Michel Houellebecqi värskeim romaan islamierakonna võimuletulekust Prantsusmaal kõnetab meiegi ühiskondlikke valupunkte, kui siinsed kristluseäärmuslased võtavad sõna samade väärtuste poolt, mille tõttu islamit ähvardavaks peetakse.

Michel Houellebecq
„Soumission” („Alistumine”)
Flammarion
320 lk

Möödunud aasta 7. jaanuaril toimus Pariisis satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses terrorirünnak, kus Jeemeni Al Qaeda harusse kuulunud mehed tapsid 11 inimest ning vigastasid veel sama paljusid. Samal päeval ilmus Michel Houellebecqi romaan „Soumission”[1], mis räägib läbi prantsuse kirjandusteadlase pilgu sellest, kuidas Prantsusmaal võidab valimised islamierakond ning riigis hakkavad kehtima islami seadused.

See kokkulangevus oli niivõrd plahvatusohtlik, et Houellebecq tühistas oma raamatuesitlusturnee. Teda hakati kohe süüdistama islamofoobia õhutamises – Prantsusmaa islamiseerumise poliitilise utoopia kirjapanemine tähendab ju ühiskonnaliikmete mingi osa õudusunenäo realiseerimist. Niisiis valab Houellebecq jälle õli tulle, on poliitilisem kui eales varem ja eks ta seepärast ongi üks Euroopa kuumimaid kirjanikke, olles palavalt armastatud ka Eestis. Kui kirjanik suudab luua maailma, mis peegeldab miljonite inimeste hirme niivõrd täpselt, ja tekitada sellega üleriigilise skandaali, näitab see ideaalselt ühiskondlikku pulssi nende teemade käsitlemisel. Mõneti on see sarnane Kaur Kenderi „Untitled-12” juhtumiga. Selline lacanlikusse Reaalsesse sukeldumine on paljudele niivõrd traumaatiline ja talumatu kogemus, et võib tekitada soovi katta see ideoloogilise looriga.

„Soumissioni” peategelane on prantsuse 19. sajandi kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija professor François, kes hoolimata sellest, et on „poliitiline nagu vannirätt”, ei jää puutumata 2022. aasta pöördelistest valimistest, kus võidu üle heitlevad paremäärmuslik erakond Front National eesotsas Marine Le Peniga ning Moslemi Vennaskond. Selleks et hoida ära Prantsusmaa kõige populaarsema partei Front Nationali võimulepääsu, moodustavad Moslemi Vennaskond ja sotsialistid koos Populaarse Liikumise Liiduga (UMP) koalitsiooni ning presidendiks valitakse mõõdukas ja karismaatiline moslem Mohammed Ben Abbes.

Loomulikult tähendab selline islamipööre muutusi ühiskonna kõikidel tasanditel ning François saab Sorbonne’ist teate, et ta on saadetud (heldelt tasustatud) pensionile, sest ülikoolides võivad edaspidi õpetada vaid moslemid. François sõidab kloostrisse, kus veetis kunagi aega ka katoliiklusse pöördunud Huysmans ning mis on tähenduslik ka selle poolest, et 732. aastal peatasid Karl Martelli juhtimisel just seal Frangi riigi väed Omaijaadide rüüsteretke, takistades sellega moslemite invasiooni kristlaste kantsi.

Professor François käib regulaarselt kirikus ning teeb Huysmansi eeskujul katse leida elu mõtet „religioossest eksootikast”. Ent katoliiklike jumalateenistuste kaugeks jäävad sõnumid ja külm Neitsi Maarja teda ei kõneta ning François pöördub tagasi Pariisi. Pöördeliseks osutub hoopis kohtumine Sorbonne’i ülikooli uue juhiga, kes kutsub teda tagasi tööle. Robert Rediger võtab François vastu oma luksuslikus kodus Pariisi kesklinnas, tal on hiiglaslik raamatukogu, teenija, 15-aastane naine ja 40ndates eluaastates abikaasa, kes pakub külalisele maitsvaid suupisteid ning hõrku Meursault’ veini, mille François kohtumise käigus tühjaks kummutab.

Islamiusku sissejuhatava raamatu kirjutanud ning filosoofias hästi orienteeruv Rediger arutleb professoriga religiooni üle ning võrdleb inimese alistumist jumalale naise alistumisega mehele. „Islamis lepitakse maailmaga sellisena, nagu see on, sest jumalik looming on täiuslik.” François on lummatud. Kui askeetlik ja eluvõõras katoliiklus jätab professori täiesti külmaks, siis šarmantse Redigeri üliluksuslik eluviis kahe anduva naisega paneb ta asjade üle juurdlema. Ehk leidub just siin võti resignatsioonist väljumiseks ja elule mingi uue mõtte leidmiseks?

Houellebecq on jõudnud oma peategelaste otsingutes niisiis monoteistliku jumalani. Varem on ta tegelenud usuteemadega näiteks „Lanzarotes”, „Elementaarosakestes” ja kümme aastat tagasi kirjutatud romaanis „Saare võimalikkus”, mis ilmus mullu lõpuks ka eesti keeles. Kõigis neis raamatutes seiklevad Houellebecqi tegelased erinevates new age’i kommuunides ja ususektides, kus keskne teema on seksuaalsus. Näiteks romaanis „Saare võimalikkus” korraldab elohimismi kirik globaalse kampaania, millega kutsutakse inimesi üles rohkem seksi ja naudingut pakkuma. „Soumissionis” tunnistab François, et jumal paikneb naise vagiinas.

Kuni oma viimase raamatuni on Houellebecq vaadelnud islamiusku pigem kui seksuaalsust allasuruvat või koguni tühistavat nähtust. Juba „Lanzarotes” arutleb peategelane, et võib ükskõik kuhu reisida, aga mitte islamimaale. Islami suhtes on autor kõige kriitilisem „Platvormis”, kus peategelase seksikuurortide arendamisega tegelev armsam saab terrorirünnakus surma, kui baaris nimega Crazy Lips lõhkeb pomm. See tänavu muide ka eesti keeles ilmuv raamat ja ajakirjale Lire antud intervjuu, kus ta nimetas islamit „kõige lollimaks religiooniks”, tõid Houellebecqile kaela kohtuasja, kus teda süüdistati usupõhise ja rassilise vihkamise õhutamises.

Michel Houellebecq 2007. aastal. Foto: Jevgenija Davidova (Wikimedia Commons)

Kuidas aga jõuab Houellebecqi klassikaline keskealine meespeategelane, kes otsib elult peamiselt seksi ja lähedust – nii prostituutide, edukate ettevõtjate kui ka tudengite vooditest, nii sakslaste, venelaste, prantslaste kui ka tai naiste käte vahelt –, lõpuks ikkagi monoteismi? Romaanis „Saare võimalikkus” kirjutab Houellebecq sellest, kuidas islam muutus Euroopas populaarseks just tänu macho-kultuurile, õigemini selle taandumisele: kui macho’d pole enam moes, teeb see õnnetuks nii mehi kui ka naisi ning üha enam inimesi igatseb taga süsteemi, kus naised on tagasihoidlikud ja alandlikud ning kus nende neitsilikkust hoitakse alal.

Nagu Houellebecq ütleb, on religioossed dogmad tõhusalt primitiivsed just seetõttu, et neist saaksid aru võimalikult paljud inimesed. Neile, kes „moraalselt libastuvad” või on omadega tupikus, säilitatakse alati sild korra taastamise süsteemi, religiooni. Seal on mehe ja naise rollid klaarid ja traditsiooniliselt hierarhilised. Kui Lääne kapitalistlikus kultuuris on kõik lubatud, sest jumal on surnud, aga kogu sellest seksuaalsest vabadusest hoolimata hedonistlik dekadents rahuldust ei paku ja teeb võib-olla hoopis õnnetuks, mis siis inimesele üldse alles jääb. Kuidas saavutada lacanlik jouissance[2] või, veel enam, objekt väike a? Muidugi jumalas!

Romaanis „Saare võimalikkus” ütleb Houellebecq, et religiooni väärtus tõuseb tohutult, kui see suudab jätta mulje, et pakub siin ja praegu elu, mis on senisest täielikum, rikkam, vaimustavam ja rõõmsam. Raamatus võtab elohimismi usuliikumine sellest mõttest eeskuju ja taasseksualiseerib inimesed, sest seksuaalne nauding on kõige jumalikum kogemus võimalikest. Vast kõige kuulsamalt sümboliseerib säärast religioosset ideed hinduistliku jumala Šiva falliline linga, tähistades jumalikku potentsiaali ja energiat.

Houellebecqi teosed on läbivalt fallogotsentrilised. Sellest lähtuvalt näeb ta islamisse astumises lisaks võimalusele edendada oma karjääri, staatust ja majanduslikku olukorda ka kvalitatiivset hüpet seksuaalelus, mida polügaamia seadustamine kahtlemata pakub. Mis veel parem – „Soumissionis” valivad kosjasobitajad naised vastavalt tema soovidele ja positsioonile ühiskonnas tema eest. Kindel on see, et tulenevalt traditsioonilistest pereväärtustest on mehele garanteeritud naise pühendumus ja andumine. Ka seksuaalne. Ja see on kõige olulisem.

„Soumissionis” portreteeritava Moslemi Vennaskonna poliitiline programm keskendub ennekõike perekonnale ja iibe tõstmisele. Mis saaks olla kaunim, kui näha heaolu seal, kuhu see tegelikult kuulub – tuumikperekonna soojas sülemis, küsib Mohammed Abbes ning suunab ka majanduspoliitika hoovad pereäride toetamisse. François tunneb selles loomulikult kohe ära ilmse kattuvuse Euroopa konservatiivsete ja Prantsusmaale omaselt katoliikliku taustaga rahvuslaste ja islamipartei põhimõtetes, kus ateism ja humanism hüljatakse ning sisuliselt naastakse patriarhaalsusesse. Mis veel – traditsionaalsetest kultuuridest pärit immigrandid toovad Euroopasse sellest vaatevinklist nähtuna endaga kaasa hoopis uue kuldse ajastu, mitte hävingu!

See on huvitav paradoks, et ka meie kohalikud katoliiklastest „traditsioonilise perekonna kaitsjad” ja äärmuskonservatiivid ei soovi siin näha islamiusulisi sisserändajaid, kuigi neil on tõenäoliselt omavahel palju rohkem ühiseid väärtusi kui näiteks minul nende kummagagi. Pippa Norris ja Ronald Inglehart on analüüsinud aastaid nende inimeste väärtushinnanguid, kes on vastanud World Values Survey küsitlustele üle kogu maailma, ning leidnud raamatus „Sacred and Secular. Religion and Politics Worldwide”, et kõige konservatiivsemad erinevates moraalsetes küsimustes (näiteks abort ja eutanaasia) on just moslemid ja katoliiklased.

Eestis tegutseva katoliikliku sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks „kultuurisõja” piiblis „Revolutsioon ja vasturevolutsioon” ütleb selle autor Plinio Corrêa de Oliveira konkreetselt välja, et taastada tuleb kord, „mille all me mõistame Kristuse rahu Kristuse valitsemise all, see tähendab karmi ja hierarhilist, oma alustes sakraalset, antiegalitaarset ja antiliberaalset kristlikku tsivilisatsiooni”. Nii et ohte, mida ähvardatakse tulenevat „võõrast” islamist, realiseerivad siinsamas Eestis tegutsevad usufundamentalistlik liikumine SAPTK ja nende parlamendis tegutsev nabanöör EKRE hoopis ise. Näiteks on juba riigikoguski kuulda nende hukkamõistvat suhtumist aborti ning on ilmselt ainult aja küsimus, mil nad selle teemaga tõsisemalt tegelema hakkavad.

Ent eks pagulas- ja islamivastase diskursuse edus masside seas mängib veel suuremat rolli see, et „massiimmigratsioonis” kardetakse konkurentsi seksuaalsuse turul, kus niikuinii naiste arv väheneb pöörasel kiirusel. Äraspidisel moel väljendab seda ka nende eesti naiste vägistamisega ähvardamine, kes on kõnelenud avalikult sallivuse ja pagulaste vastuvõtmise toetuseks. Sama lugu on nn Odini sõdalastega – mehed asuvad naisi kui eksklusiivselt valgetele eesti meestele kuuluvaid seksiobjekte immigrantide eest „kaitsma”.

Ka Houellebecq on oma raamatutes seksi kapitaliseerimisest kirjutanud, ennekõike „Platvormis”, kus valgetele meestele on selles vallas lahti kogu maailm. Teiste seas armastavad globaalsel seksiturul ja eriti näiteks tai prostituutide ihulikke rõõme nautimas käia ka eesti turistid. Vastupidine trajektoor, kus välismaa mehed tulevad Eestisse ja suhtlevad siinsete naistega või saavad nendega koguni lapsi, saab aga juba tänavatelgi avaliku sõimu osaliseks, sest nad on „litsid”.

Houellebecqi „Soumissioni” teene inimkonnale ongi see, et ta toob väga hästi välja Euroopas pead tõstnud äärmuskonservatiivide ja marurahvuslaste paanikaõhutamise silmakirjalikkuse. Hirmutades inimesi apokalüpsisega, mis peaks jõudma siia pagulaste, immigrantide või moslemite saabudes, ajavad nad ise samal ajal poliitikat ja õhutavad ühiskonnas käitumist, mis diskrimineerib naiste, sõjapõgenike ja sealhulgas eriti moslemite ning seksuaalvähemuste õigusi ja vabadusi. Ja nagu Houellebecqki väga tabavalt osutab, esindavad nad sealjuures fallogotsentrilist maailmavaadet, kus meheliku jouissance’i saavutamiseks võib religioon olla vägagi tõhus vahend.


Viited

[1] Raamat ei ole veel eesti keeles ilmunud, kuid Triinu Tammel on selle tõlkimine juba pooleli, teadaolevalt saab eestikeelse tõlke pealkirjaks „Alistumine” – toim.

[2] Jouissance (nauding) tähistab siin ettekujutust terviklikust-täiuslikust olemisest, mida subjekt ihaleb, kuid pole võimeline saavutama. Tema olemispuudus on alati läbistatud hirmust kaotada naudinguvõime, mida ta tegelikult polegi kunagi täielikult omanud. Definitsiooni on sõnastanud Neeme Lopp.