„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord astusime läbi bändi Siemens Nokia proovikast.

Kui Siemens Nokia eelmisel kevadel oma debüütplaadi „Jippii!” siia ilma paiskas, hakkas sõna kiirelt levima. Timo Tiivas (bass, taustavokaal), Sanel Mittal (sündid, trummid, arranžeeringud) ja Harli Jaanimägi (vokaal) suutsid klopsida pungist, hiphopist, postpungist, spoken word’ist ja muudest lemmikutest kokku nostalgiapaugu, mis kõlas mega värskelt. Sämplid saatest „Reisile sinuga”, Harli laisalt voolavad sõnad jalkast, putsadest, bemmidest ja tänaval kasutult hängivatest noortest, Timo taustal tärisev kidrakardin ja Saneli biidid toimisid reaalse ajamasinana. Y2K renessansi tuules näis see liigutavat nii Z-generatsiooni kui ka nende südameid, kes 2000ndate alguses polüfooniliste helinate tellimisega oma vanemate rahakotti õhendasid ning senimaani „Võsareporteri” parimaid palasid peast oskavad tsiteerida. Aga mitte ainult. Ka melomaanid ja kriitikud kiitsid, sest muss on hea! Poisid said juhuslikult hakkama ka turundustrikiga, mille eest mõned maksavad tuhandeid. Nimelt kleepus Bandcampi visatud tääg #pohuiwave bändile tugevamalt külge, kui nad oskasid oodata, ja hakkas oma elu elama, kuid andis promootoritele ja ajakirjanikele suurepärase klikimaterjali ja promovahendi. Teisalt näitab #pohuiwave’ile osutatud tähelepanu veel üht olulist asja, millega bändil on õnnestunud kümnesse tabada: üleprodutseerimine ja -mõtlemine ei garanteeri tingimata paremat lõpptulemust ehk kõike ei pea alati nii tõsiselt võtma. Selle filosoofia praktiseerimine läheb bändil pigem edukalt ja olulist rolli mängib selles ka nende proovikas, kust tööd niisama koju kaasa ei võeta.

Uus vahetus

2000ndate lõpus, kui praeguses Telliskivi kvartalis veel palju düstoopilisem meeleolu valitses, ning uue kümnendi algul, kui loomelinnak esimesi samme tegi, asus toonase O-hoone tipus peopaik Telliskivi Penthaus ja proovikas Da Mecca, mida seal tegutsenud muusik ja disainer Eerik Kändler aka SU-MU mulle ühes intervjuus kunagi kirjeldas: „[…] kogu O-hoone oli väga punk, rustikaalne, suitsune ja hea vaatega hämar koht. Lisaks polnud maja välisuksel pikalt lukku ees ning mitu korrust kujutas endast lihtsalt suuri tühjade lahtiste või lahti murtud ustega saale, kus mõnikord oli aken katki ja tuiskas sisse lund. Katkiste diivanite ümber käis yolo’tamine, osa ruumi olid hõivanud vanema kooli stoner-progejad ning mõnes toas tehti ka puutööd ja hööveldati. Kogu ümbrus oli siis veel palju vähem vuntsitud ning läheduses hulkus ringi üpris hämar seltskond, aga nalja sai igatahes palju.”

Kümme aastat hiljem on O- ja N-hoone liitunud moodsaks ON-hooneks. Muusikud on lennanud laiali teistesse Telliskivi majadesse, mõned on liikunud mujale ja teinud ruumi uutele. Välispidiselt on punk kvartalis maha lihvitud, aga suletud uste taga mitte. Ka Siemens Nokia on leidnud oma loomekodu just Telliskivis, ON-hoonest mõnisada meetrit eemal asuvas majas F-hoone vahetus läheduses. Sealsamas teevad proovi ka Kannabinõid, Estoner, Shelton San, Zahir, Evestus jt.

