Soullauljanna Lõuna-Eesti väikelinnast ei ole veel harjunud uhkete tiitlitega, millega teda kui artisti aeg-ajalt ehtima kiputakse. Praegu valmistab ta ette uut plaati, on õppinud looma helgemaid lugusid ning räägib, miks ta ei lähe kunagi klaveri taha hiti kirjutamise mõtetega.

Fotod: Renee Altrov

Oma uusima singli „Love Ain’t the Same” videos roolib Rita Ray mööda Põhja-Eesti rannikut uhket vana kooli ameeriklast ning puistab teele sõnu kreeni vajunud suhtest võitjana väljumisest. Seda troonib lauljanna etteaste tühjale saalile Vene Kultuurikeskuse pompoosses saalis. Kuigi Rita Ray ehk Kristi Raiase teist plaati on oodata alles sügisel, vihjab „Love Ain’t the Same”, et Ray on kasvatanud endale artistina lisakihi, olgu selle vundamendiks siis eneseületused ja uued teadmised laval, stuudios või hoopis tavaelus, Rita Ray pseudonüümist eraldiseisvalt.

Paar aastat tagasi Raiase taskust plaadiga „Old Love Will Rust” eesti soulipõllule puistatud seeme võttis juured alla kiiresti ja talle eneselegi üllatuslikult, aga pole ka imestada, kui ühes lauljas saavad kokku vokaalsed võimed, iseloom ning oskus kirjutada head muusikat ja lisada sinna ehedat soulikarakterit. Ikka nii, et elad kuulates päriselt lauljanna hinges toimuvale kaasa või satudki justkui Super 8 kaameraga filmitud säbrulisse 70ndate reaalsusesse kusagil USAs. Ja tore on seegi, et seda on märgatud ka väljaspool muusikaringkondi. Seda, kes on Rita ja kes on Kristi ning kui palju nad üldse üksteisest lahus seisavad, me uurimegi.

Sattusin mõni aeg tagasi üle aastate Põlvasse ja olin unustanud, et tegu on nii toreda linnaga. Intervjuud ette valmistama asudes meenus, et sina oled ju Põlvast pärit. Milline on su suhe Põlvaga praegu?

Pean suure kurbusega tõdema, et olen Põlvast natuke kaugeks jäänud. Kui ma Otsa kooli õppima läksin, kihutasin peaaegu igal vabal hetkel lõunasse. Siis aga tuli Tallinnas ette aina rohkem toimetamist ja Põlvasse jõudmine muutus hajusamaks. Enda vanemate hoidmiseks ei ole ma ka viimasel ajal liiga agaralt Põlvas käinud, aga loodetavasti saab suvel murevabamalt Lõuna-Eesti idülli nautida.

Samas on mu suhe Põlvaga olnud alati väga soe. Nüüd, olles näinud kõrvalt Tallinnas sündinud muusikute teekonda, ütleksin, et mul on väga vedanud, sest mul on olnud alati taga Lõuna-Eesti tugi. Tegelikult olid just kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp ja Põlva vald üheskoos ainsad, kes mind esimese albumi väljaandmiseks toetasid. Selle eest olen ma väga tänulik kogu Põlva kogukonnale, kes mulle siin suures linnas pöialt hoiavad. Praegu on mu elu koondunud Tallinna ja tunnen, et kui ma oma võimalusi siin või kusagil mujal ära ei kasuta, siis oleksin hiljem endas natukene pettunud. Aga ma ei väida, et elu ei või mind kauges tulevikus tagasi Põlvasse viia.

Kui meelekindlus on puudulik või vähene, sõidab muusikatööstuse rong paraku muusikust julmalt üle.

Su esimene plaat „Old Love Will Rust” ilmus lõpuks ikkagi Estonian Funk Embassy plaadifirma alt. Kuidas nad su toona leidsid?

