Tänavu möödub 20 aastat (:)kivisildniku legendaarsest skandaalist seoses tekstiga „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist” ning sama palju tema kogu „Nagu härjale punane kärbseseen” ehk eesti mahukaima algupärase luuleraamatu ilmumisest. 90ndad ei oleks olnud samad ilma (:)kivisildnikuta ega (:)kivisildnik ilma 90ndateta.

Kivisildnik 90ndail. Foto: erakogu

Issanda aasta 2016. 20. märts. Pärnu. Rahva Raamat. Kohvik. 1990ndad. Kõigepealt kingitus (:)kivisildnikule (siinkirjutaja nõks, et luua intervjuuks paslikum pinnas) ehk…

…Jaak Põldmäe „Värsiõpetus”[1]?

Mul on neid mitmes väljaandes mitu tükki. Suur tänu! Läheb ikka vaja! Leian mõne usina inimese või loen veel isegi korra läbi. Panen kotti ära. Aitäh!

Olen seda mitu korda lugenud, aga sellest ei olnud mingisugust abi. Absoluutselt. Ma arvan, et nii loll ma pole, et ei saaks aru, mis seal täpselt kirjas on, aga käsiraamatuna pole see üldse tarvitatav. Enda luuleõpiku[2] üritasin kirjutada sellise, millest võiks olla abi inimesele, kes hakkab kirjutama. Põldmäest on kasu ilmselt alles siis, kui oled juba mingi aeg kirjutanud ja saad aru, millest jutt käib. Enamikuga sellest süstemaatikast pole midagi peale hakata. Selge see, et on tehtud nii- ja naamoodi. Seda on hea teada. Aga mis siis? Kui ma kunagi trennis käisin, siis treener rääkis esimesest Eesti-Soome maavõistlusest karates. Eestlased üritasid teha pöördega kannalööke ja hüppeid, kogu eksootikat, mida nad kusagilt kätte saadud õpikust olid õppinud. Soomlased tegid põhimõtteliselt kahte asja: rusikalöök ette, jalalöök ette. Kõige lihtsamad asjad, aga perfektselt välja treenitud. Ja peksid kõik eestlased läbi. Nii kui hakkab pööret tegema – veerandpöördel näoli maas. Milleks? Põldmäe on lõputute kannapöörete ja hüpete kataloog. See on klassika. Seda peab teadma, see on hariduse osa. Müts maha, hea töö. Aga mitte kirjutamise jaoks.

Kontseptuaalsus?

Võtan omaks. Mingil ajal tundus, et seda on vähe. Ma arvan, et viljakat kontseptuaalsust on siiamaani natukene vähe. Mingi piirini on kontseptuaalsus viljakas, mingist piirist alates enam mitte.

Põhimõtteliselt on kontseptsioon olemas ka kõige küündimatumatel soperdajatel. Minu kontseptsioon on see, et mul on tohutu emotsioon ja kõik, mille ma kirjutan, on luule – levinud primitiivne standardkontseptsioon. Ma arvan, et igal luuletajal on peas kas teadvustatult või teadvustamata selline „nii-seda-tehakse”, aga kontseptsiooni teadlikku muutmist või erinevate asjade tegemist on kaunis vähe.

Hirohall? Etnofuturism?

Minu jaoks oli põhiline Kostabi selts. Võib-olla oli sel veel mõni nimi. Ma ei tea, kust see „Hirohall” tuli ja mispärast sellest vahepeal räägiti. Minu jaoks ei ütle see midagi. See oli Kauksi Ülle salong, [Jüri] Ehlvest, [Karl Martin] Sinijärv – lahedad tüübid. Ülle on ka muidugi väga tore. Ei teagi, kes Hirohallist vahepeal rääkima hakkas, minus tekitab see alati kõhedust. Millal see oli? Mis asi see oli? Kostabi seltsis oli kirjastus, leht oli seltsi väljaanne. Pole vaja nii palju nimesid ühele asjale panna. Kui pauerit on vähe, ei saa korraga nelja brändi üleval pidada.

„Etnofuturism” oli Sinijärve sõna, aga see meeldis kõigile. Tundus olevat viljakas ala. Tänapäeval on see levinud pigem represseeritud soome-ugri rahvaste seas. Selline kultuslik õpetus. Aga siin, saan aru, on rahvuslus lõpetatud. Projekt on läbi. Kui asjal tulevikku ei ole, ei ole ka mingit futurismi. Meil on siin afrofuturism rohkem päevakorral.

Poststrukturalism?

Hasso Krull luges palju prantsuskeelseid raamatuid, talle meeldisid need väga. Mina ei viitsinud, ei viitsi siiani neid lugeda. Siis tundus see kõik väga tore. See tähendas teistmoodi, uut, õiget elu. Nagu kokakoola või Jaffa limonaad, millest meil oli terve elu puudus olnud ja mis siis lõpuks tulid. Tänapäeval on see muutunud rutiiniks nagu paljud teised asjad. Kindlasti on selles mingi uba sees, aga minule ei ole sellest väga palju abi olnud. Ma ei ole sellesse eriti süvenenud. Krulli analüüse minu raamatutest olen kõiki lugenud. Eks ego ole ikka niivõrd suur. Kunagi ei kirjutata sinust piisavalt palju ja eks siis loed ikka kõik läbi. Krulliga sain väga hästi läbi, tore ja tark inimene. Aga ma ei oskagi öelda, kas neist Krulli kirjutistest oleks võimalik mõni lause välja võtta. Peale selle, et olen kiskjaliku kapitalismi luuletaja, millele ma vist ei taha alla kirjutada. Kõik on õige, aga ei ole ikka kuidagi see päris oluline.

Provokatsioon?

Mõnikord on mõni asi mu loomingus läinud provokatiivseks. See on standardlähenemine. Ma pean eesti kirjandusõhkkonda üldiselt uimaseks. See on üks lihtsamaid viise, kuidas natukene värvi lisada ja natukene verd keema saada.

Ühel põhjusel on see mulle veel pigem meelepärane ja tundub mõistliku lahendusena. Ma ei tea, missugused on kirjanikud tänapäeval, aga 90ndatel tundusid nad sellised ludrid või nõrgad, udused. Provokatsioon oli reaktsioon sellele, mis tundus – ja mu meelest tundub ka praegu – täiesti nõder, asjatu, formaalne, tühine, rumal. Parem on sellele kõigele jalaga anda. See on inimlik positsioon.

