Mida tähendab seksism elualal, kus näeme igal aastal meestega võrreldes aeglasemalt jooksvaid, vähem tõstvaid ja madalamale hüppavaid naissportlasi? Kas on õiglane, et naissportlaste päralt on minimaalne tähelepanu ja minimaalsed ressursid?

3. sajandist pärit mosaiik palli mängivatest naisatleetidest Sitsiilias Piazza Armerina linna lähistel asuvas Villa Romana del Casales. Foto: Yann Forget / Wikipedia

Ambitsioonikad naised tunduvad sõltumata elualast ületavat mingit jagatud valuläve. Selle parim peegeldus on naiste tippspordi kiire, hiline ja keeruline ajalugu. Ehkki olümpiamängudele on naisi paberil alati lubatud, siis reaalsuses saatsid kõik riigid võistlema vähemalt ühe naissportlase alles 2012. aastal Londonisse. Esimestel olümpiamängudel osales naisi 2,2%, Tōkyōs on naissportlaste prognoositav osakaal aga juba 48,8%. Muutused on olnud kiired: kui 1900. aastal sai naiste golfi olümpiavõitja Margaret Abbott auhinnaks kullatud portselankausi, siis tänapäeval võidavad naised juba päris medaleid. Abbott, muide, ei teadnud elu lõpuni, et ta võitis olümpiamängudel, mitte tavalisel golfiturniiril.

Samas liigitab naisena sündimine potentsiaalse sportlase automaatselt teatud mõttes kaitstud kategooriasse: meestega koos võisteldes naised enamikul aladel esikümnesse ei jõuaks. Enne kui Serena ja Venus Williams (tollal vastavalt 16- ja 17-aastasena) nõustusid Karsten Braaschi vastu võistlema, olid mõlemad kindlad, et suudavad lüüa iga esikahesajast välja jäävat meest. Mõlemad matšid kaotati. Braasch, tol hetkel meesmängijate järjestuses kahesaja kolmas, ütles, et oli meelega kordi halvemini mänginud, et mängu huvitavana hoida. Sellest matšist leiamegi olulisima tera naiste ja spordi küsimuses: kas on õigustatud oodata võrdset kohtlemist, kui tulemused ei saa alati võrdsed olla?

Rahva lemmik või anonüümne naisekeha

Selleks et mõista, keda või mida Eesti spordimaastikul oluliseks peetakse, pöördume Eesti suurimate meediaväljaannete poole. Võtsin vaatluse alla 2019. aasta esimesed neli kuud ning kammisin läbi Delfi, ERRi ja Postimehe online-spordilehtede esiküljed. Küsimusi oli viis. Mitu uudist on meeste kohta? Mitu uudist on naiste kohta? Mitu uudist kajastab segavõistkondi või üldist rahvasporti? Mitu korda mainitakse pealkirjas mehenime? Mitu korda naisenime? (Jah, Exceli tabelite täitmine on minu reedene märg unenägu.) Delfi puhul olid veebis saadaval ainult märtsi ja aprilli andmed, seetõttu on keskmised ka teistest veidi ebausaldusväärsemad.

Ühiskonna sooline pealisehitis on üks olulisimaid tegureid, mis mõjutab inimeste võistlushimu: Lääne lapsed õpivad noorest peale, et Teedud ja Toomased tahavad võita, aga Lindad ja Jaanikad tahavad, et kõik võidaksid.

Vaatlusandmed näitasid, et meessportlastest on teatud päevadel kolm korda, mõnel teisel kümme korda enam uudiseid kui käsitlusi naissportlastest. Naistenimesid võib näha neil külgedel vahel neli, vahel seitse, vahel kakskümmend kaks korda vähem. Leidsin andmetest ainult ühe juhu, kus see vahe kahanes vaid kahekordseks (meeste kasuks) – see oli Kelly Sildaru MMi võit. Ei üllata, et enim naissportlastega seotud uudiseid leidub ERRi saidil (peaaegu lausa neljandik ehk 24,5%), Delfi spordisaidil on neid 12,2% ning Postimehe lehel isegi vähem ehk 12%.

Paljudele spordifännidele tundub säärane massiline erinevus naiste ja meeste kajastamises loomulik olukorras, kus:

a) enamik sportlasi on mehed[1];
b) enamik spordifänne on mehed[2];
c) meeste sporditulemused on enamikul aladel naiste omadest paremad;
d) kõrgetasemeliste spordiorganisatsioonide juhid on olnud ajalooliselt mehed.

Kuid miks peaks eespool nimetatu probleem olema? Kas tegemist on sugude loomulike huvide väljendusega või pigem markantse soolise lõhestatuse sümptomiga? Mis mõjutab meie võistlustahet?

Mitte kaotada või mitte võistelda

Paar kuud tagasi tõi sõber peole ehmatava paki „Memory” kaarte. Piinlike mälestuste tõttu lapsepõlvest ja tänu minu igikestvale suutmatusele eilset päeva mäletada otsustasin kiirelt ja lihtsalt, et mina mängida ei taha – kaotaksin nii karmilt, et parem on lihtsalt kõrvalt vaadata ja end mitte lolliks teha. Otsus millegi nimel võistelda kannab endas ohtu: raisku läheb aega ja raha, kuid, veelgi enam, kaotamine võib ka alandav olla; meile enda kohta midagi ebamugavat paljastada.

Austrias korraldatud uuring võrdles 3–18-aastaste laste ja noorte võistlushimu, andes neile valiku, kas kahekohalisi arve liita või joosta ning kas teistega võistelda või ilma võistluseta ülesanne ära teha. Uurijad leidsid, et juba kolmeaastased tüdrukud võistlevad matemaatikaülesannetes või jooksmises 15–20% väiksema tõenäosusega kui poisid.[3] Ühiskonna sooline pealisehitis on üks olulisimaid tegureid, mis mõjutab inimeste võistlushimu: Lääne lapsed õpivad noorest peale, et Teedud ja Toomased tahavad võita, aga Lindad ja Jaanikad tahavad, et kõik võidaksid. Reageerime negatiivselt, kui tüdruk järele ei jäta või kui poiss alla annab – nii õpivadki potentsiaalsed sportlased väljakutsetele erinevalt vastama.

Andeka sportliku tüdruku kasvamise teed tõkestab keeruline mitmekihiline topeltstandard: sportlane peab sügavalt iseendale keskenduma, naine aga inimestele tema ümber.

See trend ei sõltu niivõrd aga bioloogilistest teguritest kuivõrd keskkonnast ja sellest, mida ühiskonnas normaalseks peetakse. Indias elava khasi hõimu liikmete vara, suhted ja prestiiž liiguvad naisliini pidi. Kui enamikus Lääne ühiskondades kaldub võistlusvalmiduse tahe meeste kasuks, siis matrilineaarse khasi rahva hulgas on see vastupidi: naised otsustavad eksperimendis võimaliku võidu nimel kaotusega riskida ning hoopis mehed teevad konservatiivsemaid valikuid.[4] Meie avatus riskile on seotud tugevalt ühiskondliku soolise struktuuriga, mitte niivõrd testosterooniga.

Ilmselgelt on tuhanded sportlased sellest lõksust väljunud ja rajavad stereotüüpidest hoolimata aktiivselt karjääre. Praegustest eesti naistippsportlastest on väga mitmel pereliikmetest treenerid või sportlastest vanemad, kelle positiivne eeskuju ja juhendamine on olnud suureks abiks sportliku identiteedi kujunemisel.

Võistlusiha tuleb usust, et laps suudab võita, et võitmine on oluline ning et võistlemine on talle sobilik. Kuidas me peaksime uskuma, et suudame võita, kui isegi naisena sündimine on niivõrd nõrkuse sümbol, et kasutame seda solvanguna meeste vastu? Kuidas julgeksimegi arvata, et võitmine on oluline, kui naiste võistluste ignoreerimine on norm isegi riiklikes kanalites? Ja kuidas end veenda, et täielikult võistlemisele pühendumine on sobilik? Andeka sportliku tüdruku kasvamise teed tõkestab keeruline mitmekihiline topeltstandard: sportlane peab sügavalt iseendale keskenduma, naine aga inimestele tema ümber. Sportlane ei saa hoolida oma konkurentide tunnetest rohkem kui iseenda võidust, naine peaks olema aga intuitiivselt teadlik end ümbritsevate isikute emotsioonidest ja neid omadena tundma.

Aktsepteerida piiranguid või eemaldada rinnad

Eelarvamuste ja bioloogia segamisel saadud mörti on pahteldatud iga prao peale, mis naiste ja spordi suhtes nähtav on. Testosteroon! Väiksem süda! Ajaloost karjub keegi takka, et emakas võib sportides kehas ringi liikuma hakata ja naise viljatuks jätta! Tõepoolest, mehed on keskmiselt naistest tugevamad, nende hemoglobiinitase on kõrgem ning kalorid muudetakse nende kehas pigem lihasteks kui rasvaks. Samas on oluline meeles pidada, et sugudesisene variatsioon on kõrgem kui sugudevahelised erinevused nii tugevuses, pikkuses kui ka vastupidavuses.[5] Meie kehad, ajud ja keskkond on pidevas vastastikuses regulatsioonis, näiteks välja toodud negatiivsed stereotüübid mõjutavad märgatavalt naissportlase võimekust.

Vahe meeste ja naiste maailmarekordites stabiliseerus aastal 1980. Mõnel alal on lõhe väiksem (5,5% 800 m jooksus ja ujumises), teatud aladel väga suur (36,8% jõutõstmises) ning suhteline stabiilsus tippsaavutuste erinevuses viitab sellele, et need on jäävad. Vahed on suurimad alade puhul, mis muutusid naistele hiljem kättesaadavaks. Loomulikult on spordialasid, kus meeste tulemused jäävad naiste omadele alla, näiteks pikamaaujumine või vabasukeldumine. Sportlikus suutlikkuses mängivad rolli bioloogilised tegurid ning ilma hormoonide või tehnoloogiata need vahed ei kao.

Ka lühikese aja jooksul toimuvad muutused meie liikumises ja kehaga seotud normides jätavad oma jälje meie füüsisele ning sellel võib olla huvitav mõju odaviske, maratoni või bikiinifitnessi tulemustele.

Samas ei eksisteeri meie biomass isoleerituna kultuurist. 19. sajandi naine oli Eestis keskmiselt 15 cm lühem kui 20. sajandi eestlanna. Ühiskondlikud arengud selles ajavahemikus – kasvav majandus, vähenev ebavõrdsus, parem ligipääs meditsiinile ning toekam toidulaud – mõjutasid omakorda meie füüsilisi kehasid. Ka lühikese aja jooksul toimuvad muutused meie liikumises ja kehaga seotud normides jätavad oma jälje meie füüsisele ning sellel võib olla huvitav mõju odaviske, maratoni või bikiinifitnessi tulemustele. Uusi mänge või alasid tekib pidevalt ka juurde ning naiste kaasatus nende arengusse võimaldaks soospetsiifilisi tugevusi võistlustel tasakaalustada. Samas mingi eluala, riietuseseme, hobi või ka spordiala seotus naistega võib tähendada kiiresti selle laiemat ühiskondlikku devalveerumist, mistõttu tundub nende spordialade arengu eelduseks olevat laiem ühiskondlik väärtuste ümberarvestamine. Spordiorganisatsioonide avatus uuendustele sõltub aga märgatavalt naiste osakaalust nende juhatuses. (Näiteks Eesti Olümpiakomitee täitevkomitees on praegu 15 meest ning 2 naist. Kõik EOK presidendid on olnud mehed. Kõik aupresidendid on olnud mehed. 17 EOK auliikmest 15 on mehed. Ainult sekretariaadis on võrdne arv mehi ja naisi.)[6]

Huvitav võimalus võiks olla ka suurem vastupidavusalade arv suurvõistlustel ning nendele rohkem tähelepanu pööramine. Miljonite jälgijate ja tohutu sponsorlusega e-spordi maailm on praegu tugevalt meeste domineeritud, kuid naistel on suurepärane võimalus teha võidukäiku ka sellel võistlusalal, kus hemoglobiini asemel mängivad tähtsat rolli RAM, reageerimiskiirus ja taktika. E-spordis ega „päris” spordis ei tähenda mõne eduka naissportlase edu võrdsuseni jõudmist. Majanduslik ja institutsionaalne võim on jätkuvalt meeste käes. Kui Forbesi 100 rikkaima sportlase nimekirja jõuab esiteks kas või üks naine, siis võime korraks rahunenult hingata. Ja kui kümnendite pärast koosneb edetabel – kas või paariks aastaks – ainult naistest, siis oleme kohal.

[1] Näiteks Eesti Olümpiakomitee toetatud meessportlasi on 35, naissportlasi 26. Klubidesse kuuluvaid harrastussportlasi on spordiregistri andmeil 6000 meest rohkem kui naisi.
[2] Statistikaameti andmete järgi peab spordivõistlustel käimist oluliseks 10% naistest ja 24% meestest. (15–74-aastaste hinnang kultuuritegevuse olulisusele kultuuritegevuse liigi järgi). vViimase 12 kuu jooksul spordivõistlust külastanute osakaal oli meeste hulgas 13,6%, naiste hulgas 7,6%. (KUT011: Vähemalt 15-aastaste osalemine kultuurielus kultuurivaldkonna ja elukoha / isikute rühma järgi).
[3] Sutter, M.; Rützler, D. 2010. Gender Differences in Competition Emerge Early in Life.
[4] Gneezy, U.; Leonard, K. L.; List, J. A. 2008. Gender Differences in Competition: Evidence from a Matrilinear and a Patriarchal Society.
[5] Vt Ruff, C. 2002. Variation in human body size and shape. – Annual Review of Anthropology, nr 31, lk 211–232; Misner, E; et al. 1990. Sex Differences in Static Strength and Fatigability in Three Different Muscle Groups. – Research quarterly for exercise and sport, nr 61 (3), lk 238–242.
[6] Vt eok.ee/organisatsioon/struktuur.

Sanna Kartau on luuletaja, aktivist ja blogija, kelle jaoks kasvas ebavõrdsuste paine viljakaks kirjutamisteemaks.