Maa-alused käigud, keldrid, tunnelid, katakombid ja koopad on toitnud inimeste kujutlusvõimet aastasadu. Salapärane maa-alune haakub aga kontseptuaalselt ootamatult hästi ka tänapäeva tumedates toonides Zeitgeist’iga, mida kasutavad oma loomingus mitmed kunstnikud ja filmitegijad.
Interdistsiplinaarne festival Hullunud Tartu tähistab 14.–15. novembril Tartu Kirjanduse Majas oma juubelit. Laia valiku väliskülaliste hulgast leiame ka norra kirjaniku Hilde Susan Jægtnesi.
Paul Piik algatas koos Paavo Piigi ja Henrik Kalmetiga Kinoteatri eksperimendi, mille jaoks otsiti üheks aastaks elukutselist teatrivaatajat. Lisaks on ta eksperimendist sündinud Marta Pulga dokfilmi „Aasta täis draamat” produtsent.
Aastaga 224 etendust ära vaadanud Valgast pärit Alissija-Elisabet Jevtjukova lugu on märksa kihilisem kui vaid ühe eksperimendi dokumentatsioon.
Oktoobrikuu viimasel nädalal avas maalikunstnik Merike Estna esimese eesti kunstnikuna Rootsi moodsa kunsti muuseumis (Moderna Muuset) Malmös isikunäituse „Tuleviku tont täis mineviku mälestusi”.
Kuidas tuvastada, milline on õige ja originaalne eestimaine rahvarõivas, eestipärane nimi, autentne eesti toit ja aiavärav? Aga milline majandus sobib eestlase hingelaadile? Need on küsimused, millega satutakse silmitsi, kui 1930. aastate eeskujul võetakse siinmail taas ette kogu eluolu eestistamine.
Eesti esimese kauamängiva õudusfilmina promotud „Kiirtee põrgusse” (2019) laveerib slasher’i ja õuduskomöödia vahet, kuid koperdab (teadlikult?) žanriklišeede otsa.
Kuidas valmistada spiikrit ehk Henn Põlluaasa ja toidu kokkupuutest luuletab Jaan Pehk.
Rein Raud, Laur Kaunissaare ja Raivo Põldma panid kirja oma mõtted teatrifestivali „Kuldne Mask Eestis” olulisusest kohalikule kultuurile.
Saleverest Estoniasse, välismaale ja tagasi – Mart Kangro räägib oma uue soololavastuse „Enneminevik” valguses lapsepõlvest maal, oma elust tantsija ja lavastajana ning teatrist kui suurepärasest vasturohust digitaalsusele.
Jim Jarmuschi uues filmis „Surnud ei sure” on ameerika indie-kino legend otsustanud ette võtta ülekasutatud zombitemaatika.
Ühiskondlike nähtuste üle polemiseerivatest filmidest paistab alati põud olevat. Küll sisaldub neis püüd, kuid suure üritamise selja taga hääbub tegelik mõte või ilmneb see vääriti mõistetult. Seda erilisem on avastada film, mis teeb seda vaevu iseendale aimu andes.