Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord uurime, mismoodi internetikogukonnad ebamugavusega toime tulevad.

Kui mõelda sõnale cringe, võib tekkida lisaks psühholoogilisele ja vaimsele ebamugavustundele füüsiline aimdus. Mõiste on eelkõige seotud ebamugavuse, piinlikkuse ja häbitundega kohmakuse ja täbaruse kontekstis. Selleks ei pea ise midagi totakat tegema – tunne on kohal ka siis, kui keegi teine käitub harjumuspäratult. Kuigi see sõna oli olemas juba vanainglise keeles, muutus selle uuem tähenduskiht viraalseks umbes 2010. aastate esimeses pooles: subreddit pealkirjaga „r/cringe” loodi 2009. aastal ning võib oletada, et sealt mõiste kulutulena levima hakkaski.

Tavakeeles viitab see tegusõnana hirmust või alandlikkusest kössitõmbumisele, tänapäeval on aga hirm ja alandlikkus asendunud sõna tähenduses piinlikkuse ja ebameeldivusega. Eesti keeles võib võrdsustada selle lihtsalt sõnaga piinlik, slängis on kasutusel ka kringel. Omakeelse vastena on soovitatud kasutada meeldejäävat ja ebamugavustunnet sisaldavat sõna krige. Kui seda parasjagu tuntakse, võib öelda krigema, ning pikemaajalisema krigemise vasteks on krigelemine.

Cringe on kokkupõrge kahe maailma vahel: üks neist selline, mis vastab meie ettekujutusele iseendast; teine aga peegeldab, millised me teiste inimeste jaoks oleme. 

Ühiskondlikke reegleid käsitledes on möödapääsmatuks teemaks sotsiaalsed normid – käitumisreeglid, mis peegeldavad ka internetis tegutsevate gruppide väärtusi, sh nn kirjutamata seaduste kaudu ka seda, kuidas on aktsepteeritav käituda, mida öelda, mis on lahe ning mis mitte. Melissa Dahl on välja toonud, et cringe on kokkupõrge kahe maailma vahel: üks neist selline, mis vastab meie ettekujutusele iseendast; teine aga peegeldab, millised me teiste inimeste jaoks oleme. 

Mööda ei pääse ka sellisest nähtusest nagu cultural cringe ehk kultuuriline krigelemine. See on mingi kollektiivi alaväärsuskompleks oma päritolu ja ühiskonna tõttu võrdluses mõne muu, tihtilugu paremal järjel ühiskonnaga. Kodust kultuuri nähakse ebapiisavana ning sellele tundele on omane enda kultuurilise identiteedi häbenemine. Seevastu internetiajastuga kaasnenud nähtus cringe culture – nimetagem seda siinkohal krigekultuuriks – on hoopis midagi muud. See tähistab virtuaalseid kogukondi, kes tegelevad inimeste mahategemise ja digihäbistamisega, kiusatavateks on tihti haavatavamad ühiskonnagrupid.

Norme rikkuv sisu

Krigemisel tekib paratamatult jaotus: need, kes on piinlikud, keda krigetakse, ja krigejad, kes tunnevad piinlikkust krigetavate pärast. Problemaatiliseks muutub krigemine siis, kui seda tehakse pahatahtlikult, näiteks kui pannakse kokku halvustava pealkirjaga videokogumikke või, veel hullem, kui kirjutatakse häbistavaid kommentaare või isegi (küber)kiusatakse. Tihtilugu ei ole nn krigeloojad arvestanud jagatava viraalseks minemisega ning eeldatakse, et sisu näeb ainult ideaalne auditoorium ehk need, kes on ettekujutuses meiega sarnased. Paraku aga võib lugejaks osutuda hoopis košmaarne auditoorium (nightmare audience), kes on ideaalse vastand, ning neil võib olla postitaja üle võim, olgu jälgijaskonnaks siis vanemad, õpetajad, ülemused või vaenlased.[1]

Tutvusin ka ise mõne TikToki videokollektsiooniga ning panin tähele, et enamasti olid need videod inimestest, kelle välimus oli ebakonventsionaalne, näiteks videotes kujutatavatest arvestatav osa olid ülekaalulised või indiviidid, kes ei vasta atraktiivsuse levinud kriteeriumitele, silma jäid ka pigem finantsiliselt vähem kindlustatud, eakamad ning isegi erivajadustega inimesed. Kõlakambriefekti võimendab ka TikTok ise, kureerides videoid ning takistades konventsioonidega mittesobituvate kasutajate loomingu levikut.