Kusjuures, ma ei teagi, kumba pidi see oli: kas nemad leidsid minu või mina leidsin nemad. Mulle tundub, et pigem viimane. Sündmuste ahel sai alguse siis, kui tutvusin Martin Laksbergiga, kes on ühtlasi Lexsoul Dancemachine’i liige ja kelle mänedžer on Henrik Ehte. Sealt see kuidagi jooksma hakkaski, kuigi Funk Embassy abistav käsi ilmus pildile alles 2019. aasta septembris, kui debüütalbum ootas tootmist ja väljaandmist. Olin juba kuulnud Henriku imevõimetest ja teadsin, et tema koos Funk Embassy Recordsiga oleks ainuõige valik albumi väljaandmiseks ja levitamiseks. Henrikul olid küll toona muud tegemised ja kuigi plaadi väljaandmine ei tahtnud üldse tema plaanidesse mahtuda, oli ta sellest hoolimata nõus. Mul on väga hea meel, et usk minusse oli piisavalt suur, et teha elu muutvaid otsuseid ning pühendada oma aeg täielikult plaadifirmale ja mänedžeritööle. 

Mida sa oled selle aja jooksul muusikatööstuse kohta õppinud?

Kõige rohkem olen õppinud enda soovide ja arvamuse eest seismist. Kui meelekindlus on puudulik või vähene, sõidab muusikatööstuse rong paraku muusikust julmalt üle. Ja seda ka Eestis… 

Kas sa mõtled ülesõitmise all seda, kuidas su muusika peaks kõlama?

Minu jaoks see seda ei tähenda. Selles mõttes on mul vedanud, et saan kirjutada ja anda välja just sellist muusikat, nagu ise tahan. Aga eks ole ka neid artiste, kellele antakse muusikaga seoses juhtnööre. 

Kas tundsid plaadi valmides, et voh, tuli selline asi, nagu sa tahtsid?

Jaa, ja ma ei kahetse midagi. Tagasi vaadates oli see kindlasti parim, mida toona oskasin ja suutsin. Saaks teisiti teha, aga ma ei teeks.

Kas see protsess oli sinu jaoks raske?

Ei olnud (kindlalt ja pisut endalegi üllatusena), see tuli nii loomulikult. Läksime bändiga stuudiosse ainult lugu „Fool For Loving You” salvestama ja mul ei olnud kordagi mõtet, et võiksin plaadi teha. See juhtus kuidagi ootamatult. Alguses oli väga pikalt peas lihtsalt EP idee, aga see kooslus – Martin ja kogu bänd (Kristen Kütner, Artis Boriss, Jasper Alamaa, Ott Adamson – toim.) – inspireeris mind kiiremini töötama ja ennast kokku võtma. Bändi tugi oli väga tugev. Ju nad siis tajusid kogu projektis potentsiaali ja ilmselt meeldisid need lood ka neile, mitte ainult mulle.

Kas sulle tuli üllatusena, et see plaat nii suurelt pesast välja lendas?

Jaa, ma olin juba õnnelik selle üle, et album meeldis mu perele, sõpradele ja tuttavatele, aga ma ei oleks osanud oodata, et see nii populaarseks saab. See oli mulle täielik üllatus. Ei saa salata, eks ma ikka unistasin… Usun, et see on paljude muusikute soov – elatuda enda loomingu kirjutamisest ja selle esitamisest. Olen tänulik, et mul on see võimalus. 

Millega sa siis enne seda tegelesid?

Otsa kooli ajal laulsin päris palju eri tantsubändides. Olin pulmabändides ja laeval, aga mitte kunagi põhi-, vaid asenduslauljana. Kui keegi jäi näiteks haigeks või oli mõnel muul põhjusel asendust vaja, siis kutsuti mind, et äkki saad ikka tulla ja teha. Ma võtsin kõik pakkumised vastu, sest need esinemised karastasid mind lauljana. Mõtlen siiamaani, et see ei ole normaalne, et laulja peab suutma esineda väikeste pausidega kolm korda nelikümmend viis minutit. See on häälele väga suur koormus, aga pidi hakkama saama ja see omakorda tugevdas selgroogu. Samal ajal hakkasin vaikselt õpetamisega tegelema. Pärast Otsa kooli kutsuti mind ühele lauluõpetaja töökohale asendajaks ja olin seal eelmise aasta kevadeni, kuni võtsin vastu teadliku otsuse, et ma ei jätka enam õpetamisega nii suures mahus. See otsus tekitas küll kõhedust, aga samas oli see ka väga õige ja vajalik.

