Helgi Saldo retk läbi interneti(kuri)kuulsuse on sisaldanud ehedat vaimse tervise murede, identiteediküsimuste ja olmedraama jagamist aina kasvava publiku ees. Tähelepanu ei võrdu aga alati lähedusega.

ma laman madratsil ja karjun kange kaelaga tühjusesse. tahaks suitsule minna, aga ma ei julge ennast rõdule lasta. äkki käib peas lõpuks klõps ära ja hüppan alla. nutt on kurgus, sõpradele ei julge enam midagi öelda, sest nad on minust väsinud. terapeudile ei hakka helistama, paar nädalat ei kannata oodata ja ma olen pangakonto nädalavahetusega tühjaks teinud. seewaldisse ka ei saa, sest tööd on vaja teha. on piiranguteta suvi.

*

„sa pead tõmbama endale instagrami, sulle sobiks see täiega,” ütles sõber. 

laadisin selle endale alla hiljem, kui sain lõpuks esimese nutitelefoni, meie issanda 2015. aastal. selleks hetkeks olin kolinud juba ammu pabervihikutest internetti: valitud sõbrad said veebipäevikust lugeda minu halba luulet, vaadata maaniahoogudes tehtud selfisid ja joonistusi. sealt liikusin edasi näoraamatusse, kus proovisin kirjeldada suuremale publikule poeetilise täpsusega päevaseid naljakaid juhtumeid ja läbikukkumisi, kohtumisi arstidega, eneseiroonilist armuvalu. iga kord kui tuli jälle üks like, jäin rohkem sõltuvusse. 

oli ka teisi, kes kirjutasid oma elust päris avalikult, tihti väiksema eneseteadlikkuse ja filtreerimata siirusega, mis lugejates häbi tekitas. me naersime ja krigelesime nende draamade ja tähelepanuvajaduse üle, tajumata postitajate appihüüdeid. vaimsest tervisest rääkimine polnud veel cool, meemid olid counterculture ja inimesed postitasid oma elust vaid parimat.

kogu internetis etendatud ilu ja õnne pealt vaadates tundsin ennast kurvalt ja rõvedalt. elupõlise vastandujana hakkasin instagramis kultiveerima ausust. mitte küll radikaalset, pigem parodeerivat, sest nii oli lihtsam. ma tahtsin ennast ja teisi naerma ajada, see tegi minust õnnelikuma inimese. minu love language’iks olid koledad toidupildid, okse- ja sitahunnikud tänavapildis, juhumõtted kväärist ning live-reportaažid depressioonist. siis tulid meemid, uued jälgijad, tihti võhivõõrad. ja lõpuks tänusõnad.

*

mulle sai selgeks, et avalikud pihtimused ei abista ainult patustajaid, vaid ka pealtkuulajaid. siseelu korrastamine autofiktsiooniga oli ainult üks osa. oma lugude jagamine ei kasvatanud empaatiat ainult minu, vaid ka teiste minusuguste vastu, ning vähendas üksildustunnet neis, kes tundsid ennast pihtimustes ära. enda jagamisest teistega sai minu aktivism ning tunne, et keegi selles suures abstraktses tühjuses kuulab, tervendas.

pihtimustrend kasvas aastatega, kui vaimse tervise diskursus jõudis peavoolu. avaliku elu tegijad ja suunamudijad rääkisid eri söömishäiretest, oma suurimatest ebakindlustest ja ühismeedia pahupooltest. meemid läksid tekstipõhisemaks ning pikemaks ja ausamaks. sõnum oli justkui see, et elu on üks suur absurd, milles me kõik koos kannatame, ning hea oli selle üle naerda, isegi kui kerge hakkas ainult momendiks.

mida rohkem suurenes jälgijaskond, seda ettevaatlikumaks ma muutusin. iseendaks olemine oli ühtäkki veel suurem julgustükk. ent mida ausam ma olin, seda parem. kui ma rääkisin oma kapist välja tulemise loo või enesetapu teinud noorest sõbrast, siis inimestest kajas vastu, et minus on päris ilu, mida pundunud näoga hommikuselfidelt oli raske välja lugeda. ma ajasin inimesi nutma, inspireerisin neid kapist välja tulema. nad tänasid mind privas ja baaris, jagasid oma lugusid ka siis, kui ma ei jaksanud neid vastu võtta. kogukond andis mulle isegi vikerkaarekangelase tiitli. 

*

„sa oled ainus influencer, keda ma tean, kelle jälgijad käsivad tal tuba koristada,” ütles sõber.

intiimsuse iva peitub tõe jagamises ning oma tõe kaudu tekkis mul jälgijatega suhe. mõtlesin, et võib-olla see ongi see armastus, mida ma olen otsinud ja mida hoida. midagi reaalsemat kui jumala andestus või ilusamat kui järjekordne norskav ja peeretav homo, kellega voodit jagada. the void is my boyfriend, mõtlesin. 

hakkasin tajuma suuremat vastutust ja vajadust olla parem inimene, mitte ainult enda, vaid teiste jaoks. pidin olema ägedam, tegelema aktiivsemalt oma probleemidega, üllatama ning ausust kaotamata seletama, et ühismeedia on päeva lõpuks siiski fiktsioon, sest inimaju tõttu on ka minu kogemus tsükliline, mitte selgelt õnneliku lõpu poole triiviv narratiiv. arukamad on sellest õnneks aru saanud.

ühel peol tänas mind tuttav, kes ütles, et eestis on väga vähe inimesi, kes elavad nii julgelt ja avalikult kui mina. aga et kogukonnast olevat kuulda, et ma jagan oma kogemusi natuke üle. et ma võiksin veits rohkem vait olla. ma vaidlesin, et ma olen pigem see autoõnnetus, millest on raske mööda vaadata, kui et hakkan ennast nende jaoks muutma. kui hakkangi, siis ainult selleks, et veel enam inspireerida.

*

„ma ei taha Helgit, ma tahan oma sõpra,” ütles sõber.

mul oli raske neid sõnu vastu võtta. ma sain aru, et ta igatses taga meie sõprust, mis oli pikem ja keerulisem suhe kui minu ühismeedia aktivismiga leitud sõbrad ja juhututtavad, kellest ühtede jaoks olin kloun ja teiste jaoks kväärikoon. see pani mind mõtlema sellele, kui palju on ühismeedia mind muutnud ja kui palju ma olen muutnud teisi. 

ma ei ole siiani kindel, kas muutused on suured või paremuse poole. instagramis saadetud privaatsõnumid ja kommentaarid tunduvad siiani ikkagi aseaine reaalsele armastusele, sõprusele. asjadele, mida ei saa etendada. tühimikule, mida like’id ei täida.

aga ma ei tea enam, mida teha. tean ainult, et tahan olla endiselt parem, terviklikum inimene, ajada teisi naerma ja elada armastuses.

*

lähen maja ette ja istun suitsuga maha. siit ma ei hüppa kuskile, kuigi jubedalt tahaks selle valu lõpetada. kirjutan instagrami postituse, ütlen, et kui nüüd paremaks ei lähe, siis on hullarilaks. vist lihtsalt comedown, aga veidi liiga intensiivne. ma kardan. ma ei tohi enam pidutseda, kinnitan endale. teen veel mõne nalja, et keegi ei muretseks. „ma armastan teid,” ütlen ja saadan videosillal õhusuudluse tühjusesse.

Helgi Saldo on mittebinaarne drag-esineja ja kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Tema pihtimustega saab tutvuda Instagrami kontol @mine_viltu ja IDA Raadio saates „Homokringel”.