Kuigi eriti paljudesse proovikatesse pole ma elus sattunud, on neis kohtades alati mingi sarnane klantsimata atmosfäär. Juba maja ees tervitab mind trummitagumine, mis näiliselt terve külaskäigu vältel ei katke, koridoris kohtab pruunide põrandaplaatide kujul nõukogudeaegseid kihistusi ning ka eri bändide proovikasse toodud/jäetud pildid, plakatid, nahkdiivanid, instrumendid ja juhtmed viitavad vilkale loometegevusele ja ajale, mida siin veedetakse. Siin toas, mida jagatakse Shelton Sani, Zahiri, Estoneri ja Borm Bubuga, on kleebitud seinale retrokunstniku Steven Rhodesi plakat palavikuga voodis lamavast tüdrukust konstateeringuga „sick of your shit”. Selle kõrval kultuslik ufopilt kirjaga „I want to believe” ning kõlari peal glitter-jalgade ja -nokaga pingviinilaadne linnukuju. Siemensi poisid tunnistavad, et nad ise siin siiski väga dekoreerida pole viitsinud, nii et kunstiteoste ja pingviini saamislugu jääb siinkohal jutustamata. 

Timo ja Sanel sattusid Telliskivi proovikasse juba 2019. aastal Dead Furiese kutsel, kui nad koos illustraatori ja disaineri Ingmar Järvega punkbändi tegid, ning siis „majutati” nad praeguse proovika kõrvalruumi. Timo meenutab, et kui ta esimest korda majja tuli, siis erilist turvatunnet see ei tekitanud – koht oli räämas ja koridori seinad grafitit täis. Praegu on tunne vastupidine, kuid õnneks pole seda loodud euroremondi ega steriilsusega, vaid alles on jäetud seda lagunevat essentsi, mis loomeinimesi motiveerima kipub. 2021. aastal toimus ruumis, kus me Siemens Nokiaga praegu istume, põleng, kus langes tuleroaks ka mitme bändi tehnika. Kui ruum korda tehti, kolisid poisid kõrvaltoast siia, siis juba koos Harliga, ning ametlikult sai alguse ka Siemens Nokia. 

Kodus mojo’t pole

Eelmisel aastal Merit Maaritsale antud intervjuus selgitas bänd, et nende eesmärk on teha muusikat täiesti suvalt ehk „tulla proovikasse kokku, teha üks lugu ja jätta ta põhimõtteliselt selliseks, nagu ta on. Kui see natukenegi hästi kõlab, siis läheb käiku”. Uuringi, kas pärast esimese plaadi sooja vastuvõttu on see spontaansus veel stuudiosse tulles alles. „Suva on vähem, aga mussi teeme ikka veits suvalt. Üritame mitte eriti palju üle mõelda ja loole kiiremini joone alla tõmmata,” ütleb Harli, kuid tunnistab, et tekkinud on mingi surve, et keegi ootab neilt midagi. Sanel räägibki, et eelmise albumi puhul tulid nad iga nädal kokku, tegid iga kord ühe loo ning nii kaks kuud järjest, aga nüüd on asi veninud. Timo arvates peamiselt põhjusel, et ollakse laisemad. Tavaliselt üritatakse siiski jõuda proovikasse vähemalt korra nädalas. Kuna pärast „Jippii!” ilmumist on aga tulnud anda päris palju kontserte, on see nende introvertsete iseloomude juures juba nii energiat neelav ja sotsiaalne kogemus, et sisse tuleb ka pikemaid vahesid, et end koguda. Hiljuti esineti näiteks koos Shelton Sani ja Zahiriga Hiiu Pubis, kus viskasid näppu nii vanad kui ka noored, teiste hulgas legendaarne pungimees Peeter Pask. 

Üldiselt kestab Siemens Nokia proov kuuest kümne või üheteistkümneni õhtul. Poisid ise kirjeldavad seda lühidalt niimoodi: tinistatakse niisama, juuakse õlut, vahepeal minnakse uue sixpack’i järele ja aetakse niisama lolli juttu. „Need lood sünnivadki, kui mingit lolli juttu räägime – siis Harlil hakkavad sõnad voolama,” ütleb Sanel. „Me kõik teeme mingit oma asja, kuni ühel hetkel kõik kolm poolt klapivad, siis hakkame bassi ja vokaali salvestama. Sanel lisab sinna veel asju ja lõpuks ongi päris lugu koos,” selgitab Timo ja täpsustab, „meil on see musategemine, jah, nii, et peaasi et endal huvitav oleks.  Kui tunneme, et lool ei ole potentsiaali, siis me seda rohkem ei puutu.” „Kui me ei saa ühe prooviga seitsekümmend viite protsenti loost kätte, siis me ei viitsi,” lisab Sanel. 

Niisiis seda, et väljaspool proovikat omaette laule kirjutataks ja timmitaks, naljalt ei juhtu. See roll on ainult Sanelil, kes stuudios lindistatud materjali miksima hakkab. Pigem kommenteeritakse Saneli saadetud lõppversiooni ja kuklasse jäävad asjad tiksuma ainult siis, kui loost on mingid tükid puudu. „Me teeme siin midagi, lähme koju ja järgmiseks hommikuks on mul meelest läinud, kuidas see kõlas, ütleb Timo. „Siis me ootamegi, et Sanel saadaks esmase variandi.” Ka Harli mainib, et on vaid ühel või kahel lool üksiku salmi kodus kirjutanud, aga üldiselt ei tule seal seda õiget mojo’t peale. „Tõesti, see muss toimib ainult siin,” torkab Sanel vahele. 

Mis saaks siis, kui nad kuskile mujale koliksid? „Veel kaugemale minust ja Sanelist või? Me tuleme kesklinnast ja siiagi ei viitsi sõita,” mõmiseb Timo ja ütleb, et kui, siis see peaks mingi imelik koht olema. „Meil on vaja seda toorest kõla, et oleks Siemens Nokia.”

…et Siemens Nokia saaks joosta

Kõigil poistel on ka oma sooloasjad: Sanelil Gogdog, Timol Oumeen ja Harlil Laurel 2. Harli mainibki, et pärast seda, kui nad bänditegemisega alustasid, on ta hakanud endagi muusikasse palju kergemini suhtuma: „Mitte suvaliselt tehes, aga lihtsalt, et mingil hetkel asjale punkt panna. Väljapanemine on selleks, et saaksin edasi liikuda, mitte selleks, et vaadake nüüd, kui suure asja ma tegin.”

Praegu ongi poistel lõpusirgel teine kauamängiv, mis peakski aprillis ilmavalgust nägema. Uut materjali on juba esitatud ka laividel ja Timo teatabki, et ei jaksa neid lugusid varsti enam ise kuulata. „Kui saame selle välja, siis võime jälle mingis veits teistsuguses suunas liikuda.”

Teine plaat tuleb siiski arusaadavalt Siemens Nokia, kõlalt küll pisut tõsisem, tumedam ja rokim, aga teemadelt ikka samasugune nagu enne. „Ma arvan, et see on sama loll ikka, jah. See on nende süü ka, et nad nende sõnadega nõus on,” sõnab Harli Sanelile ja Timole viidates. Kõige rohkem vingubki Harli oma sõnade üle ise, aga lisab, et ükskord ei olnud ka Sanel ühe fraasiga rahul. „Minu armsad väikesed nibud. Palun ei. Kindlasti mitte,” täpsustab Sanel tuimalt tsensuuri saanud rida, mille peale kõik naerma purskavad. Sanel mainib, et peamiselt ongi Harli ja Timo need, kes proovikas maailma asju arutavad. „Mu lemmik on see, mida Sanel hiljuti ütles, et kuidas te jaksate kõigest midagi arvata,” mainib Timo. 

Kui muidu pole poisid vahepeal uut materjali välja andnud, siis eelmise aasta septembris avaldasid nad kaveri 2000ndate lõpus tegutsenud Laguja küla tüdrukutebändi Plixid loost „Questions”. Ning tuleb tõdeda, et tegelikult on Siemens Nokiaski päris palju Plixidele omast vaibi. Timo sõnabki, et ka Plixidel oli lugu „Jalgpall”: „Nad mõtlesid väga samas suunas.” „Plixid kõndisid, et meie saaks joosta,” pillab Harli olulise tsitaadi. 

Lõpetuseks uuringi, mis saab siis, kui uut plaati nii soojalt vastu ei võeta. „Siis on pohuiwave,” ütleb Harli. „Meie teeksime oma asja edasi. Ennekõike teeme ju enda jaoks. Aga see, mille me välja anname, ei saa liiga hullult floppida, sest näeme laividel, et inimesed tulevad kaasa. Selles mõttes oleme saanud kõvasti testida,” ütleb Timo tervet vestlust saatnud tšillil noodil. 

Enne proovikast lahkumist näidatakse mulle veel kohustuslikult ette proovika katus, kus silm ei seleta muud peale pimedas vastu säravate Fotografiska tulede. Pohuiwave’i jaoks ei olegi palju vaja. Jippii!

Marii Kiisk on vabakutseline fotograaf, kellele meeldib oma loomingus piire hägustada.