„Tere, kaine Eesti” püüab kokku tuua dnb-saundi ja 90ndate eesti bomž-core’i.

★★★☆☆

Sip€lga ja Yohani uue LP põhiteemaks on tragikoomiline suhe alkoholiga. Luuad, raha ja ained on asendunud õlle, õlle ja õllega. Selle albumiga käib Sip€lga meie juures pihil – ta üritab rääkida ausalt oma alkoholismikogemusest, jutustades igaõhtusest pummeldamisest ja pinnapeol jauramisest, pohmakast, deliiriumist ja häbitundest.

„Tere, kaine Eesti” sämpeldab Onu Bellat, „Miljon” võtab aluseks kultusliku kossuvideo. „Tramm” tugineb Luxury Filtersi legendaarsele laulule, aga „Mällar”, „Poisid köögis” ja „Auxipiraadid” on oma olemuselt siiski jupikad, mille lüürika on tõsisem, konkreetsem ja vähem irooniline. Kaht maailma üritatakse omavahel sämplite ja narratiivse lähenemisega ühendada, aga uue kooli dnb-saundiga on väga keeruline 90ndate eesti bomž-core’i liita. Ehk oleks kaasa aidanud lo-fi’likum lähenemine, stiilis Head mehed, õppinud riistad või Öökülm. Kui „Politseikroonika” oleks üles võetud 4K-kvaliteediga ja seda oleks monteeritud nagu tänapäevast „Aktuaalset kaamerat”, ei mõjuks see pooltki nii naljakalt.

Produktsioon on helilisest perspektiivist väga puhas ja viksitud, Yohani ees tuleb müts maha võtta – tegu on eesti dnb tulevase ristiisaga. Sip€lga riimide struktuur ja sõnamängud on samuti eesrindlikud. Tupsutorni otsas seisev Saruman ja Kaali meteoriidikraatri kush on näited räppari laiast verbaalsest haardest. Kui sellel albumil oleks räppinud $angar-M ja ta oleks teinud seda krõbiseva breakbeat’i/dnb peale, oleks sellest saanud instant classic. Sip€lga ja Yohan üritasid aga kombineerida kümmet eri stiili, žanrit ja irooniatasandit – selle tulemusel on valminud igati head laulud, mis omavahel kahjuks tervikut ei moodusta. Sellest saab järeldada, et magnum opus on veel tulekul ja see tehakse valmis kaine peaga.