus pole olnud õnne olla Marju Lepajõe õpilane.
Juuli alguses võitis Ksenija Ohhapkina industriaalne muinasjutt „Surematu” Karlovy Vary festivalil dokumentaalfilmi Grand Prix. Võit A-klassi festivalil annab filmile õiguse kandideerida Oscarile.
Nevada kõrbe kümneid tuhandeid inimesi kokku toov festival Burning Man loob tingimused kõikvõimalikeks kogemusteks ja eksperimentideks ning võib aidata näha tavamaailma täiesti uuel pilgul.
Ega see mingi suur saladus ju pole, et elame üsna lollidel aegadel. Lollidel ja veidratel. Mingis mõttes on see väsitav ja mingis mõttes õnn, sest pakub tohutus koguses absurdi, veidrust ja ilmselt ka nalja.
Tallinna linn on astumas lühinägelikku, rumalat ning kultuurivaenulikku sammu. Linna väitel ei ole Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi hoone, mida asutus Tallinnalt rendib, tänapäeva nõuetele vastav ning on külastajatele suisa ohtlik.
Maarja Pärtna luulekogu räägib meie pea kohal kõlkuvast paneelist, mis meid ühel hetkel lömastab – kliimamuutusest.
Täna tuli avalikkusele teade, et Tallinna üks olulisemaid kaasaegse kunsti näitusepaiku on sunnitud oma uksed sulgema. Tallinna Linna ja SA Tallinna Kultuurikatla poolt tellitud ehitusauditist lähtuvalt on SA Tallinna Kultuurikatel nende üürilepingu erakorraliselt üles öelnud.
Pärnitsa lühiromaanis või jutustuses on kokku neli omamoodi värvikat peategelast: paranoiline skisofreenik, „nõiasaates” osaleja ja keegi unehäiretega valgekrae, lõpuks veel ka teadlane, kes seletab nii tegelastele kui ka lugejale, mis ja kuidas.
Vaadeldes Vintage Humanas ühe euro päeval riideesemete pärast võitlevaid pensionäre ja Sveta baari püsikaid, I could not help but wonder: kas mood on muutunud ideoloogilise mängumaana tõepoolest inklusiivsemaks?