Digisfäär on nii tugevalt reaalsusega põimunud, et juba ammu pole mõtet eristada sotsiaalmeediat ja kõikvõimalikke seadmeid inimese n-ö päriselust. Seda arvesse võttes vestleme meediauurija Maria Murumaa-Mengeliga, kes osutab, et äkki olemegi ühiskonna ja inimestena muutumas.

Vihmasel hommikul võtab kehvast ilmast hoolimata mind vastu rõõmsameelne Maria Murumaa-Mengel. Jalutame hiiglaslikke taimi ja ajalehevirnasid täis Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppehoones, kus Maria on meediauuringute kaasprofessor, tehes peamiselt sotsiaalmeediale keskenduvat teadustööd ja õpetades tudengeid. Tema sotsiaalmeedia uurimise ampluaa on lai: kujutletavad auditooriumid, aktivism, häbistamisgrupid, manosfäär, infosõjad… See loetelu jätkub. Kuulan huviga, kuidas Maria oma rikkalikku teadmiste pagasit lahti pakib ja pikib sinna vahele värvikaid näiteid. Kohe vestluse alguses selgub, et nähtused, mis kajastuvad viimasel ajal meediapildis või kohvitassi taga peetavates vestlustes, on olnud sotsiaalmeedia uurijate terava pilgu all juba aastaid. 

Online– ja offline-elu on omavahel nii läbipõimunud, et neid kahte ei ole mõtet eraldada, või on?

Paarkümmend aastat tagasi oli levinud arusaam, et asjad, mis juhtuvad virtuaalruumis, jäävadki sinna. Aga mida enam jälgida, kuidas need omavahel põimuvad, seda selgemaks saab, et see ei ole adekvaatne seisukoht. Kui keegi ütleb kuskil kommentaariumis halvasti, siis meil ei ole eraldi virtuaalmina, kes haavub, nii et füüsilisel minal poleks nagu midagi juhtunud.

Digiteemad seostuvad sageli noortega, mistõttu kipume neid kergekäeliselt kõrvale heitma, sest meil ei ole noorte kuulamise kultuuri.

Teisalt hakkame pöörama tähelepanu riskidele, kahjudele ja ka võimalustele alles siis, kui diginähtus hakkab füüsilises maailmas endast märku andma. Üks viimane suurem näide on manosfäär. Uurijad on üritanud 15 aastat seda mõista ja kirjeldada, aga see sai kõneaineks alles siis, kui õpetajad hakkasid märkama misogüünia esiletungi klassiruumides. Samamoodi oli influencer’ite ja sisuloojatega – pidin alustama oma ettekandeid ja koolitusi pikka aega sellega, et räägime influencer’itest ehk suunamudijatest ja see ei ole mingi tilulilu. Influencer’ite sektor on majanduslikus ja kultuurilises mõttes vägagi mõjuvõimas. Sellega tuleb arvestada ka valdkondades, mida me tõenäoliselt peame traditsioonilisteks ja tõsisteks, näiteks militaaria, meditsiin või sisejulgeolek. Digiteemad seostuvad sageli noortega, mistõttu kipume neid kergekäeliselt kõrvale heitma, sest meil ei ole noorte kuulamise kultuuri. Praegu saab õnneks enamik aru, et virtuaalne ja füüsiline maailm on omavahel põimunud ning need „tilulilud” asjad mõjutavad meid kõiki.

Samas leidub veebikogukondi, kus kutsutakse üles mõttetut internetis rullimist lõpetama. On liikumisi, mille liikmed on nutitelefoni või sotsiaalmeedia kasutamise täielikult seljataha jätnud, kuna see segab elu. Millest see meile räägib?

Need, kes püüavad ennast sotsiaalmeedia süsteemist eraldada ja sealt välja astuda, moodustavad vähemuse, need on pigem pisikesed kogukonnad ja subkultuurid. Kui vaadata suurt statistilist pilti, siis loobumist või tagasipöördumist vana tehnoloogia juurde ehk tehnostalgiat on pigem vähe. See aga ei tähenda, et see poleks oluline! Mine tea, võib-olla tulevikus ongi palju erinevaid väljajoonistunud teekondi seoses inimese ja tehnoloogia suhtega. Meil on käimas suur sotsiaalne eksperiment. Kes saab tulevikus paremini hakkama, kas see, kes hoiab oma keskendumisvõimet ja silmast silma suhtlemise oskust, või see, kes suudab ülikiiresti tuhande infokillu vahel tee leida, vahelduvtegutseda? Ma usun, et mõlemale on koht olemas.

Kui mõtleme aga lastele ja noortele ning küsime, mida peaks standardiseeritud õppe osana õpetama, siis tõenäoliselt seda ja toda. Kui meenutaksin, mis töövõtete, ajuühenduste ja mõttemustritega alustasin oma tööd 20 aastat tagasi, ja üritaksin selle pinnalt praegu oma tööd teha, siis kukuksin haledalt läbi. Minu töö – laiemalt teadlase ja õppejõu töö – ongi hüplikum võrreldes selle vanaaegse ideaaliga, et teadlane istub elevandiluust tornis, mõtleb, muneb ja haudub välja kuldmuna. Tänapäeva akadeemia nõuab hoopis teistsuguseid oskuseid ja kui ma ei oleks neid oskusi ohtra sotsiaalmeedia rullimisega treeninud, siis võib-olla ei saaks ma hakkama.

