Simon Reynolds on kirjutanud eelmise kümnendi kohta, et see oli periood, mil meeleolu loov muusika, nagu ambient ja new age, tegid suure tagasituleku laiema publiku ette.
★★★★☆
Justkui järellainetusena on tunda kerglaselt kulgevate helimaastike kasvavat populaarsust ka kodumaises elektroonikaskeenes. Oluheli albumeid ilmub kodusalvestajatelt eri varjundites rohkem kui kunagi varem. Seda nähtust saaks seletada sooviga luua muusikalisi fantaasiamaailmu, autori isiklikke ajutisi nirvaanasid, mille õndsusest saab osa ka kuulaja. Karl Joosep Malõšev ehk sorr on samuti üks neist artistidest, kelle dream pop’i mõjudega kõlakanga jaoks sobib tabavalt loosung „rohkem heli, vähem muusikat”.
Esimese asjana püüavad pilku lugude väga krüptilised pealkirjad, millest tunnen ära vaid viite looduslikku päritolu psühhoaktiivsele ainele, mis kutsub esile taju, enesetunde, teadvuse ja käitumise muutusi. Õhulised ja kaunid toonid toovad mulle aga tagasi mälestused sellest, kuidas metsas jalutades ema õpetas, milliseid toksilisi taimi ja seeni kindlasti süüa ei tohiks. Visuaalsel osal on artisti muusikas tähtis roll ning see aitab tunnetusele kaasa – olgu selleks 3D-videokunst või klipid valgesse rüüsse riietunud tantsivatest loodushipidest. Oluhelina on see kõik toimiv, kuigi siin ei ole eriliselt meeldejäävaid meloodiaid, senikuulmatuid tekstuure või energilisi tempomuutusi, mis hoiaksid kuulaja tähelepanu otsast lõpuni. Olla üleliia esiletungimatu, kas see ei olegi üks hea ambient’i tunnus?
