Elektriteater alustab oma sügishooaega 15.-20. septembrini linastuva Aki Kaurismäki retrospektiiviga. Mees, kes on peale Panda lagritsa üks tuntumaid Soome ekspordiartikleid, on filme teinud üle 30 aasta. Kaurismäki hing näib nõretavat nostalgiast millegi ammu kadunud vastu ja režisöör kajastab oma linateostes ülima siirusega reaalsust, mis on meile kõigile tuttav, kuid siiski kuidagi eriskummaliselt nihkes.

Aki Kaurismäki töölisklassi triloogia esimene film „Varjud paradiisis” (1986) näitab justkui kolmandat Soomet – häbelik prügivedaja kohtab viimaks oma elu armastust ning satub keerulistesse seiklustesse, kust ei puudu ka töökaaslase mõrv. Foto: Stseen filmist

Melanhoolse ja humoorika kinomeistri kõik 16 teost näidatakse ära vaid kuue päeva jooksul, mis esitab vaatajale paraja väljakutse. Valdavalt tasa ja targu ning väga omapärases tempos tiksuvaid filme loov soome režissöör sobib ideaalselt Tartusse, mis on selleks sügiseks alles oma õiget värvi, meeleolu ja olemust leidmas. Milliste filmikunstipärlitega Elektriteater end siis oma neljandal sügisel ehib? Või miks peaks meie põhjanaabrite suurim filmitegija meile üldse korda minema?

Orimattila-nimelises väikelinnas 1957. aastal sündinud Aki Kaurismäkil on õnnestunud soome filmikunst oma süüdimatu empaatiavõimega maailma autorikino kaardile kanda. Ning teha seda enamasti oma kodumaad kujutades: ta on loonud Aki maailma, mille keskmes on luuserid ja õnnetud inimesed. Tema loomingu fookuses on need, kelle töid ja tegevusi tavaliselt ei heroiseerita. Ta keerab vaevatud lihuniku või üksindust tundva tikuvabrikutöötaja peale oma maagilise valgusvihu ja näitab läbi sümpaatse huumoriprisma siiraid inimlikke kannatusi. Aki teab, et nii nagu tema filmide kangelased kannatavad oma halvematel päevadel, juhtub seesama ühel või teisel hetkel kõigi inimestega. Me oleme oma põhjapoolsete hõimlastega sarnasemad, kui meile seda endale tunnistada meeldiks. Meie mõlema aeg ja ruum soosib enesehävituslikke lahendusi (pimedus + alkoholism). Me mõlemad tahame olla heal järjel, aga samas jäärapäiselt oma rida ajada (kapitalism + natsionalism). Oleme vennas- ja metsarahvad, kellele meeldib vähem rääkida ja rohkem teha ning vahel klaasistunud pilgul ja hambad ristis ebaõigluse all kannatada. Me oleme nagu Koit ja Hämarik, kelle jaoks rõõm on kurbuse lisaväärtus ja vastupidi. Just sellepärast võiks ka Aki filmikunst siinset inimest puudutada ja talle tuttav olla. Tema filmid saab jaotada viide kategooriasse, mida ühendavad sardooniline koomika, eluga mitte päris sina peal olevad karakterid, kadestamisväärselt paigas stilistika (suur roll on Kaurismäki igipõlisel operaatoril Timo Salminenil, kellega nad kõik filmid koos on teinud) ning lootusrikas elujaatus, et pärast meeletut rassimist saabub õnn ka meie õuele.

Kaurismäki režissööridebüüdiks oli filmiversioon Dostojevski „Kuritööst ja karistusest” (1983). Enne seda oli ta vanema venna Mikaga kahasse stsenaariume kirjutanud. Tema ambitsioonikust tõestab kunagi ajakirjale Sight & Sound antud intervjuus öeldu: „Hitchcock ütles, et ta ei julgeks iial seda raamatut puudutada, nii ma siis mõtlesin, et ma näitan vanamehele.” Kirjandusklassikat on ta veel kahel korral käsitlenud. Kõigepealt „Hamlet ärimaailmas” (1987), mis on prohvetlik lugu majandusliku spekulatsiooni nõiaringist (Soomet tabas aastatel 1991–1993 panganduskrahh). Henri Murgeri novellil põhinev „Boheemide elu” (1992) on üks tema kõige kultuslikumaid teoseid. See on prantsuskeelne ood armastusele, sõprusele ja inimlikkusele Pariisi boheemlasromantika keskel. Kõik kolm filmi on originaalmaterjalist ammutatud iseseisvad teosed, mille igavikulised teemad, nagu süütunne või silmakirjalikkus, kaasaegses miljöös naeruväärselt esile tulevad. Ainuüksi ühe parooli kuulmine „Boheemide elu” geniaalsest dialoogist on terve filmi vaatamist väärt.

Järgmisena otsustas Kaurismäki oma loomingusse rohkem anekdootlikkust tuua. Tulemuseks oli „Calamari Union” (1985) – lakooniliselt absurdne ansamblifilm kiratsevast Helsingi linnaosast põgenevast meesteseltskonnast, kes kõik kutsuvad end Frankiks. Oma olemuselt tõeliselt ajuvaba B-kategooria film, milles peitub nii palju cool’i, et paratamatult tekib tunne, nagu oleks Quentin Tarantino oma „Marukoerte” tarbeks siit üht-teist laenanud. Suurepärane teos päevi ja öid varastavatest logelejatest, mida soovitaks vaadata kindla peale kõigil, kes sel sügisel peaksid esimest aastat Tartu-elu alustama. Nende kaadrite vahele on peidetud väga palju elutervet suhtumist, mis aitab päevi positiivsemalt õhtusse veeretada. Samasugust vabadust kannavad endas stagnakultuuri luigelaulud „maailma kõige halvema rock’n’roll-bändi” saatel ehk nii „Leningrad Cowboys läheb Ameerikasse” (1989) kui ka „Leningrad Cowboys kohtab Moosest” (1994).

Absurdikomöödiast liigub Kaurismäki edasi oma töölisklassi triloogia juurde, mille moodustavad „Varjud paradiisis” (1986), „Ariel” (1988) ja „Tuletikuvabriku tüdruk” (1990). Need kolm filmi näitavad justkui kolmandat Soomet, kus naljalt ei naerda ning elu tööle ohverdatakse ja tõsisel ilmel viinaklaasi tõstetakse. Triloogia kangelaste elukaar on üks Aki lemmikuid läbi tema filmograafia: ilmetu tööline satub täbarasse olukorda, kohtab siis oma elu armastust ja rabab kõvasti tööd teha ning pärast suuri kannatusi põgeneb vabadusse. Humanistlikud seikluslood, mis lõpevad kirgastuva õnnestumisega.

Järgmisena tuleb luuserite triloogia (või Soome triloogia), milles ta võtab luubi alla tööpuuduse ja riigiaparaadi ükskõiksuse väikese inimese probleemide suhtes. Need on tema kaalukaimad tööd, millesse on peidetud vähem huumorit ja rohkem irooniat kui ühessegi teise tema teosesse. Teemade tumedust kompenseeritakse valgusküllase ja intrigeeriva kaameratööga, mis teeb triloogiast ühtlasi ka Kaurismäki kõige kaunima üksuse. Selle sajandi alguses tuli ka tema suurim tunnustus, kui „Mees ilma minevikuta” (2002) nomineeriti parima võõrkeelse filmi Oscarile (Kaurismäki keeldus tseremooniale minemast protestiks USA tegevuse vastu Iraagis).

Tema viimane film „Le Havre” (2011) on esimene osa sadamalinnade triloogiast, mis peaks kümnekonna aasta jooksul valmis saama, pärast mida plaanib Kaurismäki pensionile minna. Teise osa pealkirjaks saab „Vigo habemeajaja” ning tegevus toimub Vigo linnakeses Galicias. Aki Kaurismäki kunst näitab ilma moraali lugemata vaatajale elu kitsaskohti ning annab ainest pettumustesse lahedamalt suhtumiseks. Tema teostes on peidus suur empaatia ja truudus oma kaasmaalaste vastu, mille tõestamiseks ta ka pidevalt samu näitlejaid kasutab või soomlastel Pariisis kohutava aktsendiga prantsuse keelt purssida laseb. Juba selle seltskonna pärast, keda septembris Elektriteatri ekraanil näeb, tasuks vähemalt üks nimetatud triloogiatest ette võtta.