Puhkuste hooaeg on algamas ja mis sobiks paremini suviseks kultuurseks meelelahutuseks kui lugemine, aristokraatide meelistegevus, mugavus ja vabadus. LOE SIIT, mida on planeetide seis näinud ette suviseks lugemisvaraks just sinu tähemärgile! VAATA KA, mis raamatut kinkida või soovitada töökaaslasele, pojale, vanaemale või naabrile.

Raamatuid ilmub meil nagu seeni pärast vihma ja kas me siis ei tea, kui raske on neiks vähesteks kauniteks suvepäevadeks väärilist kirjandust, seda kõige õigemat ja paremat leida. Seda, mis muudaks meie elu, paneks meid naerma ja nutma ühekorraga, pakkudes samas suvist meelelahutust, aga ometi sobides ka vihmaste õhtupoolikute lepitavaks lugemisvaraks. Raamatut, mis ei oleks ülearu morbiidne, aga ka mitte liiga üheselt positiivne ja elujaatav. Mõistagi peaks see sisaldama põnevat lugu, aga avama meile ka mõne tegelase kompleksset siseilma; jätma ruumi fantaasiale seejuures lugeja eest liigpalju ära otsustamata. See teos peaks käsitlema universaalseid teemasid, aga olema ka piisavalt nüüdisaegne, et meil oleks seda huvitav lugeda. Keel peaks olema poeetiline, aga mitte kalduma piinlikku banaalsusesse. Raamat peaks mõistagi olema hästi toimetatud ja/või tõlgitud, font peaks olema piisavalt suur ja reavahed lugemist toetavad.

Me teame niisiis väga hästi, kui raske on leida seda kõige paremat, kõige õigemat raamatut lugemiseks olukorras, kus meil ei pruugi olla aega kahe raamatugi läbitöötamiseks, ja me teame ka väga hästi, kui oluline on augustis tööle naastes kolleegidele näidata, et see päevitunud jume pole ainus, mis sellest suvest sai kaasa võetud!

Selleks et teie otsimisvaeva kergendada, läksime esimestel kuumadel suvepäevadel pendli, tarokaartide, teleskoobi ja kahe kristallkuuliga raamatupoe uudiskirjanduse riiuli juurde, küsimaks nõu inglitelt, kuult, tähtedelt jt taevakehadelt, Fortunalt ja teispoolsuse residentidelt, kui nimetada siinkohal mõned meie pöördumise adressaadid.

Illustratsioonid: Eleonora Šljanda

JÄÄR (21. märts – 20. aprill)

Kuna Jäär peab kõiges esimene ja alati esirinnas olema – nagu ju igas endast lugupidavas horoskoobiski –, on planeetidel raske talle midagi soovitada. Ka raamatupoodide kõige uuemaid teoseid on liiga paljud juba lugenud ja Jäär ei saa millegi olulisega lisaks silma paista. Nimelt, kas me just tulevikust ei peaks Jäärale suvelugemist otsima? Me teame, et Triinu Tamm tõlgib Michel Houellebecqi „Alistumist” ja hulljulge Ambur võtaks selle kindlasti ka ette, aga pole välistatud, et sedagi on meil liiga paljud juba lugenud ja isegi meie kultuuriajakirjanduses korduvalt arvustanud.

Lähituleviku raamatuist on aga selge, et Marko Mäetamme „Juubeliaasta” (;paranoia, juuni 2016) on see teos, mida me jäärapäised kaaskodanikud peavad suvel lugema ja sellest ka kõigile kuulutama! Alati eesrindliku (küll Amburist) kunstniku olmekirjanduslik teos toob humoorikas stiilis ja küllalt detailselt meieni Mäetamme seiklused 2015. aastal, mil juubilar sai soliidsed 50 aastat vanaks. Pisikeses formaadis 328 leheküljele laotunud teos on illustreeritud kunstniku enda ohtrate joonistustega.

SÕNN (21. aprill – 21. mai)

Sõnn, nagu me teame, ei armasta riskida. Nii ei soovita ka universum Sõnnile ühegi debütandi ega ekstremisti teoseid, vaid ikka kindlalt järele proovitud häid teemasid, häid autoreid. Neid, kelle kohta võib vabalt öelda (aga ei pruugi), et nad on „maa sool”. Nii on planeetide liikumine näinud Sõnnile ette uudiskirjanduse teose „Liikluseeskiri ja liiklusmärgid. Liiklusseadus. Redaktsioon 2016” (Jutulind, 2016), siin ei ole mingit küsimust. Selgub, et „ratasteta” Sõnnidel on just nüüd viimane aeg teha ära juhiluba, ratastega Sõnnidel on aga mõistagi vaja meenutada kuldseid sõnu, kuldseid mõtteid, mis on kindlasti küll osalt tuttavad juba 2015., 2014., 2013. aasta jne redaktsioonidest.

