Suurbritannia on hoiatav näide sellest, kuidas rahvahääletus võib ühiskonna pikaks ajaks lõhki kiskuda, tekitades sõprade ja sugulaste vahel palju asjatut valu.

Stina Saunders. Foto: Carol-Liis Metsla

Lugesin uudistest, et Eesti valitsus võttis vastu otsuse järgmisel kevadel läbi viia rahvahääletus abielu mõiste üle. Hoidsin oma telefoni käes ja enne, kui jõudsin asja sisule pikemalt mõelda, märkasin, et mu käekarvad on püsti tõusnud – füüsiline reaktsioon jõudis vaimsest ette.

2016. aasta juunis, mil toimus Suurbritannias rahvahääletus Euroopa Liidus püsimise või välja astumise teemal, olin ma mõned aastad juba Ühendkuningriikides elanud. Olin siis 27-aastane ja see oli täiskasvanuna minu jaoks esimene rahvahääletus – teadsin koolis õpitust, et referendum ehk rahvahääletus on üks suur demokraatlik ettevõtmine, kus valijate käest küsitakse otse, kas inimesed on millegi poolt või vastu. Rahvahääletus tundus mulle toona väga selge, loogiline, lihtne ja igati hea mõte. Mis on siis vahepeal toimunud, et mul Eestis kavandatavast rahvahääletusest lugedes füüsiliselt ärevus ja halb enesetunne tekkis?

Tänaseks päevaks on teatud faktid Suurbritannia rahvahääletuse kohta juba kurikuulsaks saanud – olgu selleks tõsiasi, et referendumile järgnenud päeval oli Suurbritannias kõige enam guugeldatud otsisõnaks „What is EU?”. Või siis vahetult pärast tulemuste selgumist valijatega tehtud intervjuud, kes ütlesid, et nad „nalja pärast” ühte- või teistpidi hääletasid ega uskunud, et nende hääl loeb. Või siis asjaolu, et poliitikud, kes rahvahääletusele eelnenud kampaanias kõige häälekamalt kisasid, hiljem lihtsalt kuhugi haihtusid. See kõik oli üksnes rahvahääletuse järgne vahetu reaktsioon. Ajapikku aga selgus, et referendumi tulemus, iseäranis see, kuidas erinevad inimesed oma seisukohti põhjendasid ja oma valikut õigustasid, oli tegelikult teisejärguline probleem.

Päev pärast rahvahääletust oli Suubritannias kaks leeri. Eelneval päeval oli üks Suubritannia, paljude erinevate murede, seisukohtade, vaadete ja lähenemistega. Rahvahääletuse järgselt oli aga viis, kuidas inimesi selgelt sildistada – meie ja need teised. Meie, kes me hääletasime õigesti ja need teised, kes hääletasid valesti. Nägemus sellest, mis on õige ja vale on muidugi subjektiivne ja sõltus sellest, millise valiku inimene ise referendumil tegi. Olen viimastel aastatel palju tagasi mõelnud ajalootundidele koolis. Kui meile oleks tollal sisendatud, et referendum on üks suur demokraatlik ettevõtmine, kus valijate käest küsitakse ühe küsimuse kohta otse, kas inimesed on millegi poolt või vastu ja see ajab kõik inimesed üksteisega tülli ja olge jumala pärast sellega äärmiselt ettevaatlikud – kas meil oleks siis rohkem oidu rahvahääletusest abielu mõiste küsimuses hoiduda?

Kui ma ei oleks viimased neli aastat igapäevaselt kogenud, milline tragöödia on elada rahvahääletuse tõttu lõhestunud ühiskonnas, siis ma ei usu, et Eestis tuleva kevade rahvahääletus minus muid mõtteid tekitaks, kui lihtsalt soovi, et õige pool rohkem hääli saaks. Rahvahääletusel on tõepoolest demokraatlikus riigis oma koht, ent milline küsimus pannakse rahvahääletusele võib mõjutada riigi tulevikku aastateks. Sellise küsimuse rahvahääletusele panemine, mis peaks tegelikult riigikogu seinte vahele jääma ja mida peaksid arutama riigikogu liikmed – on ju rahvasaadikute töö oma valijate soovide esindamine – killustab ühiskonda rohkem kui ainult rahvahääletusele pandud teemal. Suurbritannias hakkas see, mis pidi keegi rahvahääletusel hääletas, ruttu esindama kõike selle inimese kohta – kui keegi minust erinevalt hääletas, ju on meil erimeelsusi ka kõigis teistes valdkondades. Nii tekibki ühiskond, kus kaovad nüansid ja domineerib mustvalge, meie vs nemad mõtlemine.