Lisaks muusikaga elatise teenimisele olen teinud palju muudki. Väiksena käisin kõikvõimalikke põllutöid tegemas. Lõuna-Eestis oli tavaline, et lapsed kogusid taskuraha maasikaid-vaarikaid korjates või kaalikaid kõblates. Ma olen isegi tilli korjamas käinud (naerab). Gümnaasiumi ajal töötasin ka ettekandjana. See kogemus panigi mind muusika kasuks otsustama. 

Kui kuulan oma lemmikartiste, siis pean tõdema, et mõned nende plaadid on paremad kui teised, aga see ei tähenda, et artist kui selline ei meeldiks.

Sul ilmub sügisel uus plaat. Kas on natuke hirm ka, et kas see võetakse sama soojalt vastu? Uus singel „Love Aint the Same” on küll paljulubav. 

Ma ei ütleks, et mul on hirm, et seda ei võeta vastu. Inimestele ei saagi kõik meeldida. Kui kuulan oma lemmikartiste, siis pean tõdema, et mõned nende plaadid on paremad kui teised, aga see ei tähenda, et artist kui selline ei meeldiks. Ma ei julge midagi lubada, sest ma ei ole suutnud siiani ennustada inimeste reaktsiooni või seda, mis lugu neile üldse peale võiks minna. Ma ei ole läinud kunagi klaveri taha hiti kirjutamise mõtetega. Teen lihtsalt seda, mis tundub mulle õige, ja eks pärast ole näha, mis kuulajatele meeldib. Arvan, et kuulajaid leidub ka tulevasele plaadile olenemata sellest, milline see tuleb. Peab siiski tõdema, et veidi raskem on küll, sest esimest plaati saatis veidi naiivne energia. Natuke on ka pinget. Muidugi ma soovin, et uus plaat oleks suurepärane. Kriitilisusega tekib jama siis, kui see muutub masendavaks. Samas sunnib perfektsionism parima nimel edasi tegutsema. Proovin võtta seda plaati samamoodi nagu esimest ja teen seda, mida oskan, täpselt nii hästi, kui oskan.

Kas bändiliikmed on sul ka nõu ja jõuga abiks?

Nad on selle plaadi puhul rohkem protsessi osa kui esimesega. „Old Love Will Rusti” lugude puhul oli mul suhteliselt kindel nägemus, kuidas album kõlada võiks. Uue loominguga on kõik rohkem seotud. See on väga lahe, et oleme kokku kasvanud ja julgeme rohkem ideid välja pakkuda. On ju selge, et kõik neist ei jõua plaadile. Seda enam on mul hea meel, et meie kooslus on saanud üle kartusest ja kõik julgevad oma arvamuse eest välja astuda, kui tundub, et midagi võiks paremini kõlada. 

Pidingi küsima, et kas sa oled stuudios pigem selline range emalõvi. 

Ma arvan, et ma olen emalõvi teatud olukordades. Kui tunnen, et miski võiks paremini kõlada, siis seisan selle eest, et parim idee saaks salvestatud. Selles tuleb küll enda ego alla suruda, isiklikud tunded kõrvale jätta ja vaadata objektiivselt, et kõige lahedamalt kõlav mõte plaadile talletuks. Olgu see minu enda idee või kellegi teise oma. 

Kui mõtled oma uuele plaadile, siis kas su käekirjas on ka midagi muutunud, mis plaadi kõlale teist värvi lisab?