Ma saan sellest loobumisest või protestist iseenesest hästi aru. Kas sellistel sotsiaalmeediast eemaldumise liikumistel on pikemaajaline mõju või tundub see pigem pinnavirvendusena? 

Mina ka mõistan, sest tegelesin mõned aastad tagasi süvitsi sotsiaalmeediast ajutise loobumise või sootuks lahtiühendumise teemadega. Vajadused, mida see loobumise akt täidab, on väga erinevad, näiteks vaimse tervise hoidmine või ideoloogiline vastuhakk ebaõiglasele süsteemile. Sotsiaalmeedia hiigelplatvormid tõepoolest ju ei käitu meiega hästi. Oleme nende jaoks lüpsilehmad: meilt lüpstakse välja andmeid ja süvapsühholoogilisi teadmisi inimkäitumise kohta ning vastu saame tasuta teenuse. Sotsiaalmeediast loobumine on teatav aktivismi vorm. Näitan oma tegudega, et see ei ole okei.

Oleme hiigelplatvormide jaoks lüpsilehmad: meilt lüpstakse välja andmeid ja süvapsühholoogilisi teadmisi inimkäitumise kohta ning vastu saame tasuta teenuse.

Praegu toimub ju ka mõningane lahkumine Meta platvormidelt ja ärgitatakse Metat boikottima. 

Tead, mul on sellesse boikotti vähe usku. Eelkõige seetõttu, et suured platvormid, eriti Meta ja täpsemalt Facebook, millele on, muide, juba kümme aastat surma ennustatud, ajavad oma kombitsaid igale poole. Meta on sidunud endaga kõikvõimalikud teenused ja funktsioonid – võimaluse teha äri, olla kursis uudistega, hoida kontakti lähedastega – ning seetõttu on loobuda väga raske. Facebook imeb need, kes ideoloogilistel põhjustel eemalduvad, sageli kiiresti tagasi endasse.

Mingit uut ja head keskkonda ei näi vist praegu olevat?

Jah, toimumas on killustumine, me liigume eri keskkondadesse. Ja võibki mõelda, et kas on vaja, et üks platvorm, mis töötab kommertsloogika alusel ja millel pole kohustust toimida avaliku hüve pakkujana, saab endale miljardid kasutajad? Inimesed on platvormide suhtes kriitilised, mis on minu meelest suur samm edasi. Teisalt ei ole meil praegu piisavaid survemehhanisme, et paremaid tingimusi nõuda, oleme üsna hambutud nii institutsionaalsel kui ka indiviidi tasandil.

Aga kas selle hambutuse vastu saab midagi teha või on Meta liiga kaugele läinud ja sealt polegi tagasiteed?

Ei, niimoodi ei saa mõelda. Kui kraabime endale mulla juba ette peale, siis ei ole ju üldse lootust ega mõtet! Süsteeme on võimalik muuta ja ajalugu tõestab seda kogu aeg. Ühelt poolt on tarvis avaldada survet just nimelt juriidilisel ja tipp-poliitika tasandil. Siin jäävad väikeriigid ja pisikesed institutsioonid nõrgaks ning seepärast on oluline seljad kokku panna. Euroopa Liit üritab seda praegu oma bürokraatlikul moel ka teha. Aga indiviidi perspektiivist – üks hullemaid asju on inimesele öelda, et sa ei saa mitte midagi teha, lihtsalt lepi. Kui süsteem on düsfunktsionaalne, siis ongi tarvis, et inimene saaks oma agentsuse tagasi. Nii et sellel boikotil võib-olla ikkagi on väärtus. See on psühholoogiline tugi iseendale, küünarnukitunne, näed, et sa ei ole ainus, kes muretseb.

Saan aru, et üldiselt on sotsiaalteadlaste konsensus, et see, kuidas räägitakse inimeste sõltuvuslikust suhtest nutitelefonide ja sotsiaalmeediaga ning viimastest tingitud vaimse tervise muredest, on ülepaisutatud. Sotsiaalmeedia pole algallikas, vaid miski, mis need probleemid esile toob. Kuidas seadmete ja sotsiaalmeedia kasutamine probleeme välja toob?

Siin on kaks vaadet. Tegelikult on pilt kirjum, aga lihtsustamise eesmärgil… Üks vaade on neuroteadlaste oma. Jaan Aru räägibki peamiselt sellest, et kui „treenime” aju ainult meelelahutuslikku tüüpi infoga, siis hakkame seda nautima ja aju saab selles väga heaks. Selle arvelt võib aga tekkida puudujääke teistsugustes oskustes ja võimetes. Näiteks süvenemisvõime versus kiired infohüpped.