Raske on sõnadesse panna valu, mida Suurbritannia ühiskonnas viimase nelja aasta jooksul igapäevaselt tunda on olnud. Purunenud on abielud, kuna inimesed ei suuda teineteisele andestada ja leppida, et nad elavad koos kellegagi, kes niipidi hääletas. Inimesed tunnistavad, et on valetanud, mis pidi nad hääletasid, et mitte hukkamõistu teenida – seejuures kannavad nad muidugi sisimas koormat, teades et nad valetavad. Inimesed, kes üksteist armastavad, pere ja sõbrad, on vägivaldselt üksteise vastu ässitatud ja seda kõike mingisuguse poliitilise mängu tõttu. Enamikke inimesi ju ei mõjuta rahvahääletuse sisu, vaevalt et sel teemal varem üldse pikalt oli mõeldudki aga rahvahääletusele minnes satuvad inimesed olukorda, kus nad peavad võtma seisukoha ja oma seisukohast hiljem aru andma, automaatselt liitlasi ja vaenlasi luues. Samuti on rahvahääletusele minemata jätmine seisukoha võtmine – minemata jätmine on mõne silmis veel suuremgi patt kui valesti hääletamine, sest see andmata jäänud hääl võimaldas vastaspoolel võita. Rahvahääletusele minemata jätjad saavad endale vaenlasi mõlemast leerist.

Suurbritannias toimus rahvahääletus Euroopa Liidus püsimise või lahkumise teemal, kuna valitsevas erakonnas olid lahkhelid Euroopa Liidu osas. Tollane peaminister David Cameron, kes Euroopa Liitu jäämise kampaaniat juhtis, otsustas oma erakonna ühendamiseks Euroopa Liidu küsimuse rahvahääletusele panna, et partei siseopositsiooni lõplikult vaigistada. Rahvahääletuse järgsel päeval astus aga Cameron tagasi ja tunnistas, et ei oleks eales uskunud, et rahvahääletus sellise tulemusega võib lõppeda. Ka Eestis on rahvahääletuse korraldamine poliitmäng. Hea tava järgi, mis praeguse valitsuse ajal oma harjumuslikku sisu on muutnud, ei tohiks rahvahääletusele panna küsimust pelgalt uudishimu pärast. Rahvahääletus ei muuda arvamusi, varasemad seisukohad jäävad ju endiselt püsima ent üks leer on võidukas ja teine on pettunud.

Suubritannia kaks leeri on sõjajalal. Piikide ristamiseks sobivad teemad A-st O-ni. Tulehakatiseks on aga alati üks ja seesama vanakurat – kuidas S I N A rahvahääletusel hääletasid? Igaüks, kes hääletas Sinu tehtud valikule vastupidiselt, on automaatselt kahtlane. Kas teda saab ikka usaldada? Kas ta oskab ikka asju läbi mõelda, arvestades, et ta saabus sellise järelduseni rahvahääletusel? Aga see inimene, kes Sinust erinevalt hääletab, võib täiesti vabalt olla Sinu sõber, vanaema, naaber, töökaaslane, trennikaaslane, Sinu abikaasa. Kuidas ravida haavu, kui pered hääletavad rahvahääletusel erinevalt – keegi ei taha kellelegi haiget teha, aga loomulikult tahab iga inimene enda südametunnistuse järgi valida. Vastus sellele on, et vastutustundlik valitsus ei pane oma inimesi, peresid, kogukondi sellisesse olukorda. Vastutustundlik valitsus ei vastanda omavahel lapsi, lapselapsi ja lapsevanemaid, kel ju loomulikult olenevalt oma elukogemusest on paljudes asjades erinevad seisukohad, sh ka abielu määratlemise küsimuses.

Stina Saundersil on magistrikraad kliinilises psühholoogias ja ta teeb doktoritööd mäluhäirete valdkonnas Edinburghi ülikoolis.