Lääne moetööstuse on võtnud üle Ida-Euroopa ja post-soviet skate’i esteetika, mille eest kannab suuresti vastutust tänavamoedisainer Gosha Rubchinskiy, üks praeguse aja mõjukaimaid moefiguure. Mihail Lustin analüüsib, milles peitub Ida-Euroopa disaini võlu ja mõju.

Värviliselt mõned näited Gosha Rubchinskiy 2017. aasta sügistalvisest kollektsioonist. Kollaaž: Edward Kanarecki via designandculturebyed.com

Meie, eestlaste jaoks saavutas kogu slaavi esteetika ümber tekkinud fenomen oma populaarsuse tipu pigem möödunud aastatel ning selle teema püstitamine praegu on justkui veebruarikuus jõulupraest alles jäänud toidu söömine. Samal ajal kui meie pugime verivorsti, on Ida-Euroopa mood löömas Läänes hiigellaineid, mattes enda alla tuhandeid noori üle maailma. See loob uusi normatiive, murrab standardeid – kõrgmoest ei ole nüüdsest enam huvitatud ainult naised, vaid ka mehed ja isegi keskkooliealised noored. Ehk on slaavi esteetikast kasvanud välja midagi palju olulisemat ja tõsisemat ning selle drastilise mõju vaatlemiseks on praegu just kõige huvitavam aeg.

Narvast pärit Muslim

„Minu nimi on Muslim. Olen 17 aastat vana. Sündisin Eestis Narvas. Minus on lesgi, osseedi ning eesti verd. Praegu elan Venemaal Ufas. Õpin ülikoolis. Tegelen judoga. Mulle meeldib pildistada. Unistasin alati millegi ilusaga tegelemisest. Loodus inspireerib mind.” Valge kardina tagant tuleb välja Muslim, seljas valge spordikostüüm. Kolm triipu õlal ja põlvel ning peas nõukaaegne roheline müts. Teismelise poisi ebakindlat kõnnakut saadavad tema enda sisseloetud venekeelne tekst ning kriuksuv heli, mida tekitavad tema eksklusiivsed Gosha Rubchinskiy x Adidase ketsid parketi vastu hõõrdudes.

Tänavamoedisainer Gosha Rubchinskiy on praegu üks mõjukaimaid moefiguure ning just tema kannab suuresti vastutust selle eest, et post-soviet skate’i esteetika kui trend paar aastat tagasi plahvatuslikul moel peavoolu pääses. Tema varajases loomingus on esinenud Venemaad puudutavaid poliitilisi vihjeid, kuid tänapäevases tõejärgses ühiskonnas, kus on raske anda objektiivset hinnangut selle kohta, mis Venemaal päriselt toimub, astub Gosha poliitilises sümbolismis sammu tagasi ning jutustab hoopiski loo.

Oma uue meestemoe kollektsiooni esitlemiseks on ta valinud üle terve maailma välja 24 vene noormeest vanuses 15–23. Poiste isiklike narratiivide kaudu portreteerib ta noore venelase surematut olemust – seda venepärast poeesiat, mis säilib vaatamata Lääne polariseerunud meedia rünnakutele. Kuigi kollektsiooni esitleti Pariisi moenädala raames, siis selleks, et russofoobsest filtrimullist täielikult ja turvaliselt väljuda, kutsus Gosha oma külalised hoopis Kaliningradi – teisel pool Balti merd asuvasse endisesse saksa Königsbergi, mille Nõukogude Liit 1945. aastal enda võimu alla võttis.

Huvitav, kust tekib selline spontaanne huvi nõukaaja nostalgia vastu? Kas Ameerika unelm on meid ära tüüdanud?

Moe-show mõjus pigem kui kontseptuaalne osalusteatri etendus. Kõikidele külalistele oli valmistatud väike booklet, et tutvustada Kaliningradi omapärast arhitektuuri, mis kujutab endast saksa Bauhausi ja nõukogude konstruktivismi veidrat mikstuuri. Enamjaolt olid modellidena laval suurte mõtetega tavalised noored poisid, kellest enamik kuulus Gosha isiklikku skater-filosoofide sõprusringkonda. Üritus toimus tema enda kodumaal, tema enda sõpradega, tema enda jaoks. Vanaisa pintsakud, Malevitši motiividega tikitud kampsunid, jalgpallidressid ja Adidase tossud. Üldiselt ei ole Rubchinskiy oma slaavi temaatikast üle saanud ega sellest edasi liikunud. Tundub, et tal ei ole enam midagi uut näidata, kuid sellele vaatamata on tal mida öelda ja millest rääkida.

