Sotsiosemiootika keskkoolile

Semiootik Martin Oja viskab erialase pilgu Musta Kasti monolavastusele „Avameelselt arvamisest”, kus Märt Koik pihib, et oli isegi varem konservatiiv, aga nüüd leiab vaid põhjust viimaseid välja naerda.


Müürileht

Semiootik Martin Oja viskab erialase pilgu Musta Kasti monolavastusele „Avameelselt arvamisest”, kus Märt Koik pihib, et oli isegi varem konservatiiv, aga nüüd leiab vaid põhjust viimaseid välja naerda.

Märt Koik monolavastuses „Avameelselt arvamisest”. Foto: Helen Västrik

Märt Koik monolavastuses „Avameelselt arvamisest”. Foto: Helen Västrik

Märt Koigi skillset, erinevalt suure osa teiste eesti näitlejate omast, paistab ennekõike silma võitluskunstina. Arvamise-tükk on otsekohene poliitiline teater, ilma keeruliste kunstiliste ambitsioonide ja nikerdatud metafoorideta. Tekst ja esitus on tehniliselt väga tugevad, vahedaks lihvitud ja kaasahaaravad. See lavastus iseloomustab hästi teatri loomulikku arengut, pidevalt areneva kunstisüsteemi võimet haarata ümbritsevast kultuurist värskeid elemente ja neid endasse integreerida, enda väljendusarsenali põimida. Kes on tuttav Koigi varasema arvamus- ja etenduskunsti ühendava tegevusega, tunneb end koduselt ka suhestudes käesoleva etenduse vormiga. Lavale on lisaks monoteatri vahenditele toodud stand-up’i ja juutuubi-kanali esteetikat, sekka ka mõõdukalt powerpointi-visuaali ja mõnetist interaktiivsust, mis laseb publikul paar väiksema kaaluga repliiki sekka öelda. Samas on tunne, et Koik ei salliks reaalset vastuvaidlemist. Saalis valitsevast kirjutamata reeglite õhkkonnast aimub, et kui tagareast tõuseks alalhoidlik papi ja hakkaks tõsimeeli etenduse seisukohaga polemiseerima, väänaks Koik ta verbaalsesse nupuvõttesse.

Lavastuse algusminutitel tutvustab Koik end kui endist konservatiivi ja nüüdset liberaali, sammudes seejärel jõudsalt edasi kriitilisse faasi. Sületäie puid saavad alla Eesti kõige konservatiivsem parlamendierakond ja selle juhtfiguurid, lisaks ühe tuntud sihtasutuse eestvedaja – ühesõnaga seltskond, kelle populismis ja reaalses tahtmatuses eesti rahva eest seista on üsna keeruline kahelda. Järgnevalt dekonstrueerib Koik konservatiivset maailmavaadet tervikuna, võttes ükshaaval ette sellest võrsunud lööklauseid ja tekstikatkeid, paljastades väidete demagoogiat. Üldjoontes ei näe jällegi põhjust vastu vaielda, kuid tahtmatult ja üsna huvitavalt kerkib esile metatasand – Koigi enda teksti lähedalt analüüsides paljastuvad seal sarnased retoorilised vahendid. Silm silma, pomm pommi vastu. See lähenemine toob endaga stand-up’ilikku lihtsustamist, kavatsuslikku hoidumist liiga keeruliseks minemast. Olen samuti palju konservatismist mõelnud ja peaaegu alati jõudnud sinna, et hakkan seda lahti mõtestama hirmu kaudu. Seega, kui kõnetada teemat empaatiaga, võiks kõigepealt küsida, mida tegelikult kardab inimene, kes muutuste ees tõrgub. Edasi saab liikuda juba selleni, kuidas säärast inimest rahustada ja julgustada.

Lõppfaasis saab üha selgemaid piire lavastuse – ütleme siin subjektiivselt – kõige väärtuslikum komponent. Koik jõuab netikommenteerimist kommenteerides välja rahvaretoorika mehhanismide selgitamiseni, aitab pilku heita võtetele ja mõtetele, millega moodustatakse poliitilisi loosungeid. Paraja avatuse- ja arengutasemega publikule on see kahtlemata suure hariva potentsiaaliga lavastus. Mööda keskkoole tuuritades teeks see pika puuga ära igale ühiskonnaõpetuse tunnile. Praeguses kontekstis ehk Genialistide klubi saalis võib tekkida olukord, kus etendus küll vaatajale meeldib, aga jookseb teatud mõttes kommunikatiivsele karile. Publik võib esitatavaga liigselt nõustuda. Saalist pole kerkimas reaalset vaenlast, kellega lavatekst saaks võitlusse söösta. Mul on tunne, et tegelikult tahaksid Märt Koik ja Lennart Peep kümnete liberaalsete tudenginoorte asemel ninast hammustada kümneid tuhandeid konservatiivseid televaatajaid.

Tutvu lavastuse „Avameelselt arvamisest” mängukavaga siin.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Meeleheitlik katse pälvida festivalikutse. Intervjuu Henrik Kalmeti ja Paul Piigiga
Henrik Kalmet lavastuses „A Festival Piece”. Kõik fotod: Siim Vahur
Henrik Kalmet lavastuses „A Festival Piece”.
,
14 min

Meeleheitlik katse pälvida festivalikutse. Intervjuu Henrik Kalmeti ja Paul Piigiga

Istusime Kinoteatri liikmete Henrik Kalmeti ja Paul Piigiga Linnateatri kõhus maha täpselt nädal enne Kalmeti soololavastuse „A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse” esietendust Kanuti Gildi saalis, kus Piik on dramaturgi rollis, ning…
Inimene peab õppima ennast tundma. Intervjuu Vallo Toomlaga
Foto: Janis Kokk
,
17 min

Inimene peab õppima ennast tundma. Intervjuu Vallo Toomlaga

Vallo Toomla mängufilmidebüüt „Teesklejad” esilinastub Eestis 6. oktoobril. See on poeetiline näide, mis võib saada, kui varjata oma tõelisi soove, ka iseenda eest. Noor looja räägib Müürilehele, kuidas sai Tartu teoloogiatudengist ja üliõpilasteatri näitlejast filmirežissöör.
Juhtkiri: Kaitskem traditsioone traditsioonide kaitsjate eest
Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm
Henri Kõiv.
5 min

Juhtkiri: Kaitskem traditsioone traditsioonide kaitsjate eest

Müürilehe sotsiaalia- ja tegevtoimetaja Henri Kõiv kirjutab oktoobrinumbri juhtkirjas, kuidas traditsiooni uute arengute eest taraga piiramine päädib kokkuvõttes kultuuri reservaadistumisega.
Müürileht