Müürileht on Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegseid mõttevoole kajastav väljaanne, mis ilmub igakuiselt tiraažiga 4500 eksemplari.
„I’m Glad I’m the Fucking Sheriff of this Shit Ass Fucking Town” on ilmselt üks ilmekamaid avalikke tsitaate, millega Harvey Weinstein ennast on iseloomustanud. Endine kontserdikorraldaja ja filmiprodutsent, kes koolikiusaja moel end Hollywoodi tippu tõmbas, et sealt siis sitavankris välja kärutada, kannul hangude ja tõrvikutega #MeToo liikumine.
1979. aastal ilmus inglise keeles helilooja Dmitri Dmitrijevitš Šostakovitši (1906–1975) biograafia, mille pani kirja vene musikoloog Solomon Volkov (snd 1944), kelle raamatu tõelevastavuse on hilisemad uurijad kõvasti kahtluse alla seadnud.
Tagurpidi tants, inimesed kui üürike tossupilv ja absurdi tähtsus – uue performance’iga välja tulnud koreograaf Alissa Šnaider tutvustab oma ideid ja loomingut.
Piiride kompimine on osa inimeseks olemisest. Ent milleni viib see, kui hakkame kompima inimeseks olemise piire; kui koodi häkkimise asemel häkitakse iseend?
Kunstnik Marta Vaarik räägib oma hiljutisest režissööritööst nublu videole „Für Oksana” ning sellest, miks ta mõneks ajaks mõisasse kolib.
lmselt pole kehamodifikatsioonidel olnud suuremat õitseaega kui praegu. Juba aastatuhandeid tätoveeringuid, armistamist, augustamist ja teisi keha muundamise meetodeid hõlmanud praktika on tänapäeval laienenud nahaaluste implantaatide ja silmade tätoveerimiseni.
Linnafestivali UIT meeskond otsis välja mõned mõned toredad, jaburad ja loodetavasti fantaasiat käivitavad vanad fotod Tartust ning edastas need erinevatele kirjutajatele.
Alljärgnevas filosoofilises poksimatšis selgitatakse välja, kas peale jääb polokampsunis tummist veini limpsiv prantslane või ruudulises pintsakus piimatassis teepakki solgutav britt.
Nele Tiidelepp luuletab tunnetest jääaja viimasel õhtul.
Nii suurlinna käras ja saginas kui ka kommuunikorteris peab loominguline inimene õppima teistmoodi keskenduma ning muidu ülemäära individualiseeruvas maailmas luuakse kollektiivset kunsti. Komponeerida saab ka metroos ning improvisatsiooniorkestrid dirigenti ei vaja.
Maniakkide Tänava uus romaan on asetatud alternatiivsesse aurupunklikku Eestisse, kus kõige sopa ja tehnoloogilise mahajäämuse keskel õitseb täiesti ebarealistlik ja ilmvõimatu teadusmõte: inimeste-loomade geneetiline muundamine ning kummalised maa- ja õhusõidukid.
Kuidas mõjutab moodsat lugejat raamaturiiulite kolimine Instagrami? Kas värvilised pildid fotogeenilistest raamatukaantest muutuvadki olulisemaks kui lehekülgede kaupa hoolikalt komponeeritud sisu?