Minu taust on pigem sotsioloogiline ning siin tuleb mängu grupi ja ühiskonna kiht. Tähtis ei ole mitte ainult see, mis toimub inimese ajus, vaid ka see, mis on tema ümber. Kui üritame kasvatada last nii, et tal ei ole digikeskkondadele ligipääsu, või võtame noorelt seadme ära, siis see võib tõepoolest olla hea tema ajule. Teistpidi ei pruugi see laps või noor aga kohanduda sotsiaalsete normidega, luua digikeskkondades suhteid. Ta võib näiteks olla liiga naiivne, sest digikultuur kipub olema sarkastiline, ärapanev, tige ja lapsed õpivad juba varakult olema ülimalt kriitilised. Näiteks teavad nad sageli, kas miski on päris või loodud AIga, sest nad on pidanud õppima enda ja teiste vigadest. See kõik arendab kriitilist infotarbimisoskust, aga ka üldist olemise viisi. See, kuidas me nalja viskame, armastust, sõprust ja viha avaldame, on digikultuurist läbiimbunud. Teismeliste jaoks on oluline kuuluda. Kui tunned teismeeas mitu pikka-pikka aastat, et sa ei kuulu kuhugi ega saa millestki aru, kuna sul ei ole digikultuurilist kirjaoskust, siis see võib teha pikas perspektiivis vaimsele tervisele, tulevikuperspektiividele ja identiteedile väga palju kahju. Seetõttu olen natuke mures, kui räägime digipädevusest ja praegu radikaalsena tunduvatest loobumispraktikatest. Lisaks tasub alati vaadata ajalukku ja mõelda, kas me äkki lihtsalt oleme ühiskonna ja inimestena muutumas?

See, kuidas me nalja viskame, armastust, sõprust ja viha avaldame, on digikultuurist läbiimbunud.

Mina kasvasin üles MTV-ajastul, kui kedrati hüperseksuaalseid ja roppusi täis muusikavideoid, metal-muusika visuaalid olid lausa õudsed. Mäletan, kuidas manitseti: „Kui sa kogu aeg seda saatana pildikasti jõllitad, siis su aju läheb mädanema ja sinust ei saa mitte midagi!” Ehk täpselt samad mured, mida kuulen praegu seoses TikTokiga! Olen teadlik, et TikTok on meediumina teistsugune. Aga! Iga generatsioon on omamoodi pekkis, kõigil on oma ajumädanik, olgu see siis raadio kuulamine, naistekate lugemine või roppude luuletuste kirjutamine. Kui käin koolides neljandike ja viiendikega rääkimas, siis mõnikord kuulen, kuidas nad ütlevad, et meist ei saagi ju midagi, meil on brain rot ja me ei oska suhelda või õppida. Neis kajavad vastu täiskasvanute etteheited, lapsed istuvad selle süükoorma all ja arvavad, et on hukka läinud, katkised. See on fundamentaalselt vale sõnum, mida ühele põlvkonnale saata.

Minu põlvkonnale räägiti samuti, et meil ei ole uudiste tarbimise harjumust ja konutame ainult sotsiaalmeedias. Mingil hetkel liikusin ikkagi traditsioonilise meedia poole, sest see on möödapääsmatu.

On normaalne, et elu jooksul meediamustrid muutuvad. Ma näen, et ajakirjanduse roll saab järgnevatel aastatel ülioluliseks, sest liigume mudrurohkes keskkonnas, kus on keeruline eristada fakte kellegi fantaasiast. Kriisiolukordades on vaja inimesi, kellel on ligipääs infole, võimalus – piltlikult ja morbiidselt väljendudes – minna kohapeale ja laibad üle lugeda. Faktikontrollitehnikad muutuvad ülioluliseks ja sellega saab ajakirjandus oma tuuma tagasi. 

Lastes kajavad vastu täiskasvanute etteheited, nad istuvad süükoorma all ja arvavad, et on hukka läinud.

Olles liikunud aja jooksul eri kanalites, võib täheldada, kuidas kõik läheb ühte patta: faktid, kuulujutud, desinfo, uudised, meemid, sõbra räägitu. Mida see killustunud meediatarbimine meiega teeb?

Sageli on nii, et nägin midagi, aga ei mäleta, kus, ja siis tulevad kasuks otsioskused. Ja eri platvorme kasutataksegi eri asjadeks. TikToki minnakse puhkehetkel, teadmiste saamiseks on enamasti teised kohad. Ma ise teen oma esimese uudistetiiru hommikuti Blueskys, kus jälgin eri väljaandeid ja kõneisikuid, sest tavaliselt ei ole suured asjad veel uudistesse jõudnud. Kaua seal olla ei saa, sest äng tuleb peale. Instagramis ja Facebookis käin peamiselt infot jagamas. Ma arvan, et teadlase ülesanne on selgitada ja anda orienteerumiseks tööriistad, mistõttu olengi hakanud tegelema sotsiaalmeedias teaduskommunikatsiooniga. Kui tahan kuuluvustunnet, siis lähen oma vestlusgruppidesse, kus jagan meeme ja näitan, et olen inimeste jaoks olemas. Nagu pingviinid viivad teistele pingviinidele, kes neile meeldivad, ilusaid kivikesi, saadame meie üksteisele meeme, öeldes justkui, et nägin üht konna tagumikuga pilti ja mõtlesin hellusega sulle.

Lugesin hiljuti kapo aastaraamatut, kus oli sotsiaalmeedia kohta vähem infot, kui oleksin arvanud. Millised on praegused Kremli narratiivid, millega üritatakse sotsiaalmeedias inimesi enda poolele meelitada?

Tead, see ongi üks paras kobarperse. Venemaa desinfo mõjutuslained ei jõua sageli meieni otse, vaid tiiruga, näiteks Ameerika Ühendriikide kaudu. Nad on mõelnud välja tunnelid, mille kaudu valeinfot liigutada, kaost ja usaldamatust külvata. Kui vaadata Venemaa koordineeritud strateegilisi infomõjutustegevusi Eestis, siis peamine narratiiv sarnaneb sellega, mida nad paiskavad ka paljude teiste riikide, näiteks Ukraina, Leedu ja Poola suunas, ehk need on kõik justkui läbikukkunud riigid, kelle tõeline koht on Venemaa rüpes. See on Russki Mir ehk arusaam, et Vene kultuur ja maailmakord on ülimad. Kõik ülejäänud – eriti riigid, mis on olnud kunagi Venemaa kontrolli all – on oma „totakates” iseseisvuspüüdlustes läbi kukkunud. Kui näeme, et ühiskonda lõhestatakse, see käriseb ja tekib viha „teise” vastu, siis peame küsima, kas seda lõhet proovitakse meelega suuremaks tõmmata. On palju kaklevaid gruppe, kes ei näe teist enda kõrval inimesena, vaid demoniseeritu, lolli, lamba, käpiku, ajupestuna. See on vana propagandavõte: kui kuskil ussitab, siis ussitagu sajaga. Seega kui näeme kedagi enda kõrval mitteinimesena, siis on propaganda oma eesmärki täitnud.

Ma näen, et ajakirjanduse roll saab järgnevatel aastatel ülioluliseks, sest liigume mudrurohkes keskkonnas, kus on keeruline eristada fakte kellegi fantaasiast.

Eestis on tuhat asja väga hästi, päriselt! Meil on puhas õhk, hea haridus, meediapädevuses oleme maailmas neljandad, ajakirjandusvabaduses teised. See ei tähenda, et riik on laitmatu, aga tuleb arvestada, et mingites kohtades saab rahulolematust võimendada ja meid üksteise vastu pöörata. See kehtib noorte ja vanade, naiste, meeste ja mittebinaarsete puhul. Venemaa tahab edendada patriarhaalset ühiskonnakorda. See „jälkus”, mis meil siin Läänes toimub – solidaarsus, liberaalsus, võrdsed võimalused, feminism, mitmekesisus, see, et kõigil võiks olla võimalus elada õnnelikult ja mitte surra oma suure kodumaa eest –, tuleb nende meelest lõpetada. „Peab pöörduma tagasi jumala kehtestatud maailmakorra juurde ja jumala kingituse Putini poole!” nagu see suur narratiiv seal käsib.

Kas ja kuidas on manosfäär sellega seotud?

Euroopas on olnud viimastel aastakümnetel palju väga tugevaid naispoliitikuid, keda pidevalt rünnatakse. Nad on väidetavalt hüsteerilised, nende hääl on liiga kõrge, seelik liiga lühike, nägu liiga kuri. See kannab endas vaigistamispüüet. Arvake Kaja Kallasest, mida tahate, aga ta on suutnud Venemaaga seotud ohu tõsiduse Euroopale paremini selgeks teha kui rahulikud veteranpoliitikuhärrad. Kui vaatame, kuidas Kallast kritiseeritakse näiteks Kremli kanalites, siis öeldaksegi, et ta on mõttetu eit, pange ta paika. Ja selliseid lauseid kordavad ka meie enda poliitikud. See on võitlus maailmakorra nimel ja igatsus retroutoopilise vaate järele: vanasti oli elu lihtsam ja naised teadsid oma kohta. Sellist narratiivi on inimestel lihtsam omaks võtta, sest kultuurid ja ühiskonnad on ajaloolistel põhjustel seksistlikud. Muidugi on päriselt väärtuskonflikte, aga suur osa sellest on orkestreeritud.

Ma ei usu, et ükski eesti manosisulooja või jõuksi-krüptovend saab Kremlilt raha, küll aga võivad nad aidata kaasa ühiskonna soopõhisele lõhestamisele, mis on Venemaa huvides. Samal ajal on manosfäär rajatud eksisteerivatele probleemidele, küsimustele seoses sellega, kes ma olen tänapäeva maailmas. Ja selleks et tähelepanumajanduses üldse kuulajaid-vaatajaid saada, peab asju krõbedalt ütlema. See loogika on toitnud manosfääri tõusu, tugevat polariseerumist ja isegi radikaliseerumist.

On palju kaklevaid gruppe, kes ei näe teist enda kõrval inimesena, vaid demoniseeritu, lolli, lamba, käpiku, ajupestuna. See on vana propagandavõte: kui kuskil ussitab, siis ussitagu sajaga.

Manosfääri kõrval on jäänud sotsiaalmeedias silma arvestatav traditsiooniliste koduperenaiste ehk tradwife’ide liikumine. Estetiseeritakse kodust elu ja seda, kuidas sünnitatakse noorelt lapsi, jahvatatakse jahu, küpsetatakse leiba. Olen kuulnud viimasel ajal üpris progressiivsetelt naistelt, et nad tahaksid lihtsalt kodus olla ja meest teenida. Kuidas see liikumine manosfääriga haakub?

