„Kohutav ilu” („La grande bellezza”, 2013, Itaalia, Prantsusmaa, Indigo Film). Režissöör Paolo Sorrentino, stsenaristid Paolo Sorrentino ja Umberto Contarello, operaator Luca Bigazzi, osades Toni Servillo, Sabrina Ferilli, Carlo Verdone jt. 142 min.
Peategelane Jep Gambardella, jõukas ajakirjanik ja flâneur, otsib, käed selja taga ristatult, elusamuse elegantsi, mida ta ei leia ka kõige nooblimatest paikadest, vaid ainult oma noorpõlvemälestuste nostalgiadekoorist. Nüüd, mil on aeg oma 65. sünnipäeva tähistada, on lihtne inimlik tunnetus mattunud tühise kära ja pidutsemise alla. Pole kahtlustki, et tuntud itaalia näo Toni Servillo tegelaskuju on Igavese Linna luust ja lihast kehastus. Vanahärra Rooma on ühtaegu aristokraatlik ja iganenud, kuid ta on ka ise sellest teadlik. Rooma muudab inimesed laisaks, paneb nad aega raiskama ja seejärel uhkeldades oma jõudeelu rikkalikku viljatust näitama. Hiljem mõtlesin, et üsna mitmegi karakteri muresid võiks kirjeldada fraasiga „mu teemantkõrvarõngad kriibivad mu nutitelefoni ekraani” ja ka kõige sümpaatsemad näitlejafiguurid mängisid igakülgseid õnnetuid keset hüvesid ja ilu. Gambardella on teiste suhtes sama karm kui endaga, ent tänu Servillo sarmikusele ei tundu tema väljaütlemised küünilised.
Öeldakse, et nauding ja esteetika erinevad ennekõike ilutunde omakasupüüdmatuse poolest, millesse sügavuti laskudes muutuvad rikkad ja vaesed võrdseks. Ilu ei tarvitse olla seotud omamissooviga ja jääb alati alles ka järgmistele. Sellegipoolest ei ole ilutunne kõigile ühtemoodi kättesaadav; reisimine, kino ja teater nõuavad kõik piisavate rahaliste vahendite olemasolu. „Kohutav ilu” räägib paljuski isetuse saavutamisest oma ihade rahuldamisel. Gambardella ei ole ainus, kes esitab endale igapäevaselt egoismi ja eetilisusega seotud mõistatusi. Märkame seda ka tema sõprade, liliputist peatoimetaja ja 40ndates striptiisitari, mõtteväljendustes.
Ambitsioonikuse, auhinnasaju ja tempo osas võib kõrvutada filmi „Elupuuga” – mõlemad mõjuvad kas täiesti igavalt, PÖFFil lahkusid nii mõnedki saalist, või vastupidi, pilgeni filmimaagiaga täidetuna. Treileri hoogsus on teose endaga üsnagi vastuolus ja otsuse langetamine ainult selle põhjal ei pruugi olla hea mõte. Rahulikku ja süüvivasse filmi sobib Arvo Pärdi komponeeritud „My Heart’s in the Highlands”, mida ka treileri ajal kuulda saab, haruldaselt hästi ja jääb hiljem tükiks ajaks heas mõttes painama. Filmis võib kohata samasugust täielikule dekadentsile eelnevat taltsast arutelu nagu „Melanhoolias”, kuid enim sarnasusi nähakse 60ndate filmidega. Selles kontekstis on „Kohutaval ilul” ülessoojendatud maik nagu risotol, mida filmis söödi, ning isu teosest õhkuva vana kino hiilguse järele jäi lõpuni täitmata. Kui naasta tänapäeva, siis ükski aegadetagune film ei suuda pakkuda operaator Luca Bigazzi loodule sarnanevat meelepetet, mis lubab vaatajal mööda jõge otse Rooma sildade alt läbi rännata, olla „kohal” paikades, kus me pole käinud ja kuhu iial ei satugi.
Igasugune mõnu seostub harilikult kiusatusega, mis on spontaanne ja ei ole ealeski kohustus. Mida teha aga siis, kui kõik ahvatlused on üle võlli keeratud ja tuleb saada hakkama nendest tulenevate kohutavalt ilusate tagajärgedega? Tegelikult ei räägi me ainult itaallastest.