Kirjastamine?

Kirjastamine ei ole lõbus meelelahutus. Ma ei kujuta ette, et keegi tegeleks sellega seepärast, et talle ilgelt meeldib kirjastada. Saaks vaba õhtu, küll siis kirjastaks. Üheksakümnendatel oli kirjastamine nagu Ameerika avastamine. Eldoraado on leitud, nüüd saab ise raamatuid teha.

Esimestele raamatutele tuli ikka veel tsensuuri tempel sisse. „Märjal Viktoril” me isegi tahtsime panna, tsensuuritempel oli olemas, aga tsensuur käskis selle välja võtta. Nii et mingil hetkel tsensuur tsenseeris tsensuuritempli välja.

Selle ajani oli palju autoreid, kes ei saanud üldse avaldada või kellel oli sellega raskusi. Nüüd tundus, et lõpuks ometi on kõik korras ja algul oligi. Esimese laine raamatud müüsid väga hästi. Praktiliselt kõik müüs. Kuigi raha kukkus sama kiiresti, kui need raamatud müüsid. Enne kui raamatupoest raha kätte said, oli raha kaotanud juba igasuguse väärtuse. Aga kuna entusiasm oli suur ja raha tänu mingitele kõrvalistele äritegevustele oli, sai raamatuid vabalt teha. Mingiks hetkeks kukkus kõik kokku. See oli lootuste aeg. Tõesti, vabanemise hetk ja emotsioon seal taga oli väga võimas.

90ndate lõpus läksid asjad keerulisemaks, sest isiklikud ressursid kuivasid kokku. Mulle tundus, et vanem põlvkond oli kulka koloniseerinud ja noorematel polnud võimalik jalga ukse vahele saada. Oli väga raske. See oli eriline kamm. Õudne aeg.

„Märg Viktor”[3] (debüütraamat, 1989)?

See oli mul umbes 30. raamat. Puhas meetodi-raamat, mis mulle väga meeldib.

Tagantjärele vaadates on see suhteliselt vähefunktsionaalne viis luuletamiseks. Aga oli huvitav ja andis minu meelest hea tulemuse. Mul on sarnaseid asju palju, ei suuda kõiki meenutada, aga see on kindlasti üks lemmikuid. Mõte oli üritada kirjutamis- ja lugemiselamus ühte raamatusse kokku saada. Kirjutada raamat, mida pärast lugedes tundub, nagu see polekski minu kirjutatud. Tavaliselt läheb väga kaua aega, enne kui ma raamatu nii ära unustan, et suudan seda enam-vähem nagu võõrast lugeda; et see emotsioon, millega ma raamatu teinud olen, meelest läheks. See võtab meeletult aega. Paar aastat vähemalt. Sellepärast kirjutangi tekstid ära ja jätan aastateks seisma. Nagu veini tehakse – alla kahe aasta ei lähe üldse. Seisab mingi aeg, siis lõikad ja teed valmis. Ma arvan, et nii saab parem. Tavaliselt ei ole luuletajatel vist nii palju materjali ja kannatust.

Orgaaniline luule?

See on [Indrek] Särjega tehtud intervjuust Kostabi lehes[4]. Eks see mõiste räägi sellest, kuidas ma luulest omal ajal aru sain. Tavaline harrastusluuletaja taandab oma teksti ilusatele sõnadele ja õilsatele teemadele – kõige toorem lahendus! Kui rumal inimene kirjutab, on sõnakombinatsioonid tavalised: roos – lihtne; siis paned ilus roos. Tekstiloomisvõime jääb nii madalale püsima. Mõiste [orgaaniline luule – toim.] räägibki sellest probleemist. Minu meelest on tekstilõikude kombineerimine oluliselt viljakam kui sõnade ja teemade kombineerimine. Keerulisematest komponentidest kokku pandud struktuuril on rohkem mänguruumi. Molekul on ka keerulisem kui aatom. Rohulible on keerulisem kui liivatera.

Turundus (imago)?

Kuna raha pole, siis on turundus läbikukkunud. Sellega on teema ammendatud. Mida me siin räägime… (Naerab.)

„Dawa vita” (1991)?

Tore, et siis veel riiklik kirjastus olemas oli. See oli enne suurt kaost, mis algas 90. või 91. aastal, kui Kapa-Kohilas ilmunud raamat oli täpselt samasugune kui Eesti Raamat. Väike, kahe värviga pruunile ollusele trükitud. Jõle!

Kummaline, et sain selle raamatuga tunda Vene aja kirjaniku luksuslikku elu. Siis tehti leping ja kõigepealt sai pool raha. Pool 5000 rublast. Kuigi inflatsioon oli korralik, oli see ikka veel suur summa. Enne inflatsiooni oli see enam-vähem nelja aasta keskmine palk. Kas kujutad ette, mis see praeguses rahas oleks? Uskumatu, kui palju raha võis ühe esimese vihiku autor saada. See oli täiesti uskumatu!

„Märja Viktoriga” võrreldes ikka täiesti tavaline luuleraamat. Täiesti tavaline. Taarausuliste asi. [Lauris] Kaplinski tegi mingit radikaalset taaralaste sekti, aga tal kadus see isu pärast terrorismisüüdistust ja kohtuotsust kuidagi ära[5]. Siis kadus tahtmine sektantluse ja maausulastega pikemalt tegeleda. Täiesti naeruväärne, missuguseid asju on juhtunud! Mille eest ja kuidas?! Aga noh, loodan, et juhtub veel.

Väga palju kurioosumeid juhtus selle raamatuga. Lehte Hainsalu oli siis veel Kirjanike Liidu esimees, Eesti Raamatust käis keegi küsimas, ega mõnd noort autorit pole. Neil olid vist noored autorid selleks ajaks otsa saanud. Siis oli teada, et mul käsikirju ikka on. Hainsalu rääkis, kes käis, ja küsis käsikirja. Käsikirju mul muidugi oli ja „Dawa Vita” oli enam-vähem viimane. Kuidagi sai see kirjastusse toimetatud. Sealt tuli sõnum, et ridasid on liiga vähe. Vene ajal olid standardid, et peab olema rohkem ridu. Tegin kõik read keskelt pooleks, et oleks puukujuline, et keskelt jookseks tüvejoon ja pealt oleks murtud. Oligi selline jämedas joones puuvõra ja sobis maausuliste värgiga hästi. Selline hiie pilt või looduse teema vähemalt. Kui ridasid oli kaks korda rohkem, sai kaks korda rohkem raha. Sobis.