Teatud mõttes on see meediastumise tulemus. Keegi ei tunnista ju, et meedial on neile väga tugev mõju. Tegelikult aga päris suur osa sellest, mida me asjadest arvame, kuidas me räägime, mis nalju teeme, tuleb meediast tuttavate lugude pinnalt, me imiteerime ja kajame. Lause „tahaks lihtsalt kodus munapõllega kanala vahet käia” on kõlanud sotsiaalmeedias naljana. Ollakse ületöötanud ja tahetakse irooniliselt, et võtke mu feminism ära. „I girlbossed too hard!” Mõne jaoks võib selle taga olla süsteemikriitika, aga mõned võtavad seda tõsiselt ja toetavad seda sõnumit. Tuleb arvesse võtta, et seal on ka küünilisem pool, mis mõistab, et see on hea rahategemise skeem. „Las ma näitan, kuidas õige naine peab käituma! Kohustuslik on teha hommikul kell neli müslit ja kokakoolat from scratch!” Ja sellele on auditoorium. See on okei, kui munapõll teeb õnnelikuks, aga jamaks läheb siis, kui sellist elamise viisi esitatakse loomuliku ja ainuvõimalikuna. 

Mis on selle performatiivselt kauni elu varjupool?

Manosfääri reeglite järgi on noor naine kergemini mõjutatav, allutatav ja vanemad naised vähem väärtuslikud. Perenaine, kellel on rohkelt lapsi, võib olla suurepärane, aga paratamatult ta vananeb ja pole seetõttu manosfäärilises mõtlemises enam nii väärtuslik. Mis saab, kui tradwife pole suutnud teha oma elustiilist meediaimpeeriumit ja mees, kelle käes on kogu pere finantsid ja otsustusõigus, otsib endale noore naise ja lahkub? Seda tüüpi maailm jätab naised väga haavatavaks. On paar juhtumit, kus need, kes on esinenud sotsiaalmeedias traditsioonilise koduperenaisena, on reflekteerinud hiljem selle üle, mida selles performatiivses autentsuses ei esitata. Selle taga on väga kole maailm, aga seda me ei näe kunagi. Mida see tähendab, kui usaldad oma elu kõik sfäärid kellegi teise kätte? See võib pakkuda leevendust eksistentsiaalsetele pingetele, aga võtab ära iseolemise oskuse.

Tradwife’id on seotud manosfääri diskursustega ja nad võimendavad soostereotüüpe, mis topivad inimesi kasti. Ja olgem ausad, jäigad soostereotüübid lihtsalt ütlevad, et 90% inimestest on sobimatud. Parandage ennast, siin on 500-eurone koolitus! Mehed teevad seda agressiivse domineerimise ja jõuliste sõnumitega, tradwife’id võimendavad neidsamu sõnumeid leebuse ja helluse kaudu.

Kui suur risk on eesti noormeestel sotsiaalmeedias palju rullides radikaliseeruda?

Oleme teinud noortega fookusgruppe ja üldiselt on neil korralik pasaradar, mis töötab juba väga varakult. Haavatavad on aga need, kellel ei ole tugevaid sotsiaalseid sidemeid ja kelle sotsiaalseks hapnikuvoolikuks ongi veebikogukonnad. Kümmekond aastat tagasi tegin gümnaasiumiõpilastega intervjuusid netipervode teemal. Rääkisime sellest, kuidas kõigist võib saada mingis kontekstis nn pervo. Kui küsisin, mis seda ära hoiaks, ütles üks intervjueeritav, et kõige tähtsam on, et keegi ütleks õigel hetkel „iu!”. Kui oled üksteist võimendavas vihases kõlakambris, siis seda ei juhtu. Seepärast on oluline, et noored tegeleksid huviharidusega ja neil oleks tugev koolikogukond. Ülim rumalus on noorsootööd kärpida. Kui vaadata edukaid projekte, mida on tehtud väikeriikides, näiteks Islandil, siis nende käigus on selgunud, et radikaliseerumist, aukudesse kukkumist ja konspiratsiooniteooriatesse takerdumist aitavad hoida ära süsteemselt arendatud vaba aja tegevused ja erinäolised inimsuhted.

Kui aga pikalt manosfääris marineeruda, võib tunduda, et naine on alam olend, koer. Pole vaja kuulata ema või õpetajat või perearsti, sest nad on ju sageli naised. Seetõttu ongi väga vaja meeseeskujusid, kellega poistel oleks võimalik samastuda ja kelle arvamus loeks. Meeste praeguse kõrvulukustava vaikimise taga võivad olla needsamad soonormid, mida ei ole teadvustatud, näiteks n-ö bro code. Võidakse tunda, et kui ma avalikult misogüünia vastu sõna võtan, peavad väga paljud mehed mind vähem meheks. See võib olla internaliseeritud pinge.

Radikaliseerumist, aukudesse kukkumist ja konspiratsiooniteooriatesse takerdumist aitavad hoida ära süsteemselt arendatud vaba aja tegevused ja erinäolised inimsuhted.

Saan aru, et poisse sihitaksegi propagandaga rohkem, aga miks?

Tõenäoliselt on selle taga sotsioloogilised ja sotsiopsühholoogilised analüüsid, mis on tehtud teatavates „tumedamates” instituutides ja mille eesmärk ei ole maailma mõista, vaid seda manipuleeritavaks mudida. Rolli mängivad ka bioloogilised tegurid. Samas jälle suur osa sellest, mida peetakse geneetikaks, on tegelikult kasvatuse vili. Riskikäitumine on bioloogiline hormonaalne erisus, aga kindlasti ka sotsiaalne, poiste puhul julgustatakse riskikäitumist, tüdrukute puhul mitte ja see muudab poisid haavatavamaks. Ehkki on ka teistsuguseid radikaliseerimisvõtteid, millega üritatakse radikaliseerida naisi või vanemaealisi. Ajalooliselt on mehed olnud võimu juures ja see on lihtne lugu, mida rääkida. Poiste meediamustriteks on sageli kinnisemad kogukonnad ja vägivaldsed mängud ning sinna peale on võimalik lihtsama vaevaga vihapõhist „pakkumist” ehitada. Tüdrukute ja poiste meediamaailmad kipuvad olema erinevad ja kas paned tähele, et mittebinaarsetest pole me üldse rääkinud?

Kus paiknevad mittebinaarsed inimesed manosfäärilises mõtlemises?

Nad on vaenlased, kuna ajavad binaarse maailmakorra segaseks, näiteks manosfääri meelest ei saa transmees olla päris mees. See üldine tolerantsuse, sallivuse, erinevuste aktsepteerimise väärtuste komplekt ei haaku lihtsa mustvalge patriarhaalse maailmapildiga eriti hästi.

Mainisid enne eakate radikaliseerimist, kas sul on mõni näide?

Eestis on rohkelt NSV Liidu teemalisi nostalgiagruppe, kus võidakse jagada lihtsaid süldipilte, mille varjus on aga sageli kus-ikka-vanal-ajal-osati-elada-õhkamist. Hüütakse, et tol ajal vähemalt hoolitseti inimeste eest, aga praegu on ainult kuradi Kaja Kallas! Seal on väga selged süsteemsed tegutsejad, kes külvavad teadlikult usaldamatust iseseisva Eesti riigi suhtes. Paljud vaidlevad seal vihaselt vastu ka. See ei ole homogeenne gäng, kelle pärast peaksime muretsema, vaid tuleb märgata inimesi, kes tegutsevad aktiivselt nende suunal, kes kõhklevad või ei saa asjadest aru. Ärme unusta, et sotsiaalmeedias on võrdsed tegutsejad kõik, ka need, kellel on näiteks intellektipuue või kes on muul moel haavatavad. Nad on mõjutajatele väga magus saak, sest neil on siiski hääle- ja sõnumite võimendamise õigus.

Kui pikalt manosfääris marineeruda, võib tunduda, et naine on alam olend, koer.

Olen mõelnud, et milline näeb veebis manosisuloojate kõrval välja toksiline feminiinsus?

Feministlikes uuringutes keskendutakse ajaloolistest ebavõrdsustest tulenevatele küsimustele, aga ma siiski arvan, et peame vaatama ka seda, kus see toksiline feminiinsus elab. Minu meelest on toksiline feminiinsus see men–ain’t–shit-liikumine, millega kuulutatakse, et mehed pole sittagi väärt. Sellist sorti sisu on arenenud manosfääriga paralleelselt ja see on teatavas mõttes poos, aga ka manosfääri taktikate peegeldamine. On rohkelt sisu, mis ütleb, et mehi tuleb ära kasutada, ja kujutab neid ühedimensiooniliste karikatuuridena – nad on kõndivad rahakotid. Ja need naised teenivad selle pealt roppu raha, sest nad teavad, et liiklus on sellise sisu puhul garanteeritud. Vihased inimesed tulevad kokku ja karjuvad neile, et nad on värdjad ja kuradi kullakaevajad, aga kõlab ka toetavaid sõnumeid stiilis „yes, go earn that money, bitch!”. Kommentaariumis on mäsu ja see maitseb väga algoritmidele. Tradwife’ide, manosfäärlaste ja toksilise feminiinsuse kandjate jaoks on see strateegiline ja äriline otsus.

Aga küsimus on siin selles, kuidas see kandub üle näiteks füüsilisse vägivalda. Üks asi on kogeda vägivalda, kui trolliarmee võtab sihikule kellegi sotsiaalmeedia. On teada, et manosfääri urgastes lepitakse kokku, et täna rünnatakse konkreetset naissisuloojat – kommenteeritakse, saadetakse AIga tehtud võltspornograafiat. Manosfääri kõige krõbedamad ideed realiseeruvad aga füüsilise vägivalla ja surmade kujul. See on väga kõrge hind, mida maksta. Mitmed massimõrvarid on ju jätnud maha vihjeid ja nende tegude taga on sageli viha naiste vastu. Atwoodi palju tsiteeritud ütlemine, et mehed kardavad, et naised naeravad nende üle, aga naised kardavad, et mehed tapavad nad ära, on statistiliselt selge. Kas tradwife’i-teemalise sisu pärast on keegi läinud spordibaari mehi pussitama? Ei ole.

