Heidame pilgu Telliskivi Loomelinnaku arengusse siin töötavate inimeste mälestuste abil. Meenutuste seas on nii punki, porimülkaid kui ka keset hoovi põlema pandud autosid.

Jaanus Juss. Foto: Ken Mürk

Selle, milline on Telliskivi Loomelinnaku nägu, määravad suuresti inimesed, kes siin toimetavad: disainerid, muusikud, ettekandjad, müüjad, näitlejad, kokad ja teiste elualade esindajad. Paljud neist varjuvad oma kontori uste taha ja nokitsevad omaette, teised tervitavad sind kohvikusse või poodi sisenemisel. Igaüks neist on aga osa vereringest, mis teeb loomelinnakust selle, mis ta praegu on. Tutvustame teile tegelasi, kes on linnakus tegutsenud ajast, mil tuul veel siin mõningatest akendest sisse puhus, ja teisi, kelle ajalugu selle paigaga lühem, ning laseme neil rääkida oma loo sellest kohast.

Jaanus Juss
, Telliskivi Loomelinnaku tegevjuht

Mees, kes pidi tooma Telliskivisse pilvelõhkujad, aga tegi loomelinnaku.

Jaanus sattus aastate eest tööle kinnisvarafondi, millele kuulus Kalinini tehase alaga seotud osaühing. Maa alla kujutleti kaks korrust parkimist, maa peale tihkelt betooni ja klaasi. „Nägin vaeva, et saada detailplaneeringusse pilvelõhkujad,” räägib ta. „Punase maja koha peale pidi tulema üle Kalamaja kõrguv torn. SEB peahoonest kõrgem ja teravam, nagu Londoni Shard.” Aga torni ei tulnud. Ametikoht fondis asendus kirgastumisega, mis viis tehasekinnistu Jaanuse omandisse. Teostamaks Berliinis Kunsthaus Tachelesis idanema hakanud ideed. Tacheles oli vana lagunenud kaubamaja, täis kanepisuitsu ja üüri ignoreerivaid üürnikke.

„Maja püsis koos tatist, liivast ja puulehtedest,” meenutab Jaanus. „Aga peas käis klikk: siin on kõik valesti, ei mingit plaani. See ei tohiks toimida. Aga ometi on siin kuradi mõnus olla.” Sest kokku olid sattunud samade väärtustega inimesed. Sellest tõdemusest saigi loomelinnaku lähtepunkt ja kooshoidev liim. Erinevalt nüüdseks kadunud Tachelesist on loomelinnak kureeritud – ning õitseb. „See ongi juhuslikkuse planeerimise ja juhuslikkuse vahe,” ütleb Jaanus.

Järgmised kümme aastat paneme samamoodi edasi. Meil ei ole generaalplaane, on südametunnistus ja kõhutunne. Ent üks asi peab jääma. „Siinne kogukond ei tohi kaduda. Meil on loomerahvast ja kohalikku kogukonda 90 protsenti. Turisti mahub siia just nii palju, kui pealt kaaneni puudu jääb.”

Külli Toom. Foto: Ken Mürk

Külli Toom, Telliskivi Kirbuturu korraldaja

On tavaline laupäev Telliskivi Loomelinnakus. Kui mõni alles peolt koju longib või teine hord nädalavahetuse ostlemistuuril kaubanduskeskuseid vallutab, ootab hulk inimesi loomelinnaku Rohelise Saali ees treppidel, suvehooajal hoovis momenti, et endale ühelt Tallinna staažikamalt kirbuturult uut kraami koju viia. Olgu selleks siis teisele, kolmandale või viiendale ringile minevad riided, kohalik disain või hoopis mõni tarbeese-mööblitükk, mis uut kodu otsib. Kogu selle ettevõtmise taga seisab juba kümme aastat Külli Toom. „Kuid mitte ainult,” täpsustab ta. „Mitte ühtegi kirbuturgu ei saa korraldada vabatahtliketa, kellele oleme südamest tänulikud!”
Külli mäletab selgelt, kuidas ta 2009. aastal jala esimest korda loomelinnaku kamarale tõstis ega suutnud uskuda, kuidas keegi sellisesse porimülkasse üldse tulla tahaks, sest toona võis ala võrrelda pigem Tarkovski düstoopia-Tallinnaga, kui pidada seda linnarahva meelispaigaks. Aga porimülgastest hoolimata inimesi tuli, ja veel niimoodi, et kaubitsejate ja külastajate rivi ulatus pikalt Telliskivi tänavale välja.

Kuigi samasugust tunglemist enam igal nädalal ei kohta, armastavad inimesed kirbuturgu endiselt. Kuid Toomi sõnul võiks neid alati rohkem olla. „Väga ootame kirbuturule nii ostjate kui ka müüjatena noori ja lapsi oma mänguasju müüma. See on hea ja kasulik kogemus,” lubab Toom. Ühe aspektina toob ta välja, et ostu-müügi kõrval pakub turg olulist sotsiaalselt platvormi. Näiteks käivad siin tihtipeale niisama aega veetmas vanemad inimesed, kes nostalgitsevad, et neil oli mõni müüdav raamat, vaas, linik, mänguasi kodus olemas.

Teiseks teab Külli omast kogemusest, et kui pole ammu mõnd sõpra-sugulast näinud, võib just siin üksteise otsa komistada. Kuna Toom on ise iga nädal turul platsis, uurin, milliseid aardeid ja südamelähedasi asju tal aastate jooksul endale osta on õnnestunud. Selle peale loeb naine üles sülearvuti, Langebrauni serviisi, raamatud sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt” ning muidugi ülivingeid riideid. „Palju õnne, Telliskivi Loomelinnak,” ütleb Külli ning palub erilised tänusõnad saata Riina Laiale, kes Telliskivi hea haldjana probleemidele alati lahendused leiab.

Sander Rajamäe. Foto: Ken Mürk

Sander Rajamäe, IDA raadio produtsent

Sander Rajamäe loomelinnaku-aeg ulatub kahe aasta taha, kui ta siia kanti elama ja töötama asus. Mais tähistab Sander esimese aastaringi täitumist sellest, mil ta IDA raadio sinises konteineris produtsendina tööle hakkas, et saated ikka sujuvalt eetrisse voolaksid.

Sander kiidab Balti jaama pool asuvat naabrit Sveta Baari ja loomelinnaku F-hoonet, millest viimane on üks tema lemmikpaiku terves piirkonnas. Ta toob välja veebruari lõpus Svetas korraldatud rulasessiooni, Kõva Karnevali ning terve hulga teisi pidusid. „Oh, ja hiljutine IDA Off Air, kus käis külas Laraaji, oli samuti äge,” ütleb ta.

Suur osa Sandri mälestusi pärinevad just IDA raadiost: „Pean silmas neid saatepäevi ja vestlusi inimestega eri eluvaldkondadest, mida töötamine konteineris mulle võimaldab. Pea iga päev toimub midagi toredat ja mälestusväärset, vähemasti kui ise seda tähele paned. Jutud kes teab mis teemadel muusikute, produtsentide, ajakirjanike ja teistega, kes kõik Telliskivi Loomelinnakus tegutsevad või sealt vähemasti läbi tormavad, inspireerivad igati. Ja tavaliselt võetakse kaasa head muusikat, mis on kindlasti suur boonus.”

Sander tunneb, et loomelinnakust on saanud atraktiivne paik erinevate huvidega inimestele ning tema meelest oleks aeg jätta see nõme sõna hipster, millega kokkuvõtlikult veel mõni aeg tagasi Kalamaja-Telliskivi piirkonda seostati: „Kui linnakus ringi jalutada, võib silmata inimesi eri vanusest ja soost. Ma usun, et siin asuvad kohvikud ja üritused ning nende korraldajad teevad head tööd, et pakkuda igaühele midagi.”

Louis Zezeran. Foto: Ken Mürk

Louis Zezeran, koomik

Austraaliast pärit Louis Zezerani töö on ajada inimesi naerma. Seda teeb ta stand-up-komöödiapundi Comedy Estonia ridades, mille üks ellukutsuja ta 2010. aastal oli ning mis püstijalakomöödia eestlastele esimeste hulgas koduukse ette tõi. Comedy Estonia staap asub just Telliskivi Loomelinnakus ning mitmes paigas seal on korraldatud ka ülesastumisi. Ühena meeldejäävamatest meenub Zezeranile kord, kui nad kamraadidega loomelinnaku autoparklast suure kaablirulli leidsid, selle lokaali Kivi Paber Käärid ette veeretasid ning seda pop-up-lavana tkasutasid, kuigi see osutus pisut kõrgeks. Selle peale valgus kogu KPK-d ümbritsev ala rahvast täis ning avatud mikrofoni käigus sai tookord etendusest osa üle 200 inimese.

Ent alati võib ka teisiti minna, kui vääramatu jõud nii otsustab. 2016. aasta juunis Pudeli baari teisel korrusel järjekordset show’d tehes sõitis nende etteastesse sisse väljast kostev müra, mille peale inimesed ruumist üksteise järel lahkuma hakkasid. Selgus, et sisehoovis oli lammutama hakanud kunstirühmitus Non Grata, kes seal oli oma performance’i käigus auto põlema pannud. Pärast seda oli Louis’ sõnul üsna mõttetu komöödiaetteastet jätkata, sest millega sa põlevat autot ikka üle trumpad?

Epp Vahtramäe ja Keiti Kljavin. Foto: Ken Mürk

Keiti Kljavin ja Epp Vahtramäe, Linnalabori eestvedajad

Kust mujalt kui Telliskivi Loomelinnakust, väiksest linnast linna sees, võime leida organisatsiooni, mis on keskendunud nimelt linnaruumi paremaks muutmisele. Linnalaboris tegutsevad linnauurijad ja -disainerid, geograafid, arhitektid, urbanistid, sotsioloogid ja teiste erialade spetsialistid. Keiti Kljavin ja Epp Vahtramäe on selle meeskonna kaks olulist lüli, kelle aeg möödub mitmel rindel tegutsedes.

Keiti on juba pea kaheksa aastat loomelinnakus tuure teinud. „Retk linnakus ja lähiümbruses on orgaaniline osa Linnalabori ruumihariduse missioonist, linnaretkede teenusest,” ütleb ta. Nii on loomelinnak neile usaldanud laiemale avalikkusele kinniste ruumide võtmed ja selle lugu on jõudnud teiste linnategijate ja -uurijateni üle maailma. „Muidugi oleme teinud siin ekskursioone ka Skandinaavia fashionista’de, Hispaania turistide ja põhikoolilastega. Eraldi on pandud kokku ka ekskursioon näiteks nägemis- ja liikumispuudega inimestele,” räägib Keiti.

Eppu saab pidada Telliskivi Loomelinnaku üheks esimeseks kroonikuks aastast 2013, sest kirjutas siis magistritöö tööstusalade taaselavdamisest loomelinnaku näitel. Kui nüüd Epult küsida, kas toonasele uurimusele võib oodata ka järge, vastab ta tagasihoidlikult, et jätaks uue aastakümne kellelegi teisele uurida.

Kuna Linnalabor oli loomelinnaku üks esimeseid asukaid, on tal kogunenud palju lugusid. „Südantsoojendav on meenutada, et nüüd kümneaastaseks saava loomelinnaku sünnipäevaprogrammide juures on meil olnud oluline roll täita. Näiteks esimesed retked ruumidesse, mille funktsioon veel mõned aastad tagasi oli mineviku vari, nüüd aga eriliselt sihtotstarbeline (à la fakt, et me sööme jäätist paigas, mille lähistel enne elavhõbealaldeid aeti), või suured sünnipäevaseminarid, mille programmi on kuulunud näiteks esimene jagamismajanduse laiem arutelu, või ajutise kasutuse kriitiline sissevaade.”

Linnalabori kontori enamik mööbliesemeid on kohapealt leitud või mitmendat taaskasutusringi pidi sinna sattunud. Kaks väsinud ja suurt lillat tugitooli, ristitud nimedega Artur ja Georg, on pakkunud kohta jõudehetkedeks pikkadel öötöömaratonidel, aga ka sattunud kuritegelikesse skeemidesse. Keitil on eredalt meeles seik, kui nad 2014. aastal ühest ruumist teise kolisid: neid tervitasid uues kontoris sinna eelmisel õhtul viidud mööbli ja asjade keskel korralikud kakajunnid nii Georgi kui ka Arturi süles. Kuidas need sinna sattusid, on endiselt teadmata.

Toomas Savi. Foto: Ken Mürk

Toomas Savi, muusik ja jalgrattaentusiast

Toomas Savi on üks neist, kes mäletab Telliskivi Loomelinnakut ammusest ajast. Intervjuuks liigume Toomase kontorisse, kus tervitab meid korralik kogus modulaarsüntesaatoreid, elektroonikajuppe, kruvikeerajaid ja muud atribuutikat, viidates tema ühele hobile ja tööle ehk muusikale. Seda teeb ta nime alt Motobor. Ta keskendub instrumentide ehitamisele ja tehnika parandamisele, kuid tema teekond loomelinnakus sai alguse hoopis mujalt.

Vend Tõnis Saviga hakkas ta seal 2011. aasta paiku kohas, kus praegu asuvad Muhu pagarid, jalgrattaid ehitama ja parandama, millest on nüüdseks välja kasvanud rattastuudio JOOKS. „Sel ajal asus vastasruumis tootmistöökoda, mida vennaga nimetasime Mordoriks ning kust aeg-ajalt tahmaste nägudega töömehed auravate valuvormidega vastu võisid jalutada. Hiljem saime teada, et seal valatakse suurtele elektritrafodele alumiiniumist pukse. Samuti pidi esimest hooaega avatud F-hoone terrassil istudes tooli nihutama, et rekad selja tagant läbi mahuksid,” kirjeldab Toomas.

Suure rattaentusiastina meenutab Toomas just neid kordi, kui loomelinnakus Tour d’ÖÖ sõite on lõpetatud ja tuhandeid rattureid ühispildi jaoks parkimisplatsile kokku aetud. Sõidetud on ka ümber ja läbi linnaku nii, et ratturitele on läbisõiduks avatud lausa mõnede hoonete maast laeni aknad.

Hoopis teistsugune on aga lugu külalisest, keda siin muidu ei kohta. Sinnasamasse ruumi, kus Toomas rattaparandusega alustas, jooksis ühel päeval sisse väike jänes, keda ta sõbraga taga hakkas ajama ning hiljem torude vahelt üritas päästa. Kätte saadud jänes viidi parklaserva põõsaste vahele lootuses, et too tee oma pere juurde tagasi leiab. Kord õnnestus tal ära hoida ka üks väga halvasti lõppeda võinud õnnetus. Nimelt märkas ta ühel rahulikul pühapäevahommikul A-hoone katuse vahelt tossu ning helistas päästeametisse, kes asja õigel ajal kontrolli alla sai.

Leela Leer ja Miia Marie Kotkas. Foto: Ken Mürk

Leela Leer ja Miia Marie Kotkas, disainerid

Leela Leer ja Miia Marie Kotkas on Mia&Leela nime all tegutsev disainerite duo, kes peab Telliskivi Loomelinnakus poodi ja disainistuudiot ning õmbleb naistele mõeldud rõivaid kleitidest kuni T-särkide ja mantliteni. Kes riidemaailmaga kursis, tunneb neid kindlasti ka kaubamärgi Bless This Mess järgi, mille sulest pärineb mõned aastad tagasi tõeliseks hitiks ostunud slaavi mustritest inspireeritud kollektsioon. Ent naiste ühine ettevõtmine oleks tegelikult pea olemata olnud. Kui Leela kunagi oma isikliku kollektsiooni jaoks ehteid otsis, soovitasid sõbrad tal pöörduda ehtekunstnikust Miia poole. Esialgu läks mitu nädalat aega, enne kui Facebooki kaudu vestlus veerema hakkas. Miia oli esmalt skeptiline, kas tal on päevas piisavalt tunde, et Leela soovile vastu tulla. Kuid tüdrukud otsustasid siiski kokku saada ja arutada – neil tekkis kohe hea klapp, Miia ei-st sai hoopis kindel jaa. Loomelinnakusse sattusid disainerid neli aastat tagasi, kui Laura Kallasveega (Nestor) jagatud stuudio kesklinnas mõlemale kitsaks jäi. Nii suunati pilk Telliskivi Loomelinnakule, kuna see asus kodule lähedal ning samuti käidi seal niisama aega veetmas. Koha mitmekesisust kiidavad naised praegugi. Kui selg päevast kange, saab minna massaaži, kui kõht tühi, on valida erinevate maitsete vahel ning meelelahutustki ei pea kaugelt otsima.

Miia mäletab korda, kui nende ateljee veel poetänaval ei tegutsenud, vaid oli peidetud sinna, kus asuvad kontorid. Ühel nädalavahetusel märkasid nad oma korrusel ekslemas kaht välismaa noormeest, kes tahtsid hirmsasti endale midagi selga osta. Naiste ateljeesse sisenedes oli aga pettumus suur, kui tuli välja, et meesteriideid stuudiost ei leiagi. Kuigi meestel oli lennuni vaid mõned tunnid aega, haarasid Miia ja Leela käärid, saatsid kliendid loomelinnaku peale jalutama ning õmblesid neile mõne tunniga valmis pusad. Kliendid said õnnelikena ja rahuliku südamega lahkuda. See on ka Miia ja Leela moto – isegi kui kohe midagi riiulist ei leia, tahavad nad alati mis tahes võimalusi kasutades kliendi õnnelikuks ja stiilseks teha.

Eerik Kändler. Foto: Ken Mürk

Eerik Kändler, muusik ja disainer

Eerik Kändlerit teavad paljud tema artistinime SU—MU järgi duost Sädelev Kass. Ta töötab aga ka disainistuudios MEEM. Eeriku loomelinnaku-toake, kuhu minna püüdes sealses kontorilabürindis ära eksime, on pisike, aga väga tema nägu – aknalaualt tervitab SU—MU kontsertide signatuurelement maneki-neko, teise kätte haarab Kändler nukulaadse mehikese ning räägib, et selle andsid talle „vahvad vuntsid” Pjotr ja Martha, keda ta Hispaanias Cuencas kunstiülikoolis õppides kohtas ning mis olevat teda Hispaaniat risti-põiki läbi hääletades talismanina saatnud.

Eeriku esimene põhjalikum kokkupuude linnakuga jääb aastasse 2011, kui EKA katusel asunud Heaveni proovikas maha võeti ning nad Telliskivi Loomelinnaku O-hoonesse (mille tunneb nüüd ära punase koloriidi ja kõrguse järgi) eelviimasel korrusel asunud Mecca proovikasse kolisid. „See ja kogu O-hoone oli väga punk, rustikaalne, suitsune ja hea vaatega hämar koht.” Eeriku sõnul polnud maja välisuksel pikalt lukku ees ning mitu korrust kujutas endast lihtsalt suuri tühjade lahtiste või lahti murtud ustega saale, kus mõnikord oli aken katki ja tuiskas sisse lund. Katkiste diivanite ümber käis yolo’tamine, osa ruumi olid hõivanud vanema kooli stoner-progejad ning mõnes toas tehti ka puutööd ja hööveldati.

„Ühes proovika ees olevas saalis korraldasime Sädeleva Kassiga suvel mõnusa tiksumise. Ülakorruse Penthouse’is käis pidevalt mingi trall, näiteks korraldati seal Diletantide Avangardi ja muid pidusid. Kogu ümbrus oli siis veel palju vähem vuntsitud ning läheduses hulkus ringi üpris hämar seltskond, aga nalja sai igatahes palju,” nendib ta.

Janek Murd. Foto: Ken Mürk

Janek Murd, muusik

Janek Murd on loomelinnakus tegutsenud ja siin stuudiot omanud algusaegadest peale, seega täitub temalgi linnakus kümne aasta juubel. „Minu stuudio asub endise tehasekompleksi raadiotehnika ruumides. Valik sai ka seepärast selle ruumi kasuks langetatud, et siin oli olemas elementaarne heliisolatsioon, mis muidugi tänapäeva mõistes on naljanumber – nagu ka ETV ja ERRi ruumides, kipsplaadid väikeste dekoratiivsete augukestega ja riie on taga,” ütleb ta.

Janek kirjeldab, et alguses tegutses Telliskivi Loomelinnakus väga vähe ettevõtteid. Näiteks PÖFF, kelle meeskonna liige Sten Saluveer talle ka stuudioruume soovitas. Esimestel talvedel oli hoolimata töötavatest radiaatoritest ikkagi nii külm, et pidin jalad hoidma laua peal – igal pool oli tühjus, ulus tuul ja tuiskas isegi akendest sisse, mis õigesti ei sulgunud, kuna kõik oli ju vana,” kirjeldab Janek toonast olukorda. Samuti on tal meeles suur mahajäetud Kalinini tehase raamatukogu, mis asus tema stuudio kõrval ning kus oli nii raamatukuhilaid kui muud veidrat nõukaaegset atribuutikat, mille otstarvet isegi ei suutnud mõistatada. „Nagu Kaarel Kurismaa kunst,” võrdleb ta. „Tookord ütlesin mitmele tuttavale, et pangu tähele, varsti vohab siin elu, aga ega keegi seda väga tõsiselt ei võtnud. Siin polnud alguses ju ka ühtegi söögikohta, esimene selles vallas, F-hoone, tuli alles mõne aja pärast.”

Võrreldes sellega, mis oli alguses, on Janeki meelest väga palju muutunud: „Elu käib, ruumid on kõik viimseni välja renditud. Samas kõik veel areneb, pole lukus, pidevalt tekib uusi asju, osa hooneid on veel taastamisjärgus ja ka hoovi peale tekib uusi konteinereid, nagu näiteks IDA arvutiraadio.”

Janekit uuendused terviku mõttes väga ei häiri. Kui miski, siis võib-olla see, et alguses sai ikka mürtsu ja bändiproove teha, kuid nüüd, kui ta kitarrivõimenduse sisse lülitab, on mõni uus asukas kaebuse esitanud, et ei saa rahus massaaži-iluteenust pakkuda või häirib see mahlamüüjate hilist juhatuse koosolekut.

Kõige rohkem jääbki Janekile meelde koha loomulik ja jõuline õitsemalöömine ja areng: „Samal ajal putitati linna võimsa rahaga Kultuurikatelt, loomelinnak oli nagu vaene sugulane. Aga kiiremini läks käima hoopis viimane, suurema kära ja tähelepanuta. Linoleum võeti üles, selle alt tuli välja puitpõrand, laminaatmööbel saadeti pensionile, veeti sisse uus elekter, kus vaja, kanti uus värv ajaloolise faktuuriga seinale, aken ette ja uus elu võis alata. Asukoht on ju ideaalne, linnasüdames, aga justkui veidi eemal, teed jooksevad siia ja siit läbi. Nii ta läks!”

Artikkel ilmus Telliskivi Loomelinnaku erilehes loomelinnaku 10. sünnipäeva puhul. Hoia sündmustel silma peal siin või Facebookis.