Tri poloski

Rubchinskiy on jõudnud töötada oma karjääri jooksul koos selliste suurte brändidega nagu Vans ja Reebok. Möödunud aastate koostööde käigus „äratas” ta tahtmatult ellu post-soviet’i trendiks muutunud Itaalia brändid Fila ja Kappa. Selle aasta monumentaalseks ja kauaoodatud koostööpartneriks sai Adidas. Asi on ametlik – kolmest triibust saab selle aasta sügisesel-talvisel hooajal ülemaailmne moeröögatus, seega verivorsti jätkub veel kauaks. Tundub, et kõik (ülejäänud) suured spordiriiete brändid on võtnud juba järjekorda, et Gosha nende firmamärke teismelistele rulatajatele ja moehuvilistele pükste peale kleebiks. Huvitav, kust tekib selline spontaanne huvi nõukaaja nostalgia vastu? Kas Ameerika unelm on meid ära tüüdanud?

Gosha Rubchinskiy moe-show Kaliningradis. Foto: tttmagazine.com

Ühele väljaandele antud intervjuus meenutas moelooja, kuidas Nõukogude Venemaal tuunisid inimesed käsitsi oma tenniseid, meisterdades nende peale kolm legendaarset triipu. Ilmselt sellest tuleneb ka Gosha ja Adidase koostöös valminud riiete erinevus klassikalisest Adidasest – need kolm triipu, mis Muslimi dressidel ja tennistel figureerivad, on palju jämedamad ning mõjuvad, ilmselt tahtlikult, ebaoriginaalselt.

Sellega seoses meenub veel üks globaalne moefenomen Vetements (pr „riided”), mida juhivad Ida-Euroopa juurtega, Goshaga samast seltskonnast välja kasvanud Demna Gvasalia ja Lotta Volkova. Pariisis asutatud kõrgmoe märk sai kuulsaks nende hiina turgu ironiseeriva esteetika tõttu, millega nad konsumeristliku maailma luksusehullust kritiseerivad. Näiteks pakuvad nad 2000 euro eest musta vihmakeepi või 300 eurot maksvat punase DHLi logoga kollast T-särki. Nende hullumeelne, kuid äärmiselt trenditundlik looming saavutas kiiresti suure populaarsuse. Üha enam glamuurist eemalduvad noored, kes kannavad kaltsukast ostetud võltskaubamärke, muutusid hetkega trendsetter’iteks, ärritades sellega oma vanemaid veelgi rohkem. Huvitaval kombel võttis brändi sensatsiooniline viraalsus iroonilise pöörde – kapitalistliku Lääne moegurmaanid ostsid disainipoed Vetementsist tühjaks ning eksklusiivseid „riideid” hakati müüma eBays veelgi kallima ja absurdsema hinnaga. Marksistlik kaubafetišism?

Working-class skater boy või proletariat-normcore chic?

Enne moe-show algust seisid kõik külalised saalis ning arvustasid salaja teiste välimust. „Vaata seda venda neoonoranžis helkurvestis. Ta seisis varem õues. Ma olin 100% kindel, et ta on mingi suvaline töömees,” ütles mulle minu sõbranna saali sisenedes. Kohe on ära tunda kahte sorti külalisi. Ühed on Gosha enda sõbrad – noored tüübid, kellel oli moe-show’st üsna ükskõik, nemad tulid afterparty pärast. Teised aga välismaa moekriitikud, kelle jaoks oli see helkurvest muidugi oluline statement.