Lugesin sinu ja su kolleegide kirjutatud artiklit infoaktivismi kohta ja hakkas silma, et vaenulikkus on veebisuhtluse pärisosa. Kui keegi vihaselt sajatab, paneb see paika kogu kommentaariumi tooni. Mida sotsiaalmeedia teeb, et paljud on nõus seal pidevalt nii vihased olema?

Me valime kogu aeg, millele oma tähelepanu anda. Õudne ja hirmutav on meie eksistentsile tähtsam, sest see on oht. Tore, meeldiv, tavaline ei võta täit tähelepanu. Papagoivideod, mida vaatan, vaidleksid sellele küll vastu… Sel põhjusel vaatame intensiivsemalt ja jagame edasi äärmuslikumat materjali. See näitab ka sotsiaalmeedia platvormide soovitusalgoritmidele, et see hoiab inimesi siin, paneme juurde! Selles peitub omakorda süsteemi suur viga: tehnoloogiline struktuur ei hinda sisu kvaliteeti ega moraalsust, vaid lihtsalt liiklust. See on sõda silmamunade nimel, nagu Crystal Abidin on selle kohta öelnud.

Kas tradwife’i-teemalise sisu pärast on keegi läinud spordibaari mehi pussitama? Ei ole.

Ekraanide vahendatud sotsiaalsus on natuke nagu nähtamatuks tegev keep, ehkki su nimi, IP-aadress ja igasugused jäljed jäävad maha. Samamoodi on autos istumisega – tegelikult ju kõik näevad, kui sa ummikus nina nokid, aga on tunne, et keegi ei vaata. See nakatav efekt või ebaviisakusspiraal on tõene: kes esimesena sotsiaalmeedias midagi näeb ja kommenteerib, see paneb paika raami. Kõik teised, kes sinna sisenevad, järgivad seda. See sarnaneb katkiste akende teooriaga: kui majal on juba aken katki, siis tõenäoliselt visatakse veel aknaid puruks. Kui Delfi postitab Facebooki uudise ja esimesed kommentaarid on stiilis „kuradi värdjad, raisk”, siis see saadab sõnumi, et siin räägitakse niimoodi. Kui aga esimesed kommentaarid hoiavad teadlikult tsiviilset kõnekasutust või kui rikkujaid kutsutakse korrale, siis on lootust paremateks ruumideks.

Kas sellistes vihastes ruumides olemine ja kaasalöömine avaldab ka pikemaajalist mõju inimese loomule? Kuidas see avaldub?

Meenuvad moderaatorid, kelle tööd on kutsutud ka traumaatiliseks tööks. Sotsiaalmeediasse üritatakse laadida üles igasugust jama, nii verbaalset kui ka audiovisuaalset, ja seetõttu peavad moderaatorid filtreerima kõikvõimalikku paska: pedofiiliat, terrorismi, mõrvasid, piinamisi. Arusaam sellest, millised inimesed on, võib muutuda väga süngeks. Kujutan ette, et kui keegi kommenteerib päevad läbi, kui katki kõik on ja kuidas terve maailm on meie vastu, siis ka see on väga õudne viis, kuidas elada.

Huvitav, kui palju on Eestis kommenteerimisfarme?

Me ei tea, see on peidetud sektor. On palju neid, kes päriselt usuvad nendesse printsiipidesse ja desinfo tunnustega teabesse, aga ka neid, kes saavad Eestist, Ungarist või Venemaalt selle eest palka. See on tänapäeva infosõda ja sinna suunatakse kohati rohkemgi ressursse kui tankidesse. Seda selleks, et mõjutada, kuidas inimesed maailma tajuvad.

Aga kuidas saab valeinfo vastu võidelda?

Mikrosekkumiste raamistikus on selleks kolm peamist viisi. Mõte on selles, et end ei tohi ära väsitada ega läbi põletada, vaid et sekkuda saab möödaminnes. Esimene strateegia on võimendada mikrotoetusega neid hääli, mis sinu meelest seda väärivad. Seda me ka juba teeme näiteks like’ide, südamete, edasijagamistega. Kui kommentaariumis käib mudamaadlus ja pole tahtmist põrsaste sekka minna, siis tuleb leida see üks, kes ütleb midagi mõistlikku, ja tema sõnumit toetada. Hea on kirjutada sinnasamasse kommentaariumisse, et näe, Pille või Tõnu ütles seal üleval väga hästi!

Teiseks tuleb õppida keskkondi tundma teoreetilisel tasandil. Kasulik on mõista, kuidas platvormid töötavad, ja jagada neid teadmisi enda võrgustikes. 