Aga niisamuti kui Sõnn on konservatiivne, armastab ta ka palavalt kunsti, ja mida muud kui „Omadusteta meest” (Eesti Keele Sihtasutus, 2006) peaksime me sellele kõige jonnakamale tähemärgile soovitama. Mis veel võiks olla piisavalt suurejooneline, et Sõnni loomuomast kangekaelsust ja saavutamistungi välja kutsuda. Austria kirjaniku Robert Musili aastatel 1930–1943 kirjutatud suurteos jõudis 2006. aastal Mati Sirkli vahendusel meienigi. 1840 lehekülge puhast rõõmu ja kannatust on universumi loosiratas ja Fortuna teile välja valinud, palju õnne! Soovitame austusväärse lugemismaterjaliga kindluse huvides siiski kohe algust teha.

KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)

Esiti tundub meile – nagu võiks tunduda igale tähemärkidega vähegi kursis olevale inimesele –, et Kaksikutele võiksime soovitada ükskõik mida, aga tõenäosus, et ta selle tõepoolest läbi loeb, on kaduvväike. Sest samavõrd kiiresti kui Kaksikute huvi ja vaimustus tekib, see ka kaob, ja nii jätavad nad endast igal sammul maha lugematul hulgal pooleldi loetud raamatuid, mõne puhul neist pole seejuures jõutud pooleteisest leheküljest kaugemale! Aga olukord ei ole lootusetu ning siingi on kaks võimalust. Nii nimetavad kuud ja tähed ja teised taevakehad selgelt: Janar Ala „Ekraanirituaalid” (Jumalikud Ilmutused, 2014) ja Katrin Pautsi „Politseiniku tütar” (Varrak, 2016).

„Ekraanirituaalid” sisaldavad paiguti nii lühikesi lugusid, ehk laastegi, et Kaksikutel ei ole võimalustki neid pooleli jätta – juba ongi lause läbi ja lausega koos ka laast, märkamatult ongi üks tekst loetud, uskumatu lugu! Kui aga see trikk konkreetse Kaksiku puhul ei tööta, tuleb appi võtta teine võimalus – hoida töös neile loomuomast tungi põnevuse ja mõistmise poole. Nii võtabki Kaksik ette Katrin Pautsi põneviku. Mis juhtus, kus on tõde, kes on süüdi – seda on Kaksikul vaja teada saada ja augusti viimasel päeval lõpetab ta nimetatud teose viimased poolteist lehekülge. Nii on kirjas tähtedes.

VÄHK (22. juuni – 23. juuli)

Tundelisele unistajale Vähile ei ole kerge soovitada midagi, mis teda kohe liimist lahti ei lööks. Ometi on Petrone Print leidnud selleks käesoleval aastal väikese võimaluse. Mis muu võiks kodu armastava ja pisut inimpelgliku Vähi meeli ergutada kui üks reis tundmatusse, aga turvalisel ja rahulikul moel – reisida saab ju ka raamatuga ja kui aus olla, siis täpselt seda meie Vähid enim eelistavadki.

Mitte värvikirevasse ja alati sagivasse Indiasse või ekspressiivsesse Brasiiliasse, temperamentsesse Hispaaniasse ei saada me inglite manitsusel ja ruunikivide klirinal oma kesksuvel sündinuid, ei-ei. Hoopis turvalisele maavillasele põhjamaisele Ålandile viib Janne Kütimaa värskelt ilmunud „Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu”. Raamatukaante vahelt puistuv põhjamaine rahu toob turvatunnet ka väikesele lugejale. Kui Ahvenamaa siiski ohtlikult kaugeks jääb, kisub pendel Olavi Ruitlase siiras-nunnu-imelise lapsepõlveloo „Vee peal” (ZA/UM, 2015) poole, sest veemärke kisub ikka vee poole ja peale. Poolkohustuslik suveraamat on see aga muidugi ka kõigile teistele, kes veel mingil põhjusel seda veel kätte võtta pole jõudnud.

LÕVI (24. juuli – 23. august)

Tõelisele loomade kuningale, grandioossele hedonistile, suursugusele Lõvile saavad märgid universumist soovitada vaid kõige suurejoonelisemat. Ja klaaskuulist virvendabki vastu vaid üks ja ainus Paavo Matsini (või Paša Matšinovi) „Gogoli disko” (Lepp ja Nagel, 2015). See tõeliselt ekstravagantse kaanekujundusega – kuldsed tähed ja ornamendid sügaval veinipunasel taustal, no millest me räägime!? – romaan jääb igale Lõvile raamatupoes kõige esimesena silma ja piisavalt auväärsed ning kuninglikud on ka teosele määratud auhinnad.

Kas ei võiks ka raamatu üks peategelane Arkadi Severnõi ehk lihtsalt Arkaša olla Lõvi? Kas ei ole ka temas seda hedonistlikku vaimu ja pillamist, juhuslikkust ja püsimatust, siirust ja hajameelsust, mida Lõvile ühtepuhku omistatakse? Kuid ei, ru.wikipedia.org ütleb Аркадий Дмитриевич Се́верный ehk reaalse Arkaša, fiktsionaalse tegelase prototüübi sünniajaks 12. märtsi, mis teeb temast – jumal paraku – pesueht Kalad, kellega Lõvi isegi mitte läbi ei tohiks saada… Olgu sellega, kuidas on, head kirjandust, kunsti, huumorit, veini ja seltskonda Lõvi mõistab (vähemasti seni, kuni ta, nagu öeldakse, saab seal esimest viiulit või kitarri mängida) ja seda paiskub „Gogoli disko” lehekülgedelt, otse tuleviku-Viljandist meile küllaga.

NEITSI (24. august – 23. september)

Alati ratsionaalsele ja kahe jalaga maas püsivale Neitsile ei taha planeedid kuidagi suveks ilukirjandust ennustada ega soovitada. Erinevalt Lõvidest ei salli need varasügise lapsed üldse mingisugust ilutsemist ega liialdusi. Loogilised seosed ja selged piirid ning lahtrid on näitajad, mis siin domineerivad. Nii ei tavatse meie Neitsid oma aega igasuguste meelelahutuste ja hedonismi peale kulutada. Õnneks on Ilmamaa kirjastus tõlkinud neile mõistuspärastele pedantidele mõeldes ning avaldanud sarjas „Avatud Eesti raamat” Max Plancki „Vaatlusi maailmale kvantfüüsiku seisukohalt” (2016), mis ka Neitsite loomuomast kirge teadmiste järele natukeseks ajaks peaks rahuldama. Plancki vaade füüsikale lähtub reaalse, tegeliku maailma olemasolust, mis eksisteerib inimestest täiesti sõltumatult ning mille (elutu osa) ratsionaalne ja objektiivne kirjeldamine on füüsikateaduse eesmärk. Ja nii istub see hinnanguliselt 1/12 inimkonnast sel suvel, varbad vees, õlgkübar päikesepiste vältimiseks peas, rannas ringi sibavate või käratsevate elunautlejate vahel, ehk pisut pahuragi ilmega, ja ammutab teadmisi kvantfüüsikast.

KAALUD (24. september – 23. oktoober)

Kuna just Kaalud ise kulutaksid õige teose leidmisele esimese, ilusama poole suvest (üha kaaludes iga lähedusse sattuva raamatu plusse ja miinuseid) ja ülejäänud poole lepitaksid nad suurte humanistide ja rahuarmastajatena end ja teisi valesti valitud raamatuga, valime just neile suvelugemist erilise hoole ja armastusega. Kindel on see, et ise nad sellega hakkama ei saaks.

Lõppeks jääb meie müstiliste abiliste pilk taastunud otsusekindluse abiga peatuma Mari Järve imeulmeromaanil „Klaasmeri” (Hea Lugu, 2015), mis kõiksugust kaalumisväärset, aga ka üldinimlikult universaalset lugejani toob. Sest kas mitte just mererahva ja metsarahva vaenu seljatamise tung ja igasugune rahutaotlus ei peaks köitma meie rahuarmastavaid diplomaate. Aga justnimelt. Arutlevas (noh, kaaluvas) võtmes esitatakse siin sõda ja rassilisi erimeelsusi, verd ei valata. Siin on olemas kõik, mida üks reeglipärane Kaalude esindaja sellest suvest võiks soovida.

Neile Kaaludele, keda köidavad maisemad küsimused, soovitab igasugune planeetide seis sel suvel aga Miranda July romaani „Esimene paha mees” (Varrak, 2016), sest just see raamat võiks aidata näha, et kõige pöörasemad teekonnad võivad viia kõige pöörasemate ja etteaimamatumate tulemusteni ja kaalumisest ei ole siin elus mõnikord kõige vähematki kasu.

SKORPION (24. oktoober – 22. november)

Kuivõrd selgub, et Skorpion on vaieldamatult ja paratamatult kõige kinnisem ja paranoilisem sodiaagimärkide seast, poleks meil kõikide müstiliste abiliste abitagi raske soovitada neile otsejoones kogu krimikirjanduse riiuleis sisalduvat, sest just trillerites, põnevikes, detektiivi- ja spiooniromaanides peitub piisavalt sellele tähemärgile sobilikku mõistatuslikkust ja sala(dus)likkust. Ja kriminaalromaane, eriti tõlkekirjandust, ilmub meil ühtelugu, muudkui võta üks ja viska teist!

Kuivõrd meil hakkas Skorpioneist aga siinkohal pisut kahju, sest nähtavasti ei ole neid õnnistatud liiga suurejoonelise komplekti positiivsete omadustega (ikka, et kinnised ja salvavad, pelgalt eesmärgile orienteeritud, korjavad ühtepuhku vaenlasi jne), küsisime universumilt ka soovitust millekski helgeks, mis ei astuks seejuures selgesti Skorpioni… noh, iseloomujoontega vastuollu. Nii soovitame hilissügise lastele siinkohal ka Vahur Afanasjevi – taaskord kõrgesti auhinnatud – luulekogu „Tünsamäe tigu” (Tartu NAK MTÜ, 2015). Sest kas tigugi nagu skorpion ei ole omal moel kinnine ja endassetõmbunud, oma kaasaskantava koja kui eraldumisvõimalusega jne. Olgu, kuidas on, raamat on niikuinii soovitamist väärt, pakkudes oma geograafilise paikkondlikkuse, maa-/külaelu õilistamise, aja- ja eluloolisusega igasugust avastamisrõõmu suunal lokaalne → globaalne.

AMBUR (23. november – 21. detsember)

Üht meie tähtkujude suurimat filosoofi ja seiklusjanust maadevallutajat Amburit on planeetide seis õnnistanud selleks suveks iseäranis sobiliku teosega – nimelt on Loomingu Raamatukogu andnud käesoleval aastal välja Jaan Unduski teose „Teekond Hispaania”. See ei ole tavaline reisikiri, nagu tavalised ei ole ka meie Amburid (mitte ükski neist!). Hispaaniast on meil kirjutatud hoopis tavapärasemaid, aga midagi siin on, mingi uutmoodi Undusk, kes kaunis julgelt meie ette kauneid naisi manab. Veinine ja meeleline, aga igal juhul ka filosoofiline essee või nende kogum. Mõtteainest on siin intelligentsele Amburile igal juhul – iseasi, kas ta üle keskmise moralistina selle heaks kiidab.

Neile Ambureile, kes eelistavad reisimist pigem ajalisel kui ruumilisel skaalal, soovitavad taevakehad oma paiknemisega aga Kai Aareleiu „Linnade põletamist” (Varrak, 2016) – üleskasvamise lugu sõjajärgses Tartus, üht väikese elu väikesi suuri tragöödiaid, mis suurepäraselt kildhaaval meie ette laotub, pusletükkidena kokku asetub ja meile ainult ühe aja ja koha ning isegi mitme ajastu ja paiga asemel hoopis midagi neist ülemat näitab. Aga eksootiline on see igal juhul, nagu oma maavillasel moel oli Aareleiu esimenegi romaan „Vene veri”.

KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)

Ambitsioonika, tööka ja üha edasi (kõrgusse) pürgiva Kaljukitse lemmikraamat on mõistagi seesinane 1926. aastal ilmunu, kus öeldakse otsesõnu, et „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” – sõnad, mis tänapäeval laiema publiku silmis oma usaldusväärsusest mõnevõrra loovutama on pidanud, kuid mitte meie pööripäevamärgi silmis! Üleüldse näib tõenäoline, et arhetüüpne Kaljukits ongi Vargamäe Andres.

Aga kuna suur romaan, vabandage väga, on nüüdseks manala teele siirdunud (vt ka Hennoste, Veidemann jne), peab uudiskirjandusest huvituv Kaljukits rahulduma vormilt ahtakesemaga. Või siis, veel parem, mitte leppima pooliku lahendusega, vaid hülgama proosa ülepea ja igaveseks ning siirduma luulelisemate lahenduste teed, mis, mööngem, on pragmaatilisele Kaljukitsele raske, kuid väljakutse raames enam kui tehtav! Eesti Kirjanduse Seltsi luuleplaatide kujul väljaantav sari „Kirjanike hääled”, millel luuletajad ise oma tekste ette kannavad ja oma häälte kaudu otse me kuulmekanalisse jõuavad, on saanud väärikat täiendust Viivi Luige „Pühendusega”, mida soovitamegi suviste road trip’ide kaaslaseks autos, vihmaste ilmade poeetiliseks lohutajaks, päikeseliste rannapäevade rõõmsaks seltsiliseks (90ndate taastulemise raames on ka CD-pleier jälle cool, eriti kui klappidest kostab Viivi Luige hääl).

VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)

Veevalaja on veemärgina samuti unistaja nagu Vähk ja niisamuti võiksid talle sobida siinsamas eespool Vähile soovitatud teosed. Ometi lööb Veevalaja puhul välja mingi kummaline pea ühitamatu ebakõla, segu ühekorraga pilvedes ja maa peal elamisest, eba- ja enesekindlusest. Hea uudisena kõigile aasta külmimal ajal sündinuile ongi taas välja antud 2004. aastal Loomingu Raamatukogus esmailmunud Vaino Vahingu „Noor Unt” (Tänapäev, 2016), ja tõepoolest, kes muu kui mitte Vahing oleks arhetüüpne Veevalaja!? (ja miks üldse tuleb meile üllatusena, et ta tõepoolest ongi sündinud 15. veebruaril 1940. aastal?). Kõvasti tasakaalukam, ehkki samavõrd boheemlaslik, oli Kaljukitsest Unt, aga Vahingu raamat räägib, teadagi, kõige rohkem autorist endast. Kohati filosoofiline ja elujaatav (mõistagi ikka oma kiiksuga moel) kirjutaja võib olla langenud juba sama päeva õhtuks ebakindluse ja enesehaletsuse küüsi ja muserduda elu olmelise külje (väljateenimatust!) kidurusest samavõrd kui tunda end alaväärsena Undi geeniuse (või „geeniuse”) aupaiste kõrval. Lihtsad vastuolud ja igikestev balansseerimine melanhoolia ja seltskondlikkuse vahel panevad iga Veevalajat end siin igatahes ära tundma.

KALAD (20. veebruar – 20. märts)

Jälle üks tähemärk, kel justkui võiks hästi minna, aga ikka kuidagi ei lähe. Selgub, et planeetide seis ei ole siinkohal kuigi tõhus ja ehkki Jupiter(!) teeb ära omajagu head, jagades tarkust ja õnnelikku saatust jne, elimineerib Neptuun oma kontrastide ja sisemise võitluse ja rahutuse andidega omajagu sellest heast kraamist. Nii et Kalad on oma justkui lubatud õnneliku saatuse kiuste ühtelugu tusased ja mornid, kahtlevad ja umbusklikud ning kannatavad mõnevõrra ka hingepiinade all! Mis on asjaolusid arvestades muidugi ka arusaadav.

Ühesõnaga, siin ei aita muud kui eleegiad, melanhooliasse kalduv ning kõike kaduvana/kadununa kujutama kippuv aegumatu žanr (ehkki tema populaarsus on lähisajanditel märkimisväärselt kahanenud…). Ühe „Eleegiate” kogumiku on andnud äsja välja Mariliin Vassenin (Artellect Press, 2016) koos Teri Varholi piltidega, sobilikult tuleb neis tekstides juttu talvest, surmast, melanhooliast, närbumisest, lahkumisest, kadumisest, rusudest jne. (Ärge mõistke meid valesti, see on väärt ja ilus raamat!) Kui aga see ei ole piisavalt morbiidne, jääb Kaladel üle pöörduda „Koguja raamatu” poole, mis nüüdsama (Verb, 2016) Jaan Kaplinski ja Vello Salo ühistööna valminud uustõlkes välja on antud. Ning keda veel võiks igavikuline probleem tühja töö ja vaimunärimise ümber kõnetada kui mitte Kalu.