Kui tegelesime esimese plaadi viimase loo „Disco Stuga”, siis avastasin enda jaoks suure kire – arranžeerimise, just keelpillide arranžeerimise. Seetõttu on järgmisel plaadil kasutatud rohkem keelpille ja üritatud nende abiga emotsiooni edasi anda. See on võib-olla eelmise plaadiga võrreldes kõige suurem edasiminek. Uus album tuleb kindlasti tunduvalt filmilikum. Mitte küll sümfooniline, sest see ei hõlma kõiki sümfooniaorkestri instrumente, aga see on produtseeringu mõttes kindlasti suurem ja laiem. Julgen väita, et igasuguste instrumentide kasutamise oskus on vahepeal arenenud. 

Praeguse aja muusikas on väga palju üleprodutseerimist. Sinu loomingus suudavad samas ehedus ja lihtsus peale jääda. Kas sinu jaoks on raske seda lihtsust säilitada?

Ma olen sinuga nõus. Üleprodutseerimist on päris palju. Iga kord kui lähen laua taha ja hakkan arranžeeringut kirjutama, siis kuulan loo mitu korda läbi ja mõtlen, kui palju sinna päriselt midagi vaja on. Lõpptulemus peaks loole siiski midagi juurde andma, mitte ära võtma. Vähemalt üritan niiviisi tegutseda. Tahaks ju kirjutada igasuguseid uhkeid muusikalisi mõtteid, eriti kui sõnavara iga korraga suureneb. Õige asja valmides olen aga aru saanud, et see on hea, et ma mingisse kindlasse takti midagi juurde ei lisanud, sest vahel ei olegi vaja. Tihtipeale kannab tühjus rohkem kui mis tahes muusikaline mõte. Paus kannab.

Ühes varasemas intervjuus ütlesid mulle, et ehk saabub aeg, kui enamikule meist meeldib sõnumiga ja kõnetav muusika. Kas tänapäeva muusika on sinu jaoks kuidagi oma väärtuse minetanud?

Ma ei olnud toona hea popmuusika või üldiste trendidega ilmselt nii hästi kursis. Ma arvan, et sõnumi kadumine on toimunud väga sujuvalt. Eks teemasid, millest kirjutada, pole ju ka lõputult… Kuigi hea tahtmise korral alati leiab. Kui vaatan tagasi enda esimestele katsetustele, siis mõtlen neilegi piinlikkustundega. Sõnad olid väga naiivsed ja üheselt mõistetavad. Mõtlesin selle väljaütlemisega toona ilmselt seda, et mulle meeldib kuulata lugusid, kus kõik ei ole nii äraseletatav. Seda võiks rohkem olla. Sellist sõnumit, et kui laul lõpeb, siis jääb õhku küsimusi ja mõttelõnga. Laulusõnad on ju ka nii subjektiivsed – see, mis on mõnele väga kaunis, on teisele vähem kaunis.

Me just arutasime kolleegiga, et 60-aastaselt tunduksid enda praegu kirjutatud tekstid ilmselt üsna naiivsed.

Jaa, mida vanemaks saan, seda vähem mõtlen, et oi, ma olin toona nii teadlik ja tark. Mulle tundub, et mida vanemaks saan, seda vähem ma arvan end teadvat. See on mõnes mõttes painav, aga samas ka rahustav. Inimene ei saagi kõiki asju ära seletada. Seda olen ma küll õppinud. Ühtlasi proovin olla vähem üldistav. Nautida muusikat, mida välja antakse, ja leida selles midagi head. 

Kas sa tunned end sõnu kirjutades muidu mugavalt?

See on mulle väga okei, pigem meeldib. Eks see ole nagu psühholoogi juures käimine ja enda mõtete sorteerimine – sellel on mingisugune teraapiline jõud. Muusikas on alati lahatud igasuguseid ühiskondlikke probleeme ja inimestevahelisi konflikte, aga ka väga palju positiivset. Minu arust on muusika vahendusel iseenda sees probleemide lahendamine kuidagi väga tervendav. Samas võimendab ka positiivse muusikasse suunamine seda tunnet mitu korda. Kurbus ja masendus ei peaks sellel kaalukausil alati ülekaalus olema. Vähemalt olen ise hakanud uue plaadiga positiivsemat ja helgemat muusikat kirjutama ja see on mulle nii palju juurde andnud. Ma arvasin, et saan kirjutada sõnade poolest ainult nukraid ja mõtlikke lugusid, aga õnneks eksisin. 