Kivisildnik ja François Serpent (tänapäeval fs) 90ndail. Foto: erakogu

Ajaleht Post?

Kostabi leht hakkas otsi andma. Ega Kostabi leht olnud ka mingi rahateenimise koht, pigem nagu Müürileht. Kujutan ette, et seal midagi ei liisi. Kui palgatõendiga panka lähed, siis väga suurt korterit osta ei lasta. Ma arvan nii. Meil olid inimesed tööl, aga palgad olid väga sümboolsed. Töökoht oli, kontor oli, rikkur Andres Redi maksis selle alguses kinni. Kõik oli ilus, aga turunduse mõttes mingit suurt edu ei saavutatud. Oli näha, et Kostabi läheb, et sealt midagi ei tule, ja Post oli just alustanud.

Moblat mul siis veel ei olnud. Helistasin kontorist Liivale, ütlesin, kes ma olen, et võiks lehte tulla. Siis ta kobises seal midagi. Toomas Liiva oli lõpuni peatoimetaja. Ta hakkas keerutama ja midagi hämama. Oli näha, et ta ei taha mind tööle võtta. Jutt oli selline viisakas sonimine. Ma ei viitsinud seda kuulata, ütlesin, et okei, nüüd sa kaotasid geeniuse, ja panin toru hargile. Siis ta helistas mulle tagasi ja võttis tööle. (Naerab.) See on selline helge Posti-elamus.

Oli selge, et see on mingisugune sopaleht, aga see kujunes suhteliselt ärksaks sopaleheks. See tahtis olla Kroonika tüüpi asi, rääkida ilusatest inimestest mõttetut juttu, aga seal oli bändimehi ja juku-kallesid ja karvaseid. Kõik keerasid vinti üle ja vajutasid pedaali, mõtlesid lugusid välja ja peksid segast. Lõpuks avastasin, et keegi õppis täiesti minu lugu kirjutama. Matemaatiliselt täpselt minu lugusid. Ma ei mäleta enam, kes see oli. Inimestel ikka aju töötas ja tehti vaba ja toredat asja. Ja kuhu sa lähed oma kirjandusega? See oli selline aeg, kus midagi kirjastada ei olnud võimalik. Stippe ei olnud võimalik saada. Mina sain oma esimese stipi kulkast, kui ma olin 40-aastane. 40-aastane! 40-aastane! Tore! Tänapäeval saab iga tatt 22-aastaselt kõik, mis on võimalik saada. Mul ei läinud see nii ladusalt. Ühesõnaga, aeg oli raske, ei olnud kuskile oma loominguga minna. Ja siis – okei, ma lähen sinna lehte, teen sinna lugusid, aga ma olen ikka ju kirjanik ja teen nii hästi, kui ma vähegi saan.

Standard oli alguses üks, siis kaks lugu päevas. Sai ainult honorari, palka ei olnud. Oli tüüpe, kelle lood ei läinud läbi. Kes oli veel jommis peaga diktofoni ära kaotanud, sel tuli palgapäeval peale maksta. See oli bändimeestel tavaline kurb palgapäev. Palju sa siis võlgu oled lehele… Mul oli seal suhteliselt lahe. Ainult üks või kaks lugu ei läinud lehte.

Mingil hetkel, kui leht sai juba tuult tiibadesse, tekkisid staarid, keda hakati üles ostma. Mina seda ei teadnud. Mina olin Tartus. Tallinnas käisin kohal ainult palgapäeval – siis veel raha ju üle ei kantud, tuli minna kontorisse palgasabasse palka võtma. Lehti ei viitsinud lugeda, hommikul kuulasin raadiot, tegin märkmeid, millest võiks loo teha, siis tuiasin päev otsa linnas, mingi 4–5 paiku koju, lühikese ajaga tegin lood ära. Päev oligi selline.

Siis helistasin jälle Liivale, et kurat, pappi on juurde vaja. Liiva oli vist juba nii närvis, et paremad tüübid olid ära läinud, ja pani mulle kiiresti topelthonorari. Siis hakkasin kirjutama neli lugu päevas. Esimest korda elus elasin reaalselt oma töö eest spetsialisti elu, sain päris normaalselt pappi. Ja siis pandi leht kinni. Oligi minu ilusal elul lõpp… Aasta oli umbes 94 või 95.

Intertekstuaalsus?

Igasugused asjad tuleb ära proovida. Inimesele ei saa ju öelda, et miski ei tööta. Ta ei usu. Kui asi meeldib ja kui see on üldine trend, siis tuleb seda ka teha. Aga kui mingil hetkel ikka ei tule või e n a m ei tule, siis võiks ära lõpetada. Igal ressursil on piir. Nagu naftal, mis ilmselt ikkagi saab ükskord otsa. Samamoodi saavad igasugused tekstiressursid millalgi otsa. Kui nafta saab otsa, hakatakse vesinikku põletama. Intertekstuaalsusega oli mingil hetkel samasugune seis. Kui kaua ta tõhus on? Kui kaua ta värskena püsib?

Marie Under?

Under oli 90ndate alguses üks mu lemmikluuletajaid. Aga ega „Märjas Viktoris” Underiga väga palju pistmist ei ole.

Mõte ei olnud mingit Underi-asja jätkata või Underi moodi kirjutada[6]. Olen teinud väga palju selliseid kollaažitüüpi asju. Tavaliselt kasutasin materjaliks näiteks Aira Kaalu, Richard Rohu ja Erni Hiire tekste, ühesõnaga suhteliselt teise-, kolmanda- või neljandajärgulist. Tõestamaks, et ka täielikust jamast või nõtrusest võib teisiti kombineerides huvitava asja saada.

Eelmisel aastal ilmunud Underi-raamatust[7], sonettide koopiatest lasin silmad üle. Mis seal ikka, tubli! Projekti asi, ära tehtud.

(Luule)masin[8]?

