Müürileht

Kõikenägeva jälgimisühiskonna kontseptsioonis pole midagi põhimõtteliselt uut – ka meie esivanematel oli käitumis- ja moraaliprintsiipidest kinnipidamise tagamiseks oma järelevalvemehhanism, mille kajastusi kohtab näiteks hoiatusmuistendites. Lubage esitleda – metshaldjad, surnuvaimud, päkapikud ja jumal.

„Antipolis” kasutab küll nutikalt ära tänapäevase tehnoloogia pakutavaid võimalusi, kuid jääb ideetasandil lahjaks

Veel 18. septembrini täidab lühietenduste festival Tallinn Fringe erinevad pealinna kohad teatri, tantsu, muusika, tsirkuse, sõna- ja visuaalkunsti, komöödia ja palju muuga. Uurisime festivalil nii õhtujuhi kui ka esineja rollis üles astuvalt Kaisa Lingult fringe-kultuuri omapärade kohta.

Linnahalli näitus „Kaduvik” meelitab mälukihte ja nende hääbumist surkima.

Janika Läänemetsa juulikuu tekstid jutustavad rekordkuumadest suvedest, ohvritulest ja vihma mälust.

Materiaalse jätkusuutlikkuse, aegluse ja vähenemise poole pürgimine, mis on lugematute näituste, installatsioonide ja konverentside fookuses, toimub vaimse jätkusuutlikkuse arvelt ja jätkuvalt intensiivse projektielu kõrvalt. Samas on küsitav, kas väljakujunenud kultuuriformaadid viivad käegakatsutavate muutusteni. Ühe läbipõlenu mõtted.

Kauaoodatud suvi on taas meie õuele sõudnud, võib-olla esmapilgul isegi suurema n-ö pauguga, kui loota/karta võis, seega on päevakorrale kerkinud taas kolm igipõlist suvemuret: 1) palav!, 2) sääsed! ja 3) mida ometi järgmiseks lugeda!?

70. ja 80. aastail sündinute põlvkonna nostalgia on kahtlemata teistsugune, kui oli nende vanematel (kuigi, millest see tuleb?), aga erinevusi leidub ka põlvkonna sees. Vaatleme küsimust Tõnis Saadoja urbanistlike nostalgiamaalide vs. Lilli Luugi novellide ruraalse düstoopiarägu näitel.

Gooti subkultuuri seostatakse nii kalmistute, nahkhiirte, tumeda meigi kui ka kurva muusikaga. Ometi on levinud ütlus, et nn päris goodid end selle nimega kutsuda ei armastagi. Kus on selle subkultuuri juured, millised selle ajatud klišeed ja kuidas on see aja jooksul muutunud?

Tartu väljapanek avab pimetähni taha peitu jäävat loomemaailma ja tonksab vaatajat kaasa mõtlema.

Inimestest, kes ütlevad vanglast välja saades „näeme”, mitte „head aega”.

Disaini on nülitud, pakendatud ja surutud kindlatesse piiridesse, kuhu see tegelikult kuuluma ei peaks. Pilk disainiideoloogia ajalukku aitab piire uuesti avastada.