Kuidas iha su tähelepanu võitis ja te käsikäes peegli taha kadusite.

Sulle tundus, et üleilmne võrgustik annab sullegi ihaldatud õiguse tunnustusele ja tähelepanule.

Sa nägid seal oma kujutistel eluõigust ja hakkasid janunema kõikide teiste kujutiste järele.

Sa lõid endale kontod, varjunimed, avatarid, vaevukuuldavad salasõnad ning ühenduse inimestega.

Sa õppisid ära põhimõisted, nagu „megapiksel” ja „metaandmed”.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud kaks kuud.

Sa piraatisid Photoshopi ja hakkasid kujutisi enda näo järgi manipuleerima, sa laadisid neid üles blogidesse.

Sa nägid vaeva oma Flickriga, tundes südames soojust selle üle, et oled fotograaf.

Sa sisenesid iMovie ja Windows Movie Makeriga peeglifaasi, su liikuvad varjud imbusid YouTube’i, anonüümsed vaatajad erutasid sind.

Sa armusid Tumblrisse, see ei olnud rõve, see ajas sind pisut kiimaseks.

Sa tüdinesid digiseebist ja leidsid mängusõbra uuest lelust – kaameraga nuputelefonist, sa ei teadnud veel, et selle räpane piksel on kunagi cool.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud üheksa kuud.

Sa tegid oma esimese pildi suhkrusest toidust, see sai neli meeldimist, see oli ülimalt erutav, su ihal oli nüüd oma pesa.

Sa liitusid Facebookiga ja sinust saigi maailm, sa õppisid ära sõna „stalker”.

Sa hakkasid vist aru saama, mis on meem, sa naersid nii joviaalselt.

Sa õppisid ära sõna „viral” ja valasid endale ämbrist jääkülma vett pähe, sul tuli kananahk ihule.

Sa vaatasid vesistades Google Glassi reklaami, sa tundsid närvilõpmetes augmenteeritud naudingut.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud kolm aastat.

Sa punnitasid oma esimesed pardihuuled ja saatsid oma esimese nude’i, sa olid ebakindel, sa ei teadnud veel, milline nurk on hot.

Sa tüdinesid oma nuputelefonist ja vandusid truudust nutitelefonile, sa ei teadnud veel, et tõmbad läbi selle musta klaasi endale ninna kogu maailma.

Sa kasutasid kõiki Instagrami filtreid, lomo-fi tegi kõik eriti higiseks.

Sa ei suutnud valida oma Tinderi profiilipilti, aga su alastipildid juba olid midagi.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud neli ja pool aastat.

Sa lisasid oma avatarile eri riikide lippe, isegi kui terrorirünnakud ja maavärinad ei erutanud sind.

Sa flirtisid õiglaste eesmärkidega, sul oli üheöösuhe aktivismiga.

Sulle tundus, et su kujutis on tulvil hormoone ja see paneb maa su ees kaheks murduma.

Sul oli tuhandeid meeldimisi, su iha kolis avarasse villasse.

Sa ei vaadanud end liiga kaua peeglist, sest see ei kiiranud.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud viis aastat.

Sa libistasid käe näorakenduse põlvele ja su surelikkus piilus kardinate vahelt.

Sa alistusid TikTokile esimesest silmapilgust, su iha ehitas endale linna.

Sa võrgutasid oma liikumisega ja pikslid valasid su üle vahuveiniga.

Sa tegid oma esimese ara ettepaneku tehisarule, sa tundsid end kui paheline preester.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud kuus ja pool aastat.

Sa soetasid endale drooni, sinust sai jumalus. 

Su kehaline afäär analoogkujutistega süvenes ja see maandas kassi.

Sulle tundus, et need kuus ja pool aastat võiksid hakata end tagasi teenima, ehkki kartsid, et sinu kujutised pole piisavalt ligitõmbavad. 

Sind lohutas lockdown’is üleilmse võrgustiku kommunaalsus.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud seitse aastat.

Sa ei saanud enam aru, kuidas algoritmi end uuesti armastama panna. Kas sa ei erutanud enam teda? Kas olid unustanud filler’i?

Sa ostsid endale jälgijaid ja nad andusid sulle kuulekalt.

Sa leidsid esimese sponsori, sa võisid nüüd kuu aega ainult libedat jogurtit süüa.

Sa proovisid oma kujutiste eest tasu küsida, mündid pudenesid põrandale.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud kaheksa aastat.

Sa trööpasid oma kujutisi tuhandete filtritega, su silmad oksendasid.

Su digimeik tuli maha ja sa pidi ennast peeglist kontrollima.

Sa kustutasid viiendat korda oma kontod ära ja saatsid avatarid tuleriidale.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud seitse aastat ja 364 päeva.

Sa postitasid 411 korda enda kujutise, mis karjus: „Ihalda mind!”

Sa nägid endast pilte ja lühivideoid palmi all, kohvikus, kunstinäitusel, liftis, spordiklubis, lennukis, kontserdil, voodis, vetsus, metsas, duši all ja sinu miraaž hingeldas, sinu kujutisel oli õigus olla seal, kus ta oli.

Sa postitasid ikka ja jälle võõraid kujutisi, sa olid kupeldaja ja lurjus, aga kõik olid.

Su vaimne tervis keeras jälle halvemuse poole, sa teavitasid sellest maailma.

Sa ei teinud vahet peeglil ja ekraanil, su naeratus voolas maha, sa pidid minema mälestustesse ja ennast arhiivist uuesti üles laadima.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud üheksa aastat.

Sa õppisid ära sõnad „digihügieen” ja „digiprügi”, see tekitas sinus veidrat ekstaasi.

Sa oskasid oma kujutisesõltuvusega tegeleda.

Su iha kolis taevasse pehmesse siidvoodisse. 

Aga sa tundsid häbisööste kujutiste pärast, mis hoiatamata pinnale kerkisid, sa õppisid neid padjaga lämmatama. 

Sa väänlesid seda tugevamalt, mida enam tehisnärvivõrk sind kõditas.

Tema soojad tundlad jooksid mööda su külge üles ja ta hammustas su kaela.

Sinu ekraaniajaks oli kogunenud kaksteist aastat.

Sulle tundus aeg-ajalt, et see orgia on pikale läinud, aga sa tegid peale. 

Sul oli raskusi selles keemilises bordellis oma kujutiste eristamisega.

Paistis, et teised võtavad su kujutistelt ruumi ära, aga sa ei protestinud.

Sa said arve, aga ei maksnud seda ära.

Sa võtsid koos kujutistega libiidot taastavat õlivanni ja te libisesite mööda trepiastmeid välja.

Te voolasite läbi niiske soklikorruse, mille su iha oli endale üürile võtnud.

Su nahk kuivas ja pinnad hakkasid teid kriimustama, sa kontrollisid peeglist, kas midagi on katki.

Sa andsid maailmale teada, et sind võib üles korjata ja seinale kinnitada.

Su iha oli pikali ja puudutas ennast tühjast kohast.

Sulle tundus, et te hakkate koos veel suuri asju tegema.