„One Little Pill” (2014, USA). Režissöör ja stsenarist Adam Schomer, produtsendid Adam Schomer ja Claudia Christian. 50 min.

Juba ajast, mil Jeesus vee veiniks muutis, on liigset joomist püütud välja ravida nii paastu ja palve kui ka LSDga. Siiski, kui vaadelda alkoholist põhjustatud tervisehäirete ja surmade kõrget arvu, on selge, et piisavalt tõhusat meetodit, mis aitaks võimalikult paljusid inimesi, ei ole veel avastatud.

Dokumentaalfilm „One Little Pill” toob abivajajatele rõõmustavaid uudiseid, sest imeravim selle raske haiguse vastu on leitud. Kuid kas kõik ongi nii ilus ja lihtne, kui paistab?

Tavaks on saanud, et alkoholi juuakse kõikvõimalikel puhkudel, alustades õlle avamisest reede õhtu saabudes ja lõpetades ohtra viina võtmisega pulmas, kus keeldumise puhul peab põhjustest pikalt aru andma. Ühelt poolt soosime me ühiskonnas vägijoogi tarbimist, samas häbimärgistame hättasattunuid, pannes kogu süükoorma neile endile. Ameerika lavastaja ja joogaõpetaja Adam Schomeri filmis jutustavad oma loo tegelased, kes on proovinud alkoholiprobleemi lahendamiseks kõikvõimalike viise, kuid seni tulutult. Näeme siirast soovi ennast aidata olukorras, kus ümbritsevad inimesed ja sageli ka kõige lähedasemad on usu juba ammu kaotanud ning probleemi stigmatiseerimine takistab vajalike sammude astumist paranemise poole. Sõltlasi ja nende püüdlusi oma haigust kontrolli alla saada näidatakse tõetruult ja empaatiliselt. Tegemist on tõesti haigusega, mitte lihtsalt tahtejõu puudumise või nõrga iseloomuga.

„One Little Pill” keskendub inimestele, kes on Sinclairi meetodi abiga oma liigjoomisele leevendust leidnud, nende seas tuntud arsti naine, kes oma võõrutusravi mehe palvel maailma eest varjama peab, ning räägib ka raviviisi väljatöötaja David Sinclair. Sinclairi loodud meetod kummutab levinud tõekspidamise, et joomise ohjeldamiseks peab sellest täielikult loobuma. Karskus võib küll olla efektiivne viis alkoholiprobleemi lahendamiseks, kuid paljudele see ei sobi. Sinclairi meetod põhineb opioidiretseptoreid blokeerivatel ainetel naltreksoon ja nalmefeen. Manustades ravimit tund aega enne joomist, ei mõju alkohol meeldivalt ega mõnu pakkuvalt ning puudub põhjus joomise jätkamiseks, seega väheneb oluliselt tarbitav kogus. Filmi vaadates jääb mulje, et leitud on võlurohi, mis justkui toimiks suuremale osale abivajajatest. Esile kerkib vandenõuhõnguline probleem seoses arstide teadmatuse ja soovimatusega seda ravimit välja kirjutada. Põhjusena vihjatakse ravimi madalale hinnale ja ravimifirmade väiksele võimalusele suurt raha teenida ning võõrutuskliinikute ärile, kus selline raviviis vähendaks klientuuri. Ravimi vähese kasutamise põhjuse väljaselgitamisega tegeletakse siiski pinnapealselt ja päris ammendavat vastust ei anta. Eesti vaatevinklis polegi see nii oluline, sest naltreksoon ja nalmefeen on meil saadaval ja ühtlasi on ravimeetod lisatud ka varsti valmivasse alkoholitarvitamise häiretega patsientide käsitluse ravijuhendisse.

Kuigi filmist võiks välja lugeda, et tegemist on imeravimiga, tuleks sellesse suhtuda ettevaatlikkusega, sest tegelik probleem on oluliselt keerulisem kui see, mida dokumentaalis edasi antakse. Iga sõltlane on erinev, nii ka neid aitavad meetodid ja nende efektiivsus. Kindlasti on huvitav ja rõõmustav kuulda inimeste lugusid, kes on tänu sellele meetodile oma haigusele lahenduse leidnud, ning sõltlaste elutruu kujutamise tõttu võib nii mõnigi vaataja näha selle keerulise probleemi uut külge.