Mööda poodiumit kõnnib 16-aastane Stjopa. Tema kõlaritest kostuv murduv hääl räägib sellest, kuidas ta „sündis kevade viimasel päeval”, kuidas ta „unistab iga päev, aga tema peamine unistus on olla vaba; kirjutada raamat ja saada kunstnikuks”. Samal ajal istuvad saalis Pariisist tulnud tähtsad ninad, kes kannavad siseruumis Vetementsi 2000 eurot maksvat vihmakeepi, mille alt paistab seesama DHLi logoga 300 eurot maksev T-särk. Need külalised tulid spetsiaalselt Pariisist kuskile Kaliningradi selleks, et Gosha uut moeetendust vaadata. Asja juures on kõige iroonilisem see, et nad ei saa isegi pealeloetud tekstist aru.

Ida-Euroopa moevärk töötab justkui omaenda reeglite järgi. Selle peamiseks erinevuseks ja prerogatiiviks on ilmselt asjaolu, et see ei pretendeeri millelegi – see ei loo midagi uut ega ürita kombineerida enda loodud trende glamuuri ja klassikalise ilu standarditega.

Millest nad üldse aru saavad? Kui vaadelda korraks 90ndate glamuurse moe mõju Ida-Euroopas ning eriti Venemaal, siis tundub miski alati natuke valesti olevat. Glamuur mõjub Ida-Euroopas ebaloomulikult. Siia saab tuua üsna huvitava paralleeli, nimelt täpselt samamoodi on post-soviet’i romantika Lääne tarbimisühiskonnale veidi võõras. Poodiumile tuleb 16-aastane Leon: „Ma olen eikeegi ning ma isegi ei tea, kas ma kunagi kellekski saan.” Kapitalistlikus ühiskonnas ei eksisteeri sellist varianti olla mitte keegi ja, veelgi enam, diskrediteerida oma võimalust kellekski saada.

Anti-mood

Tänapäeva Lääs sunnib meid alati vastanduma: hääletama, protestima, valima pooli halva ja veel halvema vahel. Sellise peapöörituse keskel kipume unustama neid algseid väärtusi, mis oleksid meis välja kujunenud, kui oleksime sündinud hoopis Narvas, Kiievis, Usbekistanis või Ufas.

Ivan: „Tegelen rulatamisega. See on minu lemmiktegevus. Ma tahan, et terves maailmas oleks rahu; et iga inimene saaks tegeleda oma lemmiktegevusega.” Tundub üsna elementaarne, ent meie noorte suurimad soovid varieeruvad täiesti teistes kategooriates – ülikoolifondidest madalate bensuhindadeni.

Siinkohal on Gosha loo moraal selge – ta kutsub meid ühinema. Ta viskab pilgu nõukogude aega, kus kõikide kohutavate asjade varju jäi püüdlemine rahvusvahelise ühinemise, Internatsionaali poole. Spordi, kunsti ja kultuuri kaudu. Paraku on selline varjatud ühinemisüleskutse ka tänapäeval ainuke viis, kuidas slaavi kultuuri Läänele kättesaadavamaks teha. Iga vale liigutus on ju automaatselt mingi statement.

Ida-Euroopa moevärk töötab justkui omaenda reeglite järgi. Selle peamiseks erinevuseks ja prerogatiiviks on ilmselt asjaolu, et see ei pretendeeri millelegi – see ei loo midagi uut ega ürita kombineerida enda loodud trende glamuuri ja klassikalise ilu standarditega. Pigem peegeldab see noorte kultuuri ja mõtlemisviisi – nende vastuolusid tänapäeva tarbimisühiskonnaga, nende taassündinud huvi rahvusliku identiteedi säilitamise vastu, pidades sealjuures oluliseks erinevate rahvuste vastastikust austust. Ida-Euroopa moekunstnike loomingus peitub see haruldane slaavilik poeesia, mille jäänuseid on viimaste aastate jooksul sügavale russofoobse sildistamise alla maetud. Goshat iseloomustab nostalgiline romantika, Vetementsi aga irooniline kõverpeegliefekt. Ausus, romantilisus ja külalislahkus on need märksõnad, millega võiks noore venelase surematut olemust kirjeldada.


Mihail Lustin lõpetab praegu keskkooli, tegeleb eesti- ja venekeelsete noorte omavahelise integratsiooni probleemiga ning võitleb kallutatud meedia vastu.