Vahel tuleb enda ego alla suruda, isiklikud tunded kõrvale jätta ja vaadata objektiivselt, et kõige lahedamalt kõlav mõte plaadile talletuks.

Kes on sinu jaoks erilised sõnasepad?

Biitlite looming ja laulusõnad olid mulle esimeseks eeskujuks. 

Mille poolest nad sulle mõjusid?

Mulle oli väga intrigeeriv just nende hilisem looming alates plaadist „Rubber Soul”. Ilmselt seesama mõte, millest ka enne juttu oli, et kõik sõnad pole nii üheselt mõistetavad ja neis on peidus müsteeriume. 

Mulle meeldis, et su eelmise albumi lugu „Little Girl” oli ajendatud sellest, kuidas su pesumasin katki läks. Selline igapäevase olme toomine muusikasse.

(Naerab) Neid probleeme tuleb ju ette meil kõigil ja omamoodi raske on saada tudengina hakkama ning kolida suurde linna, kus kõik üürileandjad ei ole nii toredad ja armsad. Aga see on huvitav, et kirjutada saab ju peaaegu kõigest. Teemasid jätkub, kui vaid osata otsida.

Sa oled öelnud, et tahad enda pärismina lavaminast eraldi hoida. Kuidas on Rita muutnud Kristit ja vastupidi? Kas nad on väga erinevad?

Ei ole, aga minu jaoks on siiski vajalik hoida neid maailmu lahus. Paljud ei pruugi ilmselt vahest aru saada. Vähemalt toona, kui hakkasin muusikat tegema ja lugusid kirjutama, oli alter ego loomine väga rahustav. See justkui eraldab ühe sinu persoonidest päris terviklikust isiksusest. Kui esinema lähen, siis ma ei ole nii tagasihoidlik, vaikne ja rahulik kui muidu. Liigitaksin end pigem introvertseks kui ekstravertseks inimeseks, aga kui on aeg kontserti anda, pakub see mulle ainult suurt rõõmu. See on vabastav, kui tead, et sa ei ole laval enda isiksusega ega pea näitama ainult seda, mis sinus päriselt peidus on, vaid valid esitlemiseks just parimad omadused. 

Meedias on sulle ikkagi omistatud kohaliku soulidiiva ning isegi femme fatalei tiitlit. Kuidas sa ise selliste siltidega suhestud? 

(Naerab) Noo ma ei tea, ma ei ole sellele liialt tähelepanu pööranud. Avaldades au lauljatele, keda olen kuulanud alates 12. eluaastast, ma ise enda kohta nii ei ütleks. Ma tean, et mul on vokalistina veel palju õppida. Eks need sõnad on sellise keskmise eestlase jaoks, nagu ma isegi olen, natuke suured ja ebamugavad. Ebamugavusest hoolimata olen ma tegelikult väga tänulik, et sellist kiitust jagatakse, aga ma tahaksin veel edasi areneda ja ehk kunagi võtaksin siis need tiitlid ka enda sees auga vastu, aga mitte veel, mitte veel.

Tundub, et oled lavaga pigem suur sõber. Kas oled kogenud kunagi ka lavahirmu? Kuidas sa sellega toime tuled?

Jaa, ikka olen. Kui muusik läheb lavale, võib ta saada publikult heakskiidu, aga ka väga halva reaktsiooni. Kõik on võimalik, laval võib ju juhtuda mida tahes. Loomulik on karta tuhandeid sinu poole vaatavaid pilke ja seda tohutut tähelepanu, mille osaliseks saad. Minul on hirm alati suurem siis, kui tean, et asi läheb telesse või toimub ülekanne. Kõik ju loodavad minu peale ja hea oleks, kui saaks terve kontserdi perfektselt purki. Kuigi tänapäeval on ju igal inimesel telefon ja lõpuks jõuavad kõik äpardused ikkagi internetiavarustesse. Selles mõttes on artistidel aastakümnetaguse ajaga võrreldes rohkem pinget peal. Lavahirmuga aitab aga hakkama saada see, kui on piisavalt eeltööd tehtud. Karta tasuks juhul, kui kava ei ole selge, sõnad ei ole peas ja on kohti, mis ei pruugi välja tulla. Kui proovid on tehtud, kõik on viimse detailini läbi mõeldud, siis olen ikkagi endale öelnud, et rahu, ma olen olnud muusik juba päris pikalt ega peaks põdema. Siis hingan paar korda sügavalt sisse-välja ning seejärel läheb veidi lihtsamaks. Esimene lugu on võib-olla selline (imiteerib murduvat häält), aga pärast läheb nagu lepase reega. 

Olen täheldanud mõnede alternatiivsete välismaa artistide puhul sõnavõtte teemal, kuidas nad üritavad üha rohkem sotsiaalmeediast eralduda, kuna sealsete sõnumite ja kommentaaride haldamine on väsitav. Samas on see oluline vahend pildil püsimiseks. Kuidas sa ise sotsiaalmeediasse suhtud? Kas tunned survet, et pead seal pidevalt kohal olema?

No eks see natuke närvesööv ole. Ma ise ei liigita ennast inimeseks, kes tahab influencer olla. Kasutasin Instagrami palju agaramalt siis, kui ma ei olnud enda artistikarjääri veel alustanud, ja postitasin pigem naljakaid videoid. See oli palju toredam. Nüüd, kui teen sotsiaalmeedias promo endale kui artistile, on küll väike kripeldus hinges. Eks siin ole ka see, et seda, mis on kord internetti üles pandud, naljalt eemaldada ei saa. Kogu sotsiaalmeediamajandus on mullegi natuke ängistav, sest ka Eestis on ju olnud inimesi, kes on saanud mingite väljaütlemiste pärast tühistamiskultuuri osaliseks. Ma tahan olla inimeste jaoks eelkõige muusik ja laulja-laulukirjutaja. Seepärast jagan ka ainult seda, mis toimub muusikaolustikus – klippe, et ma olen stuudios, või nende lugude tiisereid, mille tulevikus avaldan. Siis olen ise ka elevil ja näen, kuidas inimesed reageerivad. Eks ma vahepeal ikka tegelen sellega, aga see võtab aega ja influencer’i-geeniga inimestel käib see tunduvalt kiiremini ja lihtsamalt kui minul. Ma pean veidi pingutama (naerab).

Mulle meeldib kuulata lugusid, kus kõik ei ole nii äraseletatav. Seda võiks rohkem olla. Sellist sõnumit, et kui laul lõpeb, siis jääb õhku küsimusi ja mõttelõnga.

Sa oled öelnud, et kuulsaks sa otseselt saada ei taha, vaid eelistaksid, et sulle jääb võimalus, kalossid jalas, Põlvas poodi minna. Samas ringleb su muusika juba ka Suurbritannias. Milline on sealne tagasiside olnud?

Tagasiside on olnud väga hea ja positiivne. Funk Embassy PR-ohvitser Eva Johanna Lepikov organiseeris mulle paar intekat BBC Cornwallis ja BBC Londonis. Need olid päris aukartustäratavad ja ma ikka harjutasin enne mingeid lauseid… Would you like to have a cup of tea (imiteerib briti aktsenti)?

Kas need olid siis otseintervjuud?

Jaa, see tegigi asja hirmuäratavamaks, aga samas olin ka tohutult tänulik, et minu kõrval on nii palju imelisi inimesi, kes aitavad minu kui artisti arengule kaasa. Kui vaikselt hakkavad toimuma sellised intervjuud, on see järelikult märk suurest edasiminekust.

Nii et kui sul tekiks võimalus, siis sa ikkagi vaataksid Eestist väljapoole?

Jaa (kurvalt). Vaataks ikka. Eks natuke mõru maik on suus koroona pärast – lihtsalt seetõttu, et mu album tuli välja täpselt 2019. aasta novembris ja 2020. aasta alguses hakkas see trall peale. Eks ma unistasin küll võimalustest välismaal. Tuuritada või anda kas või mõni kontsert, aga kahjuks on see üsna võimatu. Ma loodan, et kui teine album valmis saab, on olukord ehk natuke leebem ja mul on võimalik loomingut, seda tehtud tööd ka inimestele väljaspool Eestit näidata. Tahaksin küll proovida elu kuskil mujal. Ma ei väida, et ma seda tingimata naudiks ja Eestit ei igatseks, aga ma arvan, et see on hea nii minu muusikalise karjääri kui ka enda arengu mõttes. Ma olen veidikene maailmas reisinud, aga mujal elada – see on ikkagi hoopis teine teema. Eks näis, kuhu elu viib – praegu olen Eestis ja kõik on hästi.

Te teete ju koos Robert Linna ja kümneliikmelise orkestriga The Motown Soundi, mis teeb kummarduse souli ja RnB suurkujude hittidele ning Detroitis tegutsenud Motowni plaadifirmale. Kas oled sattunud näiteks Detroiti või muudesse souli mõttes märgilistesse kohtadesse?

Uurinud ikka olen ja see muusika on mulle ka väga südamelähedane, aga ma ei ole kahjuks sinna ise oma jalaga astunud. Kui kunagi võimalus tekib, siis hea meelega vaataks need põnevad kohad ise üle. Kuna biitlid on mu suur armastus, siis Abbey Roadi olen külastanud. Küll aga mitte stuudiot ennast. Ehk kunagi… 

Ma tuleks korra tegelikult oma Põlvas käigu juurde tagasi. Nimelt jäi mulle selle külje all Mammastes silma ööklubi nimega Life. Kui rääkisime enne sinu lavapersoonist ja sellest, kes sa oled lavalt eemal, siis kas sa oma tavaelus kunagi Life’i ka oled sattunud? 

Vastus sinu küsimusele on jah, ma olen Life’is käinud, aga see juhtus siis, kui ma olin vanuses 16–19. Toona olid väga popid 16+ peod, aga need jäidki minu diskoteegis käimise karjääri eredaimateks kordadeks ja pärast seda ei ole ma eriti üldse klubisid külastanud. Parema meelega käin baarides, kui saab käia. Mingi osa klubikogemusest on ebameeldiv just põhjusel, et muusika on neis alati metsikult vali ja kuna ma olen muusik, siis pean oma kõrvu hoidma. Kõrvad on muusikaga tegelevale inimesele üks olulisim töövahend ja kõrvakahjustust ei ole üldse keeruline saada. Klubipidajad võiksid ise ka selle peale mõelda, et see pole pikas perspektiivis jätkusuutlik. 

Suvi on muusikute jaoks kõige kiirem aeg. Kui sa parasjagu tööd ei tee, siis milline su tulevane suvi välja näeb?

Loodetavasti saan veeta palju aega Põlvas. Visata vahelduseks jalad seinale, puhata, rulluisutada ja ujuda Palokal. See kõlab juba mõttes nii hästi. Keegi ütles kunagi, et ole ettevaatlik sellega, mida soovid – see võib täituda.

Rita Ray suvised esinemised

20. juuni, Rita Ray, ERMi Suvelava Tartus

2. juuli, Rita Ray, SUME Festival

3. juuli, Rita Ray, Võnge Festival

17. juuli, Rita Ray & Pärnu Linnaorkester, Villa Ammende Pärnus

23. juuli, Rita Ray & Kristen Kütner duo, Triigi Filharmoonia

26. august, Rita Ray, Maarjamäe loss

Rohkem kontserte leiab Rita Ray ja Funk Embassy Facebooki lehtedelt