Massiimmigratsioon, abort, abielureferendum jne. Ühismeediat ja ajakirjandusväljaandeid jälgides tunduvad need ühed viimase aja kõige kriitilisemad teemad Eesti ühiskonnas.

Helen Tammemäe. Foto: Ken Mürk

Ent kui vaadata peale faktidele, siis tuleb tunnistada, et aruteluruumi on kaaperdanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliittehnoloogid.

See on sedasorti propaganda, mille vastu Nõukogude Liidus elanud põlvkonnad peaksid olema immuunsed, aga ometi leidub märkimisväärselt neid, keda sellised afektiivsed loosungid kõnetavad, kellel puudub oskus olla allikate ja ütlejate motivatsioonide suhtes kriitiline ning, mis peamine, keda on võimalik nende sõnumite kaudu mõjutada.

EKRE tõusis suurde poliitikasse lubadusega peatada massiimmigratsioon Eestisse. Niigi konservatiivse kohaliku rändepoliitika kontekstis saavutati see selgelt valijate eksitamisega. Teisisõnu tekitati probleem sinna, kus see puudus, s.t Euroopa rändekriis on tõesti äärmiselt keeruline, aga tõele ei vasta see, justkui Eestis oleks märkimisväärne toetus suure hulga pagulaste vastuvõtmiseks. Ehk aitavad numbrid pilti selgust tuua. Eestis on saanud aastatel 1997–2019 rahvusvahelise kaitse 531 inimest. Pagulasstaatus on neist 280 inimesel ja täiendav kaitse 251 inimesel. Pagulasstaatusega inimesel on elamisluba kolmeks aastaks, täiendava kaitse puhul antakse üheaastane elamisluba. Juhul kui olukord koduriigis pole paranenud, on elamisluba pikendatav kaheks kuni kolmeks aastaks. Mitte ühestki küljest ei saa rääkida massiimmigratsioonist Eestisse. Punkt.

Võtame järgmise teema. Kui jätta kõrvale meditsiinilistel põhjustel tehtud abordid, on omal soovil raseduse katkestamine alates üheksakümnendate algusest drastiliselt langenud – 1991. aasta 26 470-lt stabiilses languses möödunud aasta 3741-le. Eesti Naistearstide Selts toob edu peamise võtmena välja seksuaalhariduse kooliastmes, aga ka naiste reproduktiivõiguste tagamise. Eesti on oma väheste abortide ja vastutustundliku pereplaneerimisega eeskujuks kogu Euroopas. Punkt.

Mis puutub abielureferendumisse, siis Eesti põhiseadus sätestab, et „perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all”. Perekonnaseadus algab aga punktiga, kus on kirjas, et „abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel”. Ilmselgelt on abielureferendumi lauale toomine kohalike omavalitsuste valimiste eel – eriti arvestades, et kavandatava rahvahääletuse tulemus ei ole siduv ega muuda mingilgi moel põhiseadust – järjekordne poliitstrateegiline käik, et tõmmata tähelepanu ära tegelikelt ühiskondlikelt probleemidelt, mille lahendamise vastutus lasub otseselt valitsuserakondade poliitikute õlul. Mehed ja naised sõlmivad Eestis jätkuvalt abielusid ja paraku ka jätkuvalt lahutavad neid, ent sellegipoolest – traditsiooniline peremudel ei ole Eestis ohustatud. Punkt. Ja nagu te juba aimate, saab selliseid näiteid tuua küll ja veel.

Müürilehe lugeja jaoks on see kõik muidugi küllap iseenesestmõistetav, aga ometi leidub aeg-ajalt ikka mõni tuttav või sõber, keda ühismeedias ja ajaleheveergudel lokkav rumalus ning teadmatus on endast välja ajanud ja kes tunneb, et toimuva suhtes peab ometi midagi ette võtma. Jah, tõesti – midagi tuleb ette võtta ja, mis peamine, võetaksegi! Alustame sellest, et ärme lase pseudoprobleemide väljamõtlejatel oma avalikku arutelu- ja isiklikku vaimuruumi kaaperdada ning hoolitseme nii ajakirjanike kui ka kodanikena selle eest, et laual oleksid teemad, mis vajavad tegelikult tähelepanu. Ja iga kord kui ühis- ja uudismeedia kihavad mõne poliitiku järjekordsest idiootlikust väljaütlemisest, ei tasu lasta sellel end vaimselt ära kurnata, vaid vaadata seda sellena, mis see on – kommunikatsioonistrateegiana, otsesõnu propagandana. Selmet emotsionaalselt reageerides ka ise nendesamade strateegiate pantvangi sattuda, on palju mõistlikum teha seda, mida intelligentsed inimesed – filosoofid, teadlased, kodanikud, ajakirjanikud jpt – on propaganda suhtes aastasadu, kui mitte aastatuhandeid ikka teinud: lükata ümber lausvalesid või lihtsalt teadmatusest tulenevaid väärarusaamu, osutada pooltõdedele, esitada fakte, selgitada konteksti ning küsida võimukandjatelt ebamugavaid küsimusi.

Tühja ahastamise asemel tasub märgata kõiki neid inimesi, kes võitlevad väsimatult rumalusel ühiskonnas triumfeerimise takistamise nimel. Ehk annab see tuge enda jaoks olulisele keskendumisele, sest ühiskond ei vaja niivõrd, et kõik kõige kohta lakkamatult midagi arvaksid, vaid et leiduks neid, kes millestki ka päriselt midagi teavad. Selleks aga on vaja võtta aega süvenemiseks, mida tänapäevane afektiivne inforuum enamasti ei toeta. Kokkuvõtteks, meie ühiskond vajab hädasti inimesi, kes oskavad midagi ette võtta, kui me seisame silmitsi eri valdkondades esinevate nn nurjatute probleemidega. Mis sellest, et masse ei kõneta sõnumid stiilis „kõik on palju mitmetahulisem, kui me oleme võimelised endale sageli selgeks tegema”, propagandast pole raskete otsuste langetamisel eriti kasu. Küll aga võib propaganda teha otsuste tegemise lihtsaks võimukandjatele, kui pole kedagi, kes oskaks mõista nende tehtavate otsuste tagamõtteid.

Helen Tammemäe, peatoimetaja