25. mai 2020
Mõõn paljastab nii mõndagi
Eriolukorraga saatuslikult ühele ajale sattunud Eike Epliku näitus hingab veel viimast nädalat Kogo galeriis.
Eriolukorraga saatuslikult ühele ajale sattunud Eike Epliku näitus hingab veel viimast nädalat Kogo galeriis.
Elva erakpoeedi Marko Kompuse kolmeteistkümnenda ilmunud teose võiks alapealkirjastada kui „sõnad, mis Kompusele sümpatiseerivad”, sest läbivad kordused teevad kiiresti selgeks, mis teemad, sõnad ja isegi häälikud praegusel ajahetkel (või aegade algusest peale) kirjanikule mõnu pakuvad.
Karantiinist ja sotsiaalsest isolatsioonist luuletab Mart Kangur.
Noortel kirjanikel ja muusikutel võib Eesti kitsas kultuurivõrgustikus oma loomingu nähtavaks tegemine osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab. Lisaks jääb puudu tagasisidest, mille abil oma loodut lihvida.
Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.
Ele Arder kirjutab tantsuõppest karantiinitingimustes ning ühest selles olukorras sündinud lühifilmist.
Lugu sellest, kuidas Herman Melville’i praeguseks 170 aasta vanune jutustus keeldumisest muutus kultuuriliselt igiaktuaalseks.
Kui kümne aasta pärast küsitakse, mis popkultuuri nähe markeeris üleilmse pandeemia algusfaasi, siis vastus saab olla vaid üks: „Tiger King”.
Nutitehnika ja tehisintellekti võidukäigust hoolimata immitseb 21. sajandil nii popkultuurist kui ka sotsiaalmeediast ihalust mineviku järele, mis pakub vaimset toetuspunkti isegi praegustes karantiinioludes.
Merlin Kirikal vaatleb Feministeeriumis feministliku kriitika olemust ning selle potentsiaali ühe aktivismi vormina.
Ingel Undusk luuletab sansaarast ja magusalt raisatud ajast.
See on üks suguvõsa kokkutulek. Sugulased ja hõimlased tulevad kokku, sest perekond, vaat miks. Mõned näod on tuttavad, teised mitte nii väga. Suguvõsa on elujõuline, sest vanad pole surnud ja noori võrsub juurde.