Kirjastuse Petrone Print juba pea kümme aastat välja antud reisikirjadest koosnev „Minu” sari näitab meie kaasmaalasi nende jaoks uutes kultuurilistes oludes, ehk isegi uutel kodumaadel, andes seejuures aga uut aimu ka meie ühiskonna ja kultuuri kohta. Kui mitmekülgne see pilt aga on, mis sarja põhjal meie väljarändest moodustub?

Illustratsioon: Madis Katz

Tartus pesitsev Petrone Print on andnud alates 2007. aastast välja lugejate seas ülipopulaarset „Minu” sarja. Avalöögiks oli Epp Petrone „Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtimusi 2003–2006”, kus ta räägib avameelselt oma elust abikaasa kodumaal, nii isiklikest-perekondlikest asjadest kui ka Ameerika ühiskonnast ja (tarbimis)kultuurist laiemalt. Esimese raamatu edu pani aluse kirjastusele ja praeguseks ligi kümme aastat välja antud sarjale. Petrone ise on öelnud, et esialgu oli plaanis anda välja ainult üks raamat, kuid kuna rohkem ja vähem tuttavad inimesed pakkusid oma välismaal elamise lugusid ja ka lugejate huvi oli suur, kujuneski välja see nüüdseks muljetavaldavalt mahukas sari.

Sari on 21. sajandi alguse eesti kirjandusmaastikul üks omapäraseimaid nähtusi – teist niivõrd mahukat, nii kaua välja antud, meelelahutusele orienteeritud ja ühtset sarja Eestis ei ole. Uus raamat ilmub keskmiselt korra kuus ja kirjastuse kodulehel käib pidevalt aktiivne töö uute autorite leidmiseks. Valdavalt kirjutavad neid raamatuid varasema kirjutamiskogemuseta tavalised eesti inimesed[1], kelle jaoks „Minu” võib olla väga vabalt esimene ja viimane avaldatud teos. Petrone Print on töötanud välja ka suunised[2] selle kohta, mida oodatakse ühelt õigelt „Minu” sarja esindajalt – oma välismaal elamise kogemust tuleb anda edasi lihtsas keeles ja fragmenteeritult ning seda illustreeritakse autori isiklike fotodega. Raamatutes on vaja tutvustada n-ö tavainimese seisukohast rahvahariduslikel eesmärkidel konkreetse riigi või rahvusliku grupi kultuuri ja ajalugu ning sotsiaal-majanduslikke olusid. Seda kõike isikliku arenguloo taustal, mida vürtsitatakse rohkem ja vähem pikantsete eraeluliste detailidega.

Raamatukogude otsingusüsteemide järgi on 2016. aasta mai keskpaigaks ilmunud 97 nimetust (sealhulgas ka paar ingliskeelset tõlget ja mõni täiendatud kordustrükk populaarseimatest raamatutest). Kõige rohkem on kirjutatud oma elu rajamisest Euroopas, mis on geograafilise ja kultuurilise läheduse tõttu ka loogiline. Paljudest riikidest on ilmunud mitu raamatut. Eraldi kirjeldatakse näiteks „Minu” riiki, tema pealinna ja võib-olla ka mõnd kultuuriliselt eristatavat piirkonda, autorid on valitud sellisel juhul valdavalt võrdlemisi erinevatest ühiskondlikest gruppidest. Näiteks Prantsusmaad käsitlevad Urmas Väljaotsa „Minu Pariis. Kuidas moepealinnas ellu jääda”, Eia Uusi „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein” ning Riina Kanguri „Minu Nizza. Paradiis käeulatuses” – esindatud on nii noor mees, kes läks välismaale õppima ja elas seal kuni õpingute lõpuni, töövahetusprogrammiga piiratud ajaks Eestist lahkunud neiu kui ka juba vanem naisterahvas, kes kolis majanduslikel põhjustel ja hindab võõrriigi kliimat ja (kultuurilist) keskkonda. Kõige rohkem (ühe riigi piires) on kirjutatud USA ja Venemaa erinevate piirkondade kohta, eks seda soodustab ka antud maade suurus ja kultuuriline variatiivsus.

Kuigi sarja müüakse kui reisikirja (Epp Petrone ise on nimetanud žanri ka elukirjaks, kogemusraamatuks[3]), siis sisuliselt on tegemist ikkagi väljarännanute lugudega. Tüüpiline „Minu” sarja raamat algab kirjeldusega elust Eestis, muu hulgas nimetatakse siin ka lahkumise põhjused. Põhiosas keskendutakse uue kodukohaga kohanemisele – kirjeldatakse suhtlust ametiasutuste, korteriomanike ja koolidega, aga ka isikliku elu rõõme ja muresid (näiteks suhteid kohalikku päritolu kallima perega, kohanemist traditsioonide, kommete ja toiduga jne). Raamat lõppeb n-ö „elu pärast” peatükiga, kus kirjeldatakse raamatu põhiosas toimunud sündmuste järgset elu – kas kodumaale naasmist, elu jätkumist nimetatud kohas või taas uude paika kolimist.

Tüüpiline „Minu” sarja autor on noor naine, kes kolib välismaale erinevatel põhjustel: kas karjääri pärast või seiklushimu rahuldamiseks, enese proovile panemiseks või leidmiseks või hoopis armastuse ja/või pere tõttu, võimalikuks ajendiks on ka segased suhted Eestis. Valjult enda ja teiste jaoks välja öeldud / kirja pandud motiiv sõltub suuresti piirkonnast, kuhu suunduti – kui pisut üldistada, siis Euroopasse minnakse tihti karjääri või armastuse pärast, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas käiakse maailma parandamas (loodusteadlased ja arstid käivad troopikas ka erinevate teadusprogrammidega seoses), eksootiline ida jääb aga eneseleidmise ja vaimse puhastumise kohaks