Kõige keerulisem on mikrovastandus ehk otsesesse võitlusse minek, näiteks avalikes digiruumides inimestega vaidlemine, nende korrale kutsumine, et kehtestada sotsiaalset normi. See on idealistlik, aga peame nendes nähtamatutes ruumides norme väljendama. Kui keegi pargis liputab, siis teeme palju väikeseid asju, mis näitavad, et see ei ole okei. Teeme nägusid, vaatame liputajat kurja pilguga, ähvardame politsei kutsuda. Avalikus digisfääris lähme vaikides mööda, aga peaksime rohkem häält tegema. Ma tean, et inimeste aktiivset sekkumist takistab hirm. Äkki troll hakkab minuga jaurama, äkki teised löövad kampa? Aga kui sa ise hoiad viisakat tooni ja räägid argumenteeritud juttu, siis trolle ei maksa karta. Sinu eesmärk ei olegi trolli ümber veenda, vaid näidata pealtvaatavale vaikivale massile, et nii ei ole okei käituda, et esitatud info ei ole õige. Selline sekkumine on kohutavalt väsitav, aga kui võimalikult paljud seda teevad, siis saab midagi muuta.

Pisikesed digitaalsed sekkumised on kollektiivselt väga mõjusad, sest need annavad aimu meelsusest.

Olen kuulnud vahel sotsiaalmeedia aktivismi kohta kriitilisi arvamusi, et mida sa ikka Instagramis story’t jagad, mine tänavale. Sellel on siis ikkagi mingi võim?

Kindlasti. Digiaktivismile või slacktivism’ile vaadatakse viltu. Ilgutakse profiilipildi raami või lipu pärast, aga tegelikkuses, kus siis veel oma meelsust näidata? Tartus raekoja platsil millegi eest võitlemine ei ole nähtavam kui see, mida teeme sotsiaalmeedias. Pisikesed sekkumised on kollektiivselt väga mõjusad, sest need annavad aimu meelsusest. See on nagu seisukohavõtt. 

Postitamise ja sisu tarbimisega kaasneb ka vastutus. Rääkisid hiljuti Vikerraadios TikToki läbuvideotest ehk eesti inimesed lällavad ja teevad sellest platvormil otseülekandeid, mille vältel vaatajad neile rahalisi annetusi saadavad. Mainid, et selline raha lunimise viis on finantslõks – varaliselt ebakindlad võivad sinna kinni jääda ja aina hullemaid asju tegema hakata. Mis elu elab ebavõrdsus eesti sotsiaalmeedias?

Mina hoian ennast sellest eemale, sest muidu vist pettuksin inimestes, aga olen sellise sisu kohta rohkelt uurimusi lugenud. Ühelt poolt ei ole neil n-ö tumedatel sisuloojatel teist viisi hästi teenida või nad ei tahagi muud teha. Kus mujal saaks olla hommikust õhtuni täis peaga, nii et sulle makstakse selle eest? Inimesed on nõus tegema rahahädas igasuguseid asju ja on terve hulk neid, kes maksavad selle eest, et näha, kui kaugele keegi läheb, ja tunda seeläbi võimu. Samuti hakkab mängima allapoole suunatud sotsiaalne võrdlus. Vaataja mõtleb, et tema elus võib palju asju valesti olla, aga vähemalt ei ole ta selline! Hanitamine ja lõksu tõmbamine käivad asja juurde. Ja mis saaks olla suurem trollimine kui see, et maksad kellelegi selle eest, et ta peksaks kedagi ja filmiks seda. Vägivaldse trollimiskultuuri Püha Graal, sain kellelgi kaudselt oma rahapaki ja tähelepanuga vere ninast välja lüüa!

See on nagu suunamudija elu, aga suund on hoopis teine. Nad presenteerivadki ehk autentsemat maailma. Võib-olla meil on kõrini filtritega manipuleeritud kõndivatest reklaamtulpadest ja seepärast otsitaksegi teistsuguseid autentsuse viise? Võsa-Pets tõi ju ammu meile koju kätte need kangelased, kes teevad ja ütlevad asju filtriteta. See meeldib meile.

Lõpetuseks küsin süngete teemade tasakaalustamiseks, mis on sinu meelest sotsiaalmeedia puhul positiivset?

Olen kriitilisest koolkonnast, minu tõlgendamisviis ongi kriitiline. Siiski tahan öelda, et mul on hea meel, et meil on sotsiaalmeedia! Leidub arvukalt lugusid sellest, kuidas keegi on saanud abi, rahalist tuge operatsiooniks, on leidnud oma kogukonna, identiteedi ja kutsumuse. Mõni on kasvanud slacktivist’ist aktivistiks, sest esimene samm sai veebis tehtud. Tänu sotsiaalmeedia kogukondadele avastatakse enda jaoks ornitoloogia, lugemine, keemia. Sotsiaalmeedias on nii palju vaimustavat ja ma loodan, et me ei unusta seda ära. Aga oluline on iseennast jälgida. Mida tehnoloogia minuga teeb? Mis tundega ma ühel või teisel platvormil olen? Ja kas seda on üldse vaja? Jään ma millestki päriselt ilma? Jõuan ikka ja jälle klišee juurde, et meil on vaid üks elu ja peame mõtlema, kuidas me seda veedame. Rohkem võimalusi ju ei ole.

Andra Rahe on Kablist pärit fotokunstnik, kes elab ja õpib Tartus. Ta kasutab enda töös nii digitaalseid võimalusi kui ka analoogtehnikaid.