Kõiki, kes jäävad väljapoole norme loovast klantspildilikkusest, kirjeldatakse cringe’ina.

On välja toodud, et TikToki parasjagu populaarsetest voogudest (For You feed) kustutatakse videoid, mis kujutavad inimesi, kes on liiga inetud, vaesed, tüsedad, kõhnad, asümmeetriliste nägude või kehadega. Ka ümbrus ei tohi olla liiga lagunenud või kasin, kuna see ei olevat piisavalt uhke ega veetlev. Meediakultuuri uurija Tarishi Verma on toonud internetikrige puhul India TikToki kasutajaid vaadeldes välja, et levinumad trendid ja populaarsed tiktokerid kuuluvad pigem kõrgemasse klassi ja kasti ning ebapopulaarsed on need lood, kus kasutajad keskenduvad esteetilistele kriteeriumitele vastamise asemel näituseks savitelliste vorpimisele. Kõiki, kes jäävad väljapoole norme loovast klantspildilikkusest, kirjeldatakse cringe’ina.

Ebamugavuse omaksvõtt

Usun, et paljud mäletavad lapsepõlvest olukorda, kus sai harjutatud mõnda tantsukava, kartmata, et keegi võiks ootamatult sissepääsu lahti virutada ja piinlikule, mitte kellegi silmadele mõeldud hetkele peale sattuda. Generatsioon Z on haaranud ohjad enda kätesse: videod sellistest situatsioonidest laaditakse TikToki keskkonda ja need on vabalt kõigile kättesaadavad. Sotsiaalselt kohmakad situatsioonid on omaks võetud ning nende kaudu tuntakse end võimestatuna. Teemaviited #embracethecringe või #imcringe on osa sellest. Trendi taga võib näha protesti ideaalseks nuditud kuvandite vastu ning vajadust mitte karta olla ebatäiuslik. Seega võib krigehuumor mõjuda isegi teraapilisena – see on enda veidruste heakskiitmise viis, mis algab nende tunnistamisest. Mittelahe on juba tükk aega uus lahe olnud.

Tajutav on ka tendents, kus igasugune asjade meeldivaks pidamine on mittelahe ning aktsepteeritud on absoluutselt kõige üle ironiseerimine.

Positiivseks näiteks kodumaalt on Instagrami konto @heterokringel. Kuigi mõni võiks öelda, et tegemist on nn homopropagandaga, pööratakse olukord konto postitustes hoopis ümber: @heterokringel tõstab kuvatõmmistega esile lokkavat homofoobiat ning osutab krigega jaburale heteronormatiivsusele. Kui harjumuspärases heteronormatiivses maailmas on LGBT+ kogukonna liikmed need, kelle üle nalja tehakse, siis selle aktsiooniga tunneb kogukond kollektiivset piinlikkust heterote pärast, pakkudes sellega Eesti kontekstis olulist dialoogi heteronormatiivsuse ning vaikimisi sätestatud normide teemal.

Krige on surnud?

Näib, et krigemine ütleb enam nende, kes krigevad, kui krigetavate endi kohta. Eriti kui krigeja otsustab näiteks end mõnes kommentaariumis õelalt väljendada või päriselus turtsatades silmi pööritada. Kuna puhtsüdamlikkus võib tunduda tihtilugu piinlik ja liiga otsene, siis kaitserefleksina krige eest on ka siirus muutunud ebapopulaarseks. Sarkasmiga liialdamine, et kaitsta end libastumise ja naeruvääristamise eest, on küüniline. Võib ette kujutada, et need, kes ise krigevad ning seda väljendavad, kardavad ise kõige enam lolliks jääda. Tajutav on ka tendents, kus igasugune asjade meeldivaks pidamine on mittelahe ning aktsepteeritud on absoluutselt kõige üle ironiseerimine. Võib-olla on siin asjakohane rääkida nn post-cringe’ist – kriged on lõpuks need, kes krigevad; naeruväärsed need, kes naeruvääristavad.

[1] Murumaa-Mengel, M. 2017. Managing Imagined Audiences Online: Audience Awareness as a Part of Social Media Literacies. Tartu Ülikooli doktoriväitekiri.

Helena Aadli on pärast artikli kirjutamist hakanud vähem krigema.