Mis on ühist kartulil ja laulupeol? Mõlemat peetakse eesti kultuuri lahutamatuks pärisosaks, kuigi tegu on importkaubaga – kartul jõudis eestlaste toidulauale alles 18. sajandil Lõuna-Ameerika eksootikast, laulupidu on aga ärkamisajal baltisakslaste lauluseltside ja -pidude pealt maha viksitud traditsioon ehk puhtakujuline mimikri.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Võhiku jaoks tundub esimene aga igavesti siinsesse pinnasesse juurdunud kultuurtaimena ning teine Maarjamaa mullast võrsunud originaalse ja loomuomase traditsioonina. See on mugav pettemanööver, mida on ühelt poolt tarvis eneseväärikuse säilitamiseks, teisalt tagab selline silmamoonutus stabiilse jalgealuse. Kes aga minevikku ei mäleta (või mäletab seda valesti), see elab tulevikuta. Sellised väärarusaamad on tihti pinnaseks veendumusele, et traditsioonid on pühad, neid on tarvis iga hinna eest kaitsta ja nendest hälbimine mõjub kultuurile saatuslikult. Tagurlik traditsioonikäsitlus baseerub eksistentsiaalsel hirmul, mis oma ideaalkujul päädib kultuuri reservaadistumisega, sest kultuuri peetakse valmisproduktiks, mida tuleb uute arengute eest taraga piirata, arhiivis säilitada ja üksnes mõnes muuseumis kaitsva klaasi taga eksponeerida.

Eespool kasutatud analoogia võib tunduda kohatu – ei saa võrrelda õunu ja apelsine, nagu nad ütlevad. Nii ei peaks olema võimalik võrrelda ka kartulit traditsioonilise perekonnaga. Aga vähemalt ühes mõttes on nad võrreldavad, sest traditsiooniline perekond nagu ka traditsioonilise perekonna kaitsjad on täpselt samasugune importkaup nagu kartul. Esimene saabus siia hilinemisega ja vägivaldselt Euroopa ristiusustamise käigus ning siinse talurahvaühiskonna kontekstis oleks ehk õigem rääkida leibkonnast, sest armastuse ja perekondlike väärtuste asemel sidusid meest ja naist enamasti maa ning töö. Samamoodi hilinenult saabus ilmalikuks muutuva Euroopa äärealale USA usufundamentalistide pealt kopeeritud liikumine SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), mis on toonud Ameerikast kaasa ka kultuurisõja ideoloogia.

Vananev Euroopa on kultuurisõjas uue rinde avamiseks igati sobilik paik. Selle sõja peamised apologeedid kirjeldavad Euroopat moraalses kriisis sipleva, traditsioonilisi identiteete eirava ning sisemise jõu kaotanud moodustisena. Need on inimesed, kes on reaalsusele jalgu jäänud ja üritavad oma versiooni sellest ühiskonnale peale suruda, kleepides sellele sildi „traditsiooniline”. See on sama kohatu kui näiteks olukord, kus paleodieedi austajad hakkaksid kirjutama ette, mida ja kuidas süüa tohib, põlistades oma väiteid argumendiga, et nii on inimesed aegade algusest toitunud. Enamasti on tegemist suitsukattega, mis üritab varjata selliste liikumiste ideoloogilist vundamenti. Aga, make no mistake, kui te kaitsete koos Varroga traditsioonilist perekonda, siis toetate ka abordi ja abielulahutuste keelustamist ning riigikirikut. See käib paketiga kaasas.

Kultuurisõja piirjooned hakkasid Eestis jõulisemalt avalduma 2012. aasta lõpus, kui ilmus teos „Eesti ajalugu II”, milles ajaloolased senist tuumnarratiivi revideerida üritasid. Käremeelsed konservatiivid eesotsas Lauri Vahtrega olid kohe tagajalgadel, süüdistades õpiku autoreid põhimõtteliselt läänest kopeeritud diskursuste toel Eesti ajaloo väärastamises. Rohkem kui sada aastat varem baltisakslastelt laenatud rahvusromantiline ajalookäsitlus tundus uute moevoolude kõrval juba niivõrd omana, et selles polnud põhjust kahelda. Seesama ajaloo tõlgendusvõimaluste konflikt tõusis uuesti päevakorda tänavu seoses Okupatsioonide muuseumi nimevahetusega. Minu jaoks oli Vabamu uus kontseptsioon ja seda sümboliseeriv nimi näide sellest, kuidas arenev ja enesekindel kultuur peaks oma minevikku käsitlema, jäädes selle suhtes alati kriitiliseks, tuues sisse uusi ja seni ehk allasurutud hääli ning loobudes müüdistamise ahvatlusest. Eestlaste kannatuste narratiiv võis aidata meil rahvana edasi kesta rõhuva võõrvõimu tingimustes, kuid uutes oludes tuleb õppida jutustama teistsuguseid lugusid. Helmedele kurvastuseks tuleb tõdeda, et võib-olla ei ole neid määratud jutustama tõupuhtad eestlased. Näiteks kirjanduses on taasiseseisvumise järel ehk kõige olulisemateks autoriteks olnud hoopis Andrei Ivanov ja Sofi Oksanen. Allasurutud hääled nemadki, kes on suutnud oma problemaatilise positsiooni tõttu luua kohalikul kultuuriväljal tähenduste plahvatuse.

Seevastu kultuurisõdalaste propageeritav nägemus reservaadistunud kultuurist on minu jaoks sügavalt vastuvõetamatu, sest see ei arvesta sugugi traditsioonide arengupotentsiaali. Loovusele, innovatsioonile ja julgusele rajatud kultuuris on traditsioon huumuskiht, kuhu lisandub pidevalt uusi ladestusi, mis võivad olla laenatud teistest kultuuridest või remiksitud arhiivileidudest, nii et varasemad ladestused võivad alati uuesti aktualiseeruda, kuid siis juba originaalses võtmes, näiteks võib keegi lisada laulupeotraditsioonile pungikultuuri kihistuse või tutvustada laulukooridele gospelmuusika mõjutusi. Või võtkem näiteks praegu üle maailma laineid lööv folkansambel Trad.Attack!, mis on etnomuusikat uuendades toonud pärimuskultuuri juurde värsket verd ja uut hingamist. See on jälle cool!

Vastavatud Eesti Rahva Muuseum peaks olema teoorias koht, mille arhiivides ja arvukates kogudes tunneb eesti kultuur kogu oma paljususes ennast kaitstult, kuid see oleks tagurlik nägemus ERMi rollist. Kõige paremini on kaitstud elav ja arenev traditsioon. Ma väga loodan, et kultuurireservaadi asemel saab ERMist selle kosmilistele mõõtmetele vastavalt pigem innovatsioonikeskus, mis huumuskihi kollektsioneerimisele lisaks aitab seda oma tegevusega ka paisutada. Sellisel juhul oleks see kultuurile suurem julgeolekugarant kui ükskõik milline sõjaväebaas.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja