„South Park” (1997–…, USA). Autorid Trey Parker, Matt Stone, Brian Graden. 22 min.

„South Park” on olnud alates debüüdist 1997. aastal telekanali Comedy Central vaadatuim sari. Tegu on maailma mastaabis naeruväärselt väikeste tootmiskuludega animatsioonisarjaga, mis on võitnud hulgaliselt erinevaid auhindu, sh viis Emmyt. Pika eluea vältel on see situatsioonikomöödia tekitanud meediakanalites korduvalt palju kõneainet. Kuid tuleb märkida, et enamikul juhtudel jõuab „South Park” meediasse valedel põhjustel.

Sari üritab iga teemaga ekstreemsustesse laskuda. Osas „Cartman Sucks” käsitletakse seksuaalse orientatsiooni küsimust: kas teraapiliste võtetega on võimalik muuta inimese seksuaalsust? Autorite arvamus kajastub pildil.

Vaatajad jagunevad kahte vastandlikku leeri, millest üks peab sarja labaseks mõttetuseks. Kõlama jääb vaid lihtlabane sõim ja roppus – toilet humour. Tõepoolest, kui vaadata ükskõik millist „South Parki” osa, on kõlvatust raske mitte märgata. Tähelepanuta kipub aga jääma sarja teine tahk, mis on märksa olulisem. „South Park” tekitab väga aktuaalsete teemakäsitlustega diskussioone USA auditooriumi seas, kelle puhul on keeruline juhtida laia massi tähelepanu ühiskonna puudustele või kitsaskohtadele. Konfliktid peaksidki olema lihtsalt sõnastatud ja tulised ning puudust ei tohiks olla ka häirivast pildimaterjalist.

USAs on kõige raskemini haaratav sihtgrupp 18–34-aastased meesterahvad. Sarnane probleem on ka Eesti telemaastikul. Meil moodustavad kõige suurema vaatajaskonna keskealised (ja vanemad) maanaised. Sellest „harilikust vaatajast” lähtudes loovad teleinimesed uusi saateid. Melodraamad ja uudised, rääkimata poliitdebattidest, ei paelu enamikul juhtudel nooremapoolseid. Ilmar Raagi uus draamasari „Vabad mehed” (2015) proovib kõnetada noori ajateenistuse temaatikaga, kuid rohkem püütakse (vanemaid) vaatajaid lihtsa draamaga. Selles valguses paistab silma „South Park”, mis köidab ebatsensuurse keele ja teemakäsitlustega tahtmatult just mainitud sihtrühma. Veelgi enam, see püüab tekitada vaatajate seas diskussioone, mitte ei tooda tüüpvastuseid.

Kahe aastakümne jooksul on „South Parki” vaatajanumbrid võrreldes 1990ndate hiilgeajaga küll langenud, kuid sari on suutnud hoida enda imagot. „South Parki” teemakäsitluslaad tähendab muidugi ka seda, et varem või hiljem tuleb tegeleda erinevate organisatsioonide kriitikaga. 2001. aastal, kui „South Parkil” algas viies hooaeg, esitas kaebekirja lastevanemate telenõukogu (Parents Television Council), mille eesmärk on kaitsta peresid ja lapsi meedias leviva pornograafia, vägivalla ja ebasündsa keelekasutuse eest. Nõukogu juhtis tähelepanu sarja ebakõlbelisele sisule ja halvale mõjule. Olles analüüsinud Comedy Centrali üht õhtuprogrammi, lugesid nad muude tulemuste hulgas kokku 166 juhtu, kus kasutati sõna „sitt” (shit). Neist 162 korral kuuldus seda „South Parkist”, mis parodeeris justnimelt ameeriklasi, kes tekitavad pseudoprobleemi sellest, et televisioonis ropendatakse(1). Irooniliselt tahtsid sarja tegijad juhtida tähelepanu telemaastikul toimuvale, kus ebasündsat sisu kasutatakse reklaamistrateegiana, aga selles süüdistati hoopis neid endid.

Kritiseerijad väidavad, et „South Park” seab küsimärgi alla noorte autoriteedid ja väärtushinnangud, rääkimata üldisest kultuuri ja laste rikkumisest. Jällegi, kui vaadelda lähemalt, siis näeme, et sel aastal 19. hooaega alustav telesari pakub intellektuaalseid tööriistu, et inimkond oleks targem, vabam ja parem. Sarja on kiidetud näiteks Tourette’i sündroomi käsitlemise ning ka selle eest, kuidas nad arutlevad erinevate uskumuste, vandenõuteooriate ja uudiste teemal. Sellest vaatevinklist on kultuurifilosoofid toonud välja „South Parki” autorite sarnasuse Sokratesega (470–399 e.m.a), kes soovis inimesi harida. Mäletatavasti lõppesid Sokratese püüdlused tema hukkamisega.

Mõni sõna sarja ajaloost. Selle loojateks on kaks südamesõpra – Trey Parker (snd 1969) ja Matt Stone (snd 1971). Nad kohtusid 1991. aastal Colorado ülikooli filmiklassi tudengifilmiprojektis. Olles avastanud, et neil on sarnane montypythonlik huumorisoon, said nad kiirelt sõpradeks ja hakkasid koos komöödiažanrit viljelema. Ülikooliaastate suurimaks saavutuseks oli musta huumoriga muusikalifilm kannibalismist „Cannibal! The Musical” (1993, lavastaja Trey Parker)(2).

Pärast kõrgkooli lõpetamist suundusid nad koos Hollywoodi ja elasid kolm aastat noorte nälgivate loomeinimestena. Olukord muutus, kui üks Foxi telejaama juhataja andis neile ülesande luua animeeritud jõulutervitus. Selle tegemiseks pöördusid Parker ja Stone tagasi lumisesse Kaljumäestiku miljöösse. Pärast mitmenädalast lõikepaberist kujundite väljalõikamist olid nad valmis primitiivse ja satiirilise videoklipi „Jõuluvaim” („The Spirit of Christmas (Jesus vs. Santa)”, 1995) ülesvõtmiseks. Selles lamenukktehnikaga animatsioonis vaidlevad jõuluvana ja Jeesus nelja poisi ees jõulupühade tähenduse üle. Video levis internetis kulutulena, kuigi isegi YouTube’i polnud veel olemas.

Nii nagu ETV haaras kinni Peeter Ritso loodud Vanamehe multikast, hakkasid ka Parker ja Stone pidama läbirääkimisi suurte telejaamadega, et jätkata „Jõuluvaimu” tüüpi satiiri. Kokkuvõttes oli valida Comedy Centrali ja MTV vahel. Leping sõlmiti esimesega ja pilootosa läks eetrisse 1997. aastal. Kõik järgnev on juba ajalugu.

Sarja nimi võeti Colorado samanimeliselt väikelinnalt, kus toimuvad loojate sõnul kõiksugused kahtlased ja vandenõurikkad sündmused. „South Park” sai sarjaks, kus „Jõuluvaimust” tuttavad neli algkoolipoissi – Stan Marsh, Kyle Broflovski, Kenny McCormick ja Eric Cartman – vaatlevad, analüüsivad ja parodeerivad kõike seda, mis toimub täiskasvanute maailmas. Tegelased asetatakse konfliktirohketesse olukordadesse, mille keskmes nad vaatlevad äärmuste kokkupõrkeid. Trey Parker on kommenteerinud sarja järgmiselt: „See, mida me ütleme, ei ole midagi uut, aga seda on hea ära kasutada. Inimesed, kes karjuvad ühel pool, ja inimesed, kes karjuvad teisel pool, on ühed ja samad ning on täiesti okei olla keegi nende keskel, kes naerab mõlema üle.”

Enamikul juhtudel peavad lapsed suutma keerulistes küsimustes ise orienteeruda. Vanemad inimesed ei oska ega taha kõigest rääkida. Poistel tekib paratamatult küsimus, kas inimesed nende ümber on ikka nii targad, kui nad väidavad. Enda tõekspidamisteni jõuavad poisid üheskoos läbielatu kaudu, eristades erinevaid hoiakuid ja võttes osa debattidest. Nii tekib käsitletavast teemast pilt ja seisukoht.

Poistest paljastab Stani tegelaskuju enamasti pettusi ja vasturääkivusi ideoloogiates. Tema tugevused on eluterve skeptitsism ja teaduslik mõtlemine. Kyle lähtub moraaliküsimustest. Tema empaatiavõime põhjustab talle aeg-ajalt probleeme, kuid kokkuvõttes on tegu viksi juudipoisiga. Eric on arvatavasti sarja kõige populaarsem tegelane. Ta on tänapäevase kultuuriruumi kurjuse tüüpkehastus. Käitumiselt on ta sadistlik, õel ja kuri. Tal puudub võime näha asju teiste inimeste vaatepunktist, rääkimata oskusest endale kriitiliselt läheneda. Kenny pärineb „South Parki” getost. Tema vanemad on alkohoolikud-narkomaanid ja teda on tegelasena kõige vähem arendatud. Kennyle on iseäralik animatsioonisarjas pidevalt mingisugusel innovaatilisel viisil suremine, ilma et keegi näeks seda traagilise juhtumina. Miks peaks? Kõik teavad, et Kenny on järgmises osas uuesti elus, et korrata enda rolli: pakkuda surmaga tõsiselt musta huumorit.

Kõlvatu keelekasutus on lastel omakeskis täiesti tavaline. See, mis on eriti ropp, jääb Kenny öelda. Tema hääl on summutatud kombeka kapuutsiga, mistõttu pole teda väga selgelt kuulda. Vahel teised poisid kommenteerivad Kenny ütlusi, andes aimu tema siivututest mõtetest. Stani ja Kyle’i kuulus mõttevahetus – S: „Oh my God! They killed Kenny!” – K: „You bastards!” – on suunatud sarja tegijatele, kui ekraani taga olevatele loojatele.

Parkeri ja Stone’i huumor keskendub suuresti loogikareeglite rikkumisele ja absurdile, millest tekivad vasturääkivused ja probleemid. „South Park” näitab, et arutluskäigud mõjutavad ja kujundavad üldist tooni, mille järgi inimesed oma elusid elavad. Sari üritab inimesi tagasi maa peale tuua ja panna neid olukorda kaine pilguga nägema.

Iga osa lõppstseenis, kui olukord on lahenduse saanud, räägivad poisid, mida nad õppisid. Õppetund leiab äärmuste vahel kuldse kesktee ja tekitab alati ülevustunnet. „Jõuluvaimu” kesktee on mõistmine, et üks aitab teist: jõulupühad toimuvad Jeesuse sünnipäeval, mida hoiab au sees jõuluvana, kes toob kõikidele õnne ja rõõmu.

Parker ja Stone on rõhutanud, et neil ei ole piire ega teemasid, mida nad ei käsitleks. Kui see päev peaks tulema, siis see tähendaks sarja lõppu. Nad ei poolda ühtegi ideoloogiat ega tee sarja nimel mingit erilist eeltööd. Mehed on selleks liiga laisad. Nende ainus eesmärgistatud vaatajaskond on nemad ise. Mis ajab naerma, see läheb ka käsikirja. Jah, nad on teinud nalja ja käsitlenud islami pühameest Muhamedi(3). Seda tehti veel enne 2005. aastat, kui Taani ajaleht Jyllands-Posten kogus ülemaailmset tähelepanu Muhamedi karikatuuridega. „South Park” selle jaoga suurt tuntust ei saanud, kuid antud osa on koos kahe teisega, mis käsitlevad samuti Muhamedi (ja ka sõnavabadust!), „South Parki” ametlikul kodulehel(4) näitamiskeelu all. Seda just Taani ajalehe karikatuuride pärast.

Kõik, mis tundub sarjas olevat ebakorrektne, on rangelt juristidega kooskõlastatud. Üks markantseimaid näiteid on näitleja Tom Cruise’i juhtum, kus tegijad tahtsid Cruise’i homoks tembeldada(5). Kuid seda ei tohtinud teha otsesõnu, vaid kaudselt (või siiski otsesõnu!?). Cruise pandi sarjas riidekappi, kust ta ei tahtnud välja tulla. Kuid see on jällegi kõrvalliin. Osa peateema on kriitiline pilk saientoloogia kirikule. Mõista-mõista, kumb sai meedias rohkem kajastust?

„South Park” on teinud maha või solvanud teiste seas puudega inimesi, loomaaktiviste, erinevaid religioone jne. Sari tegeleb omamoodi šokiteraapiaga, suunates ameeriklasi mõtlema ja häält tegema. Tegijate eesmärk on avastada tõde või valem, millega maailma paremaks muuta (isegi kui see tähendab Soome hävitamist tuumarakettidega(6)). Küsimus ei ole poolte valimises – kas eelistad Reformierakonda või Keskerakonda –, vaid probleemis endas – mida ma arvan (poliitikast) üldiselt?

Testides pidevalt tolerantsuse piire, küsib „South Park”, mida me teame, miks on mõned asjad keelatud ja, eelkõige, mida me õpetame ja pärandame tulevastele põlvedele? Sarja provokatiivsed teemad tekitavad inimestes protestikisa ja tekib arutelu. Kuhu on liikumas ühiskond? Kas me seda soovimegi? Loodan, et „South Parkil” jätkub kriitilist meelt ka järgmisteks hooaegadeks.


1. „It Hits the Fan”, 5. hooaeg, 1. osa, 2001.
2. Parker ja Stone ei ole tuntud muusikutena, aga tänu edukale satiirimuusikalile „Mormoonide raamat” („The Book of Mormon”, 2011) on nad hakanud ka selles valdkonnas tähelepanu saama (vt ka Hedi-Liis Toome, Anneli Saro „Londoni-trip”, Sirp, 07.11.2014). Teised taähelepanuväärsed saavutused on näiteks 1998. aasta Oscarite jagamisel parima laulu kategooria nominatsioon looga „Blame Canada” („South Park: Bigger, Longer & Uncut”, 1999, režissöör Trey Parker) ja „South Parki” singli „Chocolate Salty Balls” jõudmine 1998. aastal Suurbritannia ja Iirimaa muusikaedetabelite tippu.
3. „Super Best Friends”, 3. hooaeg, 5. osa, 2001.
4. southparkstudios.com – ülejäänud osad on tasuta vaadatavad.
5. „Trapped in the Closet” – 12. hooaeg, 5. osa, 2005.
6. „Pinewood Derby” – 13. hooaeg, 6. osa, 2009.