Reede, 13. november – ma olin Pariisis. Polnud vist ainsatki Eesti peavoolu meediaväljaannet, kes poleks mulle traagiliste sündmuste järgsel päeval helistanud, sõnumit saatnud või meilinud. Eks ikka sooviga saada mingigi kommentaar või, veel parem, fotolugu juhtunust. Vaatasin õudusega reaktsioone, mida esimesed uudised kommentaariumides esile tõid, kuidas pime viha aina paisus ega ole siiani pidama saanud.
Kuigi tollaste sündmuste epitsenter polnud minust kaugel, otsustasin ma mitte minna. Põhiuudised juhtunust olid juba ilmunud, kuid oodati lisa – sest draamat tundus olevat justkui veel liiga vähe. Tragöödiad on tänapäeva meedia minevaim kaup. Ja klikimajandus loeb.
Ühe ajakirjaniku küsimus, kas Pariisi sündmused mind kunstnikuna siis kuidagi ei mõjutanud, pani mind mõned nädalad hiljem siiski tegutsema, sest Eesti moslemikogukond, kes on siin seni rahulikult elanud ja toimetanud (muide, 16. sajandist alates), on hakanud saama ähvardusi meie oma eestlastelt, kes on seadnud islamiusu ja ISISe vahele võrdusmärgi.
Eesti moslemitel on sõnum.