Asja mõte võiks olla selles, et enda jaoks on õiged töövõtted treenitud refleksitasemele. Kui hakata lapsena kirjutama, siis pead meenutama, kuidas mingi sõna oli ja kuidas a-täht täpselt käis. Kui on probleemid sõnavara, lauseehitusega, kui ei suuda lausetüüpe endale selgeks teha, siis on raske kirjutada. Ja kui oled võtnud endale – nagu mu vana sõber Jaan Malin samast ajast – kinnismõttelise sürrealistliku sektandi positsiooni, siis see ei ole funktsionaalne. See ei aita mingil moel teha korralikku raamatut. See on kurioosum. Kahju küll, aga no mida ma pean selle peale ütlema.

Tõnu Õnnepalu?

Esimene Õnnepalu-kogemus oli külaskäigul Kauksi Ülle juurde. Ta pidas midagi salongisarnast. Ülle võttis riiulist raamatu ja ütles, et see on kirjutatud varjunime all, aga autor on üks tuntud inimene[9]. Arva ära, kes see on! Võtsin lahti. Loen peatüki, loen teise. See on Romain Gary! Selge! Kes tõlkis? Õnnepalu. Õnnepalu! Pärast seda mul häid Õnnepalu-elamusi ega -kogemusi pole olnud. Üks tapeedimustriga kõvakaaneline luulekogu mulle meeldis. Mingid kevaded ja suved, päevad ja õhtud[10]. Ütleme ausalt, mulle pole Õnnepalu loomingut lihtsalt tarvis. Mulle ei ole seda vaja. Minu jaoks ta 90ndaid ei iseloomusta. Minu arusaam kirjandusest on veidi teistsugune.

Visnapuudulik[11]?

Selliseid vorme sai Sinijärvega tehtud. Lihtsalt tore oli Õnne tänava köögis neid teha. Oli lihtsalt lahe. See sõna kordub nüüd vist juba mitmesajandat korda. Aga „lahe” on tähtis sõna, sellega saab põhjendada peaaegu kõike, mis on tehtud. „Visnapuudulik” oli teistest sõnadest populaarsem, selle võtsid teisedki üle. Ilmselt Sinijärvele meeldis ja sellest ka suurem menu. Visnapuud ma peangi puudulikuks autoriks. Minu meelest ta ei ole päris täisväärtuslik. Ta pani ikka nii palju tuima, et lausa rõõm on lugeda.

Paroodia?

Eks ta läheb huumori alla. Üldiselt ma vihkan huumorit. Mitte et ma päris huumorivaba oleksin. Mulle meeldib huumor siis, kui see on huumori pilastamine või tööriist. Kasutad huumorit mingi sõnumi võimendamiseks. See on tööriist nagu iga teine. Ma vihkan huumorit huumori pärast, kui üritatakse teatris või ükskõik kus kehalist reaktsiooni kätte saada. See on kõige tavalisem halva lavastaja komme, kui on mingi keerulisem tekst, mis käib üle jõu. Kurat, ei oska midagi teha! Selge, et see põrub läbi! Kellelegi see ei meeldi, see on mingi kuradi literatuur! Siis keeratakse asi koomuskiks. Rahvas naerab täiesti vales kohas halvasti tehtud vale asja peale. Aga piletiraha on ära teenitud ja kõik on justkui korras. Ma nimetan seda huumoripornoks.

Ma arvan, et üldiselt ma nalja nalja pärast pole teinud. Ma ei tee koledaid nägusid ega koledaid hääli, et keegi naeraks. Mul ei ole endal sellist huumorivajadust. Mul on ilma huumoritagi lõbus. (Naerab.) Mul ei ole seda heaoluproteesi tarvis. Võib-olla see kõlab minu suust kuidagi vastikult, ma ei tundu sellise huumorivaenuliku jutu rääkimiseks eriti usaldusväärne isik, aga nii see on.

Mingil ajal oli huumorit ikka kaunis vähe. Ma olen pärit okupatsiooniajast, kus huumorit oli tõesti piiratult. Elu tundus kuidagi morn. Kui nüüd tagasi minna muidugi, siis võib-olla enam nii morn ei tunduks. Siis oli huumorit ehk rohkem tarvis. Meelelahutus oli ju väga vilets. Nüüd on meelelahutust nii kurguauguni. Huumor on üks meelelahutus teiste meelelahutuste hulgas. Mis väärtus sellel siis ometi on? No tule jumal appi!

Ansambel Whaw!Zaiks?

Lahe seltskond, lahedad tüübid. [Meelis] Tauk on ju superstaar, ta on niivõrd lahe tüüp. Temaga on alati hea juua. Kõrtsis oli tema põhiline hüüdlause „Nikku!”. Kui tema mõnusa hoo sisse sai, kostis see alati ja korduvalt, väga kõvasti ja tungivalt. Ma arvan, et kui ta meil siin lauas oleks ja kui me oleks midagi joonud, siis kostaks siin samamoodi. Meenub väga hea episood. Esitlesime plaati ühes lollis klubis, mida enam ei ole. Maximuse viin oli sponsor ja meil oli paar kasti Maximuse viina ja mahlasid. Viin sai muidugi kohe otsa. Taugi „Nikku!” oli üldtuntud. Viinakastid tõmmati tükkideks ja siis kirjutati sinna peale, kes „viina”, kes „mahla”. See oli ilgelt lahe kontsert, tüübid olid plakatitega lava ees: „viina”, „mahla”. Mart Normet on ju ka pärnakas ja ta oli meie fänn. Tagareas istus Mart Normet üksi nurgas, käes plakat kirjaga „NIKKU!”. Pruunid viigipüksid ja plakat. (Naerab laginal.) See oli niivõrd hea performants. Müts maha! Selliste hetkede nimel maksab elada! Suurepärane pilt, siiani on silme ees.

Tiraažid?

90ndate alguses olid luulekogude tiraažid ikka üle tuhande. Võib-olla isegi rohkem. Müügiga oli igavene jama. Siis ei olnud keskladusid. Tuli ise raamatud poodidesse viia, võtta auto ja sõita kõik Eesti poed läbi. Kui sa järgmise tiiruga läksid, oli osa poodidest juba suletud ja raha tagasi ei saanud. Olid uued poed, kuhu tuli jälle raamatuid viia. Tänapäeval tundub see nii kummaline ja veider. Müük oli absurdne. Rublaaja müügi sõi ära inflatsioon, kui kroon tuli, siis lõppes ka müük. Nii et raha ei saanud tegelikult tagasi ei ühe ega teise ega kolmanda valuutaga.

Pane luuletus telekasse, siis kuulatakse küll. Tuleb lihtsalt pakendada sinna, kuhu on vaja. Oleks tahtmist ja ressurssi teha sellist „Luuleminutite” tüüpi asja, aga paremini läbimõeldult, mitte nii käest ära lastes, nagu see läks. Kõike saab müüma panna. Luulel on tegelikult tooteväärtus olemas, kui osata kood läbi hammustada. Olen ikka seisukohal, et meil on eesti luule kuldaeg, tootepuudust ei ole. Aga toode käib aina kirjaoskamatumal publikul lihtsalt üle jõu. Ei osata enam üldse lugeda. Luule lugemine ei ole kõige kergem asi, nõuab ettevalmistust, tahab koolitamist ja harjutamist.

Luule on võõras asi, mida pärast mingit rõvedat algkooli Ellen Niitu keegi näha ei taha. Luuleõpetus on koolides ikka enamjaolt luule vastu vaktsineerimine. Nõrga haige tüvega Ellen Niiduga vaktsineeritakse ära ja siis on läbi, pärast ei tööta enam.

Kunagi sai arutatud, kuidas keegi luule juurde jõudis. See on reegel – kõik on lugenud kunagi mingit lahedat asja. Uau! See on nii äge! Tavaliselt ei ole see Ellen Niit või Koidula. Väga sageli on see olnud [Andres] Vanapa. Mingi täiesti teistsugune asi. Jaan Pehk rääkis, et „Koer ja kastekann” oli kümne või kahekümne kopika peale alla hinnatud, koolipoiss ostis ja luges – uskumatu! niimoodi saab luulet teha! selline võib luule olla! uau, kui lahe! See tekitab huvi lugeda ja kirjutada. Kui kuskil „uaud” ei teki, siis ei tekigi midagi.

Selles mõttes olen Vanapa sõrmusega väga rahul, see on kõige kõvem kirjandusauhind, mille olen saanud. Vanapa sõrmus. Vangide tehtud rauast sõrmus punase klaassilmaga. Väga meeldib!

Mulle endale meeldisid Runnel, Viiding ja Ehin. Vanapa tuli natukene hiljem. Eestis on head luulet palju, kuidagi tuleb lihtsalt joone peale saada. Pole vahet, kas see on Viiding või Under või Vanapa või Ehin. Mis iganes. Või Rooste. Või Pehk.

Luule reaktsioonivõimelisus?

See võimalus on olemas, aga kui palju ja kuidas ühiskondlikke teemasid kasutatakse? 80ndate lõpp, 90ndate algus oli selle poolest praegusega võrreldes eriline aeg. Ma olin siis NAKi seltskonnas, kuigi olin alguses EPA üliõpilane. Seal olid selged väärtushinnangud. Kui ma olin noor luuletaja, oli reaktsioonivõime olemas, olid mingid väärtused, oli alternatiivne süsteem laiatarbe propagandale ja valedelainele. Praegu seda enam ei ole. Sageli minnaksegi peavoolu propagandaga kaasa. Enamik noori intellektuaale on ju lilla-roosad. Aga mina ei ole enam noor, ma ei pea olema. Noored on. Aga mitte ainult noored, vaid enamik kirjanikke on vähemasti poolsotsialistid. Kui asi puudutab homoseksualismi, multikultuuri ja murjamite elude päästmist. Absoluutselt! Omal ajal oleks see olnud kujuteldamatu, noor normaalne inimene ja ulub võimuga kaasa nagu koer.

„Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist” (avaldatud aastal 1996 internetis)?

Mulle saadeti ametlik kiri, milles keelati nii Tallinnas kui ka Tartus Kirjanike Liitu siseneda. Kindlasti on kiri kusagil arhiivikastides alles, võib-olla tuleb kunagi välja. Eks tegemist oligi tavalise põlvkonnavahetuse probleemiga. Noored kuked ikka üritavad.

Kirjanike majas oli ühe igava väliseestlase loeng. Polnud midagi teha ja laenasin Üllelt Kirjanike Liidu nimekirja. See oli vist veidi vananenud, aga uuemat polnud võtta. Kirjandustädi rääkis nii igavat juttu. Täitsin lihtsalt vaba aega, ära ei olnud ka ilus minna. Siis saigi tekst kirjutatud. See on kodulehest ja politsei sekkumisest palju varem kirja pandud. Kindlasti ei ole see kirjutatud 81. aastal, see on hilisem.

Kui see 96. aastal virtuaalselt ilmus ja jama tekkis, oli see juba teine laine. Kõigepealt ilmus raamat käsikirjas 50 eksemplaris A4-de peal. Oli legend, et jama ei tule, kui teha 49 eksemplari. Sellist seadust väidetavalt polnud, aga tegu oli üldlevinud uskumusega, et kui teed ise ja natukene, siis jama ei tule. Kõik kartsid kogu aeg jamasid ja eks neid ikka juhtus ka tihti – hirm ei olnud päris põhjendamatu. Kui ma 80ndatel Tartus olin, siis ma ei mäleta, et oleks julgeoleku sekkumisi olnud, aga õhkkond oli selline, et iial ei tea, mis juhtuda võib. Tagantjärele tundub, et siis oli tegelikult juba nats lahedam. Aga tol ajal ju ei teatud seda. Minu meelest tegi [Olev] Remsu sellest Sirpi mingi arvustuse moodi kirjutise. Kui leiaks selle üles, saaks ehk kirjutamisaasta teada. Ma pole kindel, kas ta kirjutas selle enda nime all, tal oli ka varjunimi, üritas naisenime all midagi teha.

Tükk aega läks mööda ja tuli kodulehtede tegemine. Uus asi. Kodulehele oli mingit materjali vaja ja see sai ka sinna üles pandud. Siis läks jamaks. Tekst ise oli pigem ettekääne, need asjad on tagantjärele paika loksunud.

Valmistasime Särjega ette Runneli-uurimust, et eesti geiluule järjekordne algus on Hando Runnel. Kirjandusmuuseum korraldas Nüplis noorte kirjandusteadlaste seminari ja kava pandi kirjandusmuuseumisse seinale. Sõna jõudis Runnelini. Runnel tuli muuseumisse ja pidas direktorile neljatunnise kirgliku loengu, et see tuleb ära muuta ja ära keelata – tema ei ole homo.

Seda kuulsid pealt paar vanemat kirjandusteadlaseprouat, Olesk või tema põlvkonna teadlased. Ühesõnaga, tunnistajad peaksid olemas olema. Ma ei mäleta, kes neist vanematest kirjandusprouadest pärast omavahel arutasid, et kui siiamaani isegi ei kahtlustatud, et ta on homo, siis nii tulise eitamise tõttu väike kahtlus juba tekkis. (Naerab.) [Krista] Aru oli siis direktor ja tema seda muidugi ära ei keelanud.

Järgmisel või ülejärgmisel päeval tuli politsei mu ateljee ukse taha, tegi läbiotsimise. Kõik lehed kirjutasid, kuidas käib uurimine. Lugesin kokku, et oli umbes 200 kirjutist selle kohta. Aga selle kohta, et uurimine lõppes kuriteo koosseisu puudumise tõttu, leidis võib-olla paar väikest kaheksanda lehekülje nuppu. See teadmine pole veel kohale jõudnud, seega olen kriminaal siiamaani.

NAK* 2[12]?

Nõukaaegne NAK oli ametlik asi. Teine NAK, mis sai hiljem Üllega kokku kutsutud, kui nõukaaegne läks Kirjanike Liidu juures lõhki, on praegu väga elujõuline. See oli koht, kuhu noored autorid said minna. Ma arvan, et sellist asja on vaja. Üksinda kuskil nurgas ei ole noorel ja lollil lihtne. See on naljakas, jah, et rühmitusi enam ei teki. Ju siis ei ole vaja. Võib-olla vaatab kapitalismi tingimustes igaüks ise, kuidas saab. Mis ühised huvid? Mis ühine värk? Aitab sellest!

Kivisildnik Aare Kasemetsaga 90ndail. Foto: erakogu

(:)?

See kuulub mainekujunduse ja turunduse juurde. Ma olen kümme aastat reklaami teinud, selles mõttes olen täiesti rikutud ja näen asju, nagu need müügi seisukohalt paistavad. Kui tahad tänapäeval kuidagi eristuda või silma paista, siis peab olema oma märk ja see märk peab olema visuaalne, sest inimesed on silmainimesed. Kui sa vaatad, et on kümme autorit ja ühel on oma märk, näed seda juba infovoos, ei peagi midagi lugema. Kes hakkab varem standardkomponentidest märke tegema, saab paremad kombinatsioonid endale.

Tegelikult on see silmamärk. Tavaline on see smiley-värk „:)”. Aga mis siit puudu on? Laup! See on fundamentaalne puue mu meelest. Olen tõlgendanud seda [märki (:) – toim.] mitmel moel. See on nagu pistik, kust saad elektrit. Ühtpidi on see ka seakärss, aga kui külili keerata, siis ta on seakeeramise märk. Sellel on mitu ametlikku tõlgendust. Kes see siis oma kaubamärgist rääkida ei oskaks…

Visuaalne identiteet on tänapäeval nii tähtis, et loll, kes sellega ei tegele.

Turunduse raudreegel on see, et turundada saab seda, mida ostetakse – kaupa. Aga luule ei kvalifitseeru kaubaks. Vähemasti ilma väga suure müügitööta mitte. Kõige parem müügitöö oli ikkagi see, mida Jürgen Rooste tegi Eesti Televisioonis – „Luuleminutid”. Keskmine vaadatavus oli 109 000 ja see tõmbas kaasa veel spordiuudised. Mitte et see saade väga hästi välja oleks tulnud, aga see on näide, kuidas turundati tooteomadusteta asja, mis on fundamentaalselt ebafunktsionaalne – kodeeritud tekst.

Praegusel ajal on tehnika luuleks valmis. Igasugused twitterid ja facebookid – lühike tekst, mida jõutakse veel ehk lugeda. Luule jaoks on kõikvõimalikke lahendusi. Igaüks võib lugeda päevad läbi luulet ja rohkem polekski midagi vaja. Aga kujundi läbihammustamine on ikka nii keeruline ja kõikide muude vorminõksude lugemine käib ilmselgelt inimestel üle jõu. Me elame praegu sellises tehnoloogiamaailmas, kus luule võiks olla, peakski olema juhtiv žanr. Isegi muusikavideote kõrval. See võtab ju vähem aega!

Mina tegelen Facebookis meediadisainiga. Võtan näiteks lolli leheloo, teen sellele uue sissejuhatuse. Pakin loo ümber. Vanasti tegin seda oma blogis. Ma olin kunagi Eesti blogimeister. Täiesti suveräänne blogimaailma valitseja. Oli blogikeskkond, kus said oma blogi registreerida. Kui sinna keskkonda minna, siis kuskil vasakul jooksid uued postitused ja keskel olid need, mida kõige rohkem loeti. Edetabel. Nullindate alguse paiku oli blogimine väga popp.

Selles mõttes olen täielik tekstimasin, et ma tean, kuidas kirjutatakse seda, mis inimestele meeldib. See töötab. Sain selle blogimisega selgeks. Kui tead umbes inimeste eelarvamusi ja kinnisideid, siis sa ei komponeeri mitte selle järgi, mis tegelikult on, vaid selle järgi, mis inimeste peades on. Sain selgeks, kuidas kirjutada seda, mis meie inimestele meeldib, ja et ma ise oleks sellega samal ajal rahul. Sain need kaks asja, mida tavaliselt on raske kokku panna, väga ilusti jooksma. Ma kirjutasin aastaid iga päev populaarsuselt 1. või 2. postituse. Seal blogisid kõik. Kokablogijad, koerteblogijad, naisteblogijad, filmiblogijad – ikka number 1. Iga päev. Number üks. Aastast aastasse. Ei ole lihtne teha, aga on lõbus.

Luuletaja peaks olema analüüsivõimeline. Kui teha kohe selline tekst valmis, kus midagi parandada pole, siis pole vaja ka analüüsida, aga kui esimesel katsel ei tule – mul ka alati ei tule –, siis tuleb üle lugeda ja vaadata, mida saab paremaks teha. Ma teen ise ka sageli idioodivigu, aga ma üritan teha nii, et need raamatutesse ei satuks. Kirjastades tuleb ikka mõistuse pilguga üle vaadata. Ega üks pool ajust pole inimesel täiesti ilmaasjata. Loogikavõime ja mõistus on abiks. Selge on, et ilma emotsioonita ei saa, päris mõistusega seda kujundit ikka ei konstrueeri. Emotsioon annab vajaliku stressi või pinge. Kuidagi peab minema transsi, et teha asju, mida sa tavaolukorras ei tee. See on üks võtmeküsimusi ikkagi. Peab aju tavaseisundist välja tulema, sinna alfarütmile lähedale sagarad saama. Tänapäeval on kõik ajulained mõõdetud, seal ei ole mingit müstikat. Loodus on puhas füüsika.

Kunstirühmitus Lüliti?

Tore seltskond. Navitrolla on väga lahe tüüp. Enamik kunstnikke ei taha teda hästi kunstnikuks pidada, aga mina vaidlen vastu. Minu arvates on ta väga hea kunstnik. Oma korraliku rea ja oma käekirjaga. Väga hea suhtleja ja särtsakas tüüp. Temaga oli tore asju ajada. Ma arvan, et see on luule ja kunsti juures väga tähtis, et oleks toredaid ja särtsakaid inimesi.

Lülitiga oli nagu tavaliselt Ehlvestiga. Saad kusagil kokku ja mölised. On lahe ja naerdakse õhtu läbi. Lahedad inimesed teevad tavaliselt lahedaid asju, olgu see kunst või miski muu.

Eri kunstivaldkondade kokkusaamine oli siis jälle midagi uut. Uus maa on lahti, proovitakse igasuguseid asju. Tänapäeval tundub, et väga viljakas see ei ole. Kipub sumbuma formalismi. Vahepeal oli lausa valdkondadevaheline kulka sihtkapital. Minu meelest seda enam ei ole. Kõik asjad kaotavad mingil hetkel elujõu, muutuvad totruseks. Kui kuskil hakkab mingisugune ressurss liikuma, kogunevad selle ümber tavaliselt bürokraadid ja heaäraolemise tegijad, kel meeldib istuda tooli peal, kus keegi ei sega. Tänu jumalale, et kirjanduses väga palju raha ei liigu, see oleks ikka täiesti masendav, mis siis juhtuma hakkaks. See oleks nagu muusikatööstus, nagu eurolaul. Kuigi seal on viimasel ajal olnud ka helgemaid hetki.

Kujund?

Ma arvan, et see tass siin ees on ka kujund, kui see on tekstis midagi enamat kui see tass. Luule on ju tihendamise kunst ja kujund on põhiline tihendamise töövõte. Kuidas siis teistmoodi ikka tihendada, ikka kujundiga. Ei saa ju kõlaga tihendada luuletust.

See oli vist Harald Peep, kes rääkis loengus, et võtke suvaline eesti luule antoloogia ja hakake lugema – esimene salm on enam-vähem ja kui luuletajad on selle salmi ära pistnud, pannakse see algusesse ja hakatakse tuima näoga oma tipult vaikselt alla langema. Ja see ei ole kasuks ei luuletajale, ei inimsoole, ei kirjandusele, ei kujundile ega millelegi. Tüüpiline kompositsioonivaba või kompositsioonimõtlemiseta autori töö.

Võib nõus olla, et kujund on viimasel kümnendil laiali valgunud, teravuse kaotanud. See tehnika ei sobi paljudele, paljud ei saa sellega hakkama. Kvaliteetne luuletus ilma kujundita on puhas teoreetiline konstruktsioon. Sellised on üksikud näited. See on selline ääreala ja tupiktee. Sellistest luuletustest ei kirjutata raamatut, see on viljatu tehnoloogia, nagu riim või sõnamäng. Jõudu tuleb optimaalselt kasutada. Sul ei ole nii palju aega, et teha ühte luuletust neli kuud ja siis oodata, millal läbi kiviseina lähed. Käi läbi ukse, selleks on uksed tehtud! Luules on samamoodi, see uks on kujund. Sa võid sealt prao vahelt pressida, no mõnel õnnestubki, aga tavaliselt on seal pool sellist skeemitamist juures. Igasugu asju tehakse, aga kõiki asju pole lihtsalt mõtet teha. Jõu, kulu ja tulemuse suhe on niivõrd halb, et sel pole mõtet üldse pikemalt peatuda.

90ndate peale mõeldes. Olin vaimustunud tavalistest asjadest. Oli Vene aja lõpp, nostalgia kõige Eesti aja ja 60ndatega seonduva vastu. Kuni Kareva ja Viidinguni välja. Hakkad seal alveritest ja underitest peale, lähed alliksaarte ja paul-eerikute ja kaplinskite juurde. Kaplinski oligi minu jaoks mingil hetkel see põhiline, kui ta avaldas teose „Õhtu toob tagasi kõik” (1985), aga see oli enne 90ndaid. Vaatasin, et ahah – tüüp on leidnud hea realistliku nõksu, ei aja sellist udu, nagu siis aeti. 80ndatel oli üldine tähenduseta realism.

Ma tunnistan ausalt, et mul ei ole need luuleasjad väga pikka aega selged olnud. Ma olen osanud neid teha ja ma saan aru, mis tuleb välja ja mis mitte, olen üritanud kõiksugu erinevaid asju teha. Aga labasusepõlgus on alati olnud, lihtsate lollide lahenduste põlgus. Proovid ikka väärikamat lahendust leida, aga samas kõik need väärikad lahendused ei tööta. Kui nii vähesed inimesed luulest aru saavad, siis kaob tahtmine neid peensusi ja veerandtoone taga ajada ja mõtled, et ehk oleks siiski mõistlikum teha tõesti sellist brutaalset asja, kus on mingi lugu ja mingi tegelane ja mingi autor räägib ja seal on kõik tavalised teemad, nagu loodus ja ühiskond, mida ma luules sügavalt põlgan. Et kasutad kogu seda triviaalset trääni, nii nagu teeksid seda päris asja. Et okei, teeme selle ka ära. Á la „Märja Viktori” laadis. Ma arvan, et see on väärikas kirjandus, aga ma ei mõelnud seda kirjutades üldse kujundile, olid hoopis teised ülesanded.

Mäng (roll)?

Minu meelest on kõik väga lihtne. Ma teen lihtsalt asja, mis mulle meeldib, ja loodan, et see meeldib ka teistele inimestele. Kui mingi roll sümpatiseerib, siis teen seda, kui enam mitte, siis ei tee. See ei ole küll mingi matemaatika olnud. Pigem hindan teatud tüüpi luuletajaid, selliseid ägedamaid ja käredamaid ja võib-olla mitte kõige tavalisemate lahendustega. Olen püüdnud selliseid asju teha. Kas seda rolliks saab nimetada… See on pigem ikka meetod või elu- või kunstivaade, sellega koos tulevad muud asjad. Roll ei ole küll kunagi mingi eesmärk olnud.

Loovus on ikka mänguline, aga selline tühi mäng mängu pärast või huumor huumori pärast ka ei toida. Igal asjal peab alati olema mingi eesmärk. Igal luuletusel. Milleks seda luuletust siis tehakse? Mitte sellepärast, et panna sall kaela ja barett pähe ja lohistada mantlit järel, et olen luuletaja, näen luuletaja moodi välja ja teen luuletuse moodi asja. Kõik on väga mänguline ja väga tore, aga mingit mõtet sellisel asjal pole.

Ma arvan, et kogu elul on mingi mõte. Tõesti, mul on selline täiesti haige arusaamine, ma ei eitagi seda. Luule peab olema kooskõlas mitme asjaga. Esiteks keelega – kui sa hakkad keele vastu töötama, siis on selge, et see ei tule kõige paremini välja. Võiks olla side kultuuritraditsiooniga, kas sellega haakudes või põrkudes, aga peab ju teadma, mida on enne tehtud, muidu on see jalgratta leiutamine, mida ma näen iga päev. Ei tohi töötada traditsiooni vastu. Natukene peab saama aru inimese ajust, kuidas see teatud tekstitüüpidele reageerib. Kui sa seal mööda paned, kaotad energiat ja aega. Ja no mingisugune tegelikkus on ju ka olemas! See ühendab inimesi. Selle põhjal saad kontakti ja siis pead sealt oma asja edasi ajama. Kui ikkagi keele, kultuuri, aju ja tegelikkusega sõjajalal oled, siis ei ole väga palju variante.

Palju on sellist peent matemaatikat, see on ikka nii peen tinnimise küsimus. Eriti arendus luuletuses. Mingi teemaarendus võiks luuletuses olla. Oleks arukas vähemalt mõnikord seda kasutada. Aga kuidas teha nii, et see ei oleks liiga igav, ei oleks liiga tüütu ega liiga loogiline? Või et ei vajuks laiali? Et ta ei oleks amorfne mass, kus üks asi ei vii teiseni ega ole mingit loogikat? Ei tohi olla liiga matemaatiline, aga ka mitte liiga sogane. Selle balansi pidamine on niivõrd keeruline. Ma arvan, et see tuleb kogemusega – iga käsitöö võtab ju aega. Aga tänapäeval püütakse teha kõiki kunste ilma käsitööoskuseta.


Viited

[1] Kirjandusteadlase Jaak Põldmäe 1978. aastal valminud monograafia on siiani mahukaim eesti luule poeetika käsitlus – toim.

[2] (:)kivisildnik 2015. See õige luuleõpik. Saarde, Pärnu: Jumalikud Ilmutused. Lisaks avaldas 2013. aastal luulekogu-õpiku „(:)Õpetaja ütles: luuleõpik”.

[3] Kivisildnik, Sven 1989. Märg Viktor. Eesti Kostabi Selts. Kivisildniku enda sõnadega (kogumikust „Nagu härjale punane kärbseseen”, lk 810): „MÄRG VIKTOR (1989) – koosneb 42 osast, igas kuni 9 värssi. Värsid algavad Underi „Eelõitsengust” võetud sõnadega. Kirjutamisel on oluline see, et kõigepealt tehakse valmis esimesed värsid, siis teised jne.”

[4] Intervjuu Kostabi esimehe Sven Kivisildnikuga (küsis Indrek Särg). – Kostabi, 18.–23.09.1992, lk 4–5.

[5] Lauris Kaplinskit süüdistati sotsiaalse vaenu õhutamises, millest ta 2005. aastal siiski n-ö võitjana välja tuli. Prokuratuuri süüdistuse aluseks oli tekst „Meie võitlus”, mis rippus Kaplinski koduleheküljel aastatel 1995–2003. Kirjatükis, mis kannab kuupäeva 6. september 1991, kujutab autor end maausulisena, kes kutsub mõttekaaslasi üles relvastuma, hävitama kristlasi ja juute ning purustama kirikuid. Kaplinski kaitse kohaselt tahtis ta kodulehekülje materjaliga lugejat rabada. – toim.

[6] Underi ja Kivisildniku seostest loe lähemalt näiteks: Pilv, Aare 1997. Kivisildnik vs. Under. Lausuvad subjektid. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 444–448.

[7] Carolina Pihelga ja Hasso Krulli koostatud „Marie Underi „Sonetid”: viiskümmend tänapäeva luuletajat kõneleb Marie Underiga” (Eesti Keele Sihtasutus, 2015).

[8] Vt nt Hasso Krulli arvustust Kivisildniku 96. aastal ilmunud kogu „Nagu härjale punane kärbseseen” kohta: Krull, Hasso 1997. Iseenda värske õhu käes. Masinad ja kristallid. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 162–170.

[9] (:)kivisildnik peab silmas Õnnepalu Emil Tode nime all ilmunud romaani „Piiririik” (1993).

[10] „Kevad ja suvi ja” (2009).

[11] „Visnapuudulik” on Kostabi seltsiliste leiutatud luulevorm, mis järgib Visnapuu „Sireli” värsi- ja stroofistruktuuri. Kivisildnik on kommenteerinud meetodit nii: „Aavik väidab teoses „Puudused uuemas eesti luules” (1922), et Visnapuu „Sireli” on eesti kõige halvem luuletus. Visnapuudulik on katse veel halvemini kirjutada.” (Kivisildnik 1996: 805)

[12] NAK – Noorte Autorite Koondis, mis 90ndatel taasasutati. Selle taasasutamise teisest tahust saab lugeda nt Aare Pilve artiklist „90ndad. Pisut loba kirjandusest” siinsamas Müürilehes, lk 24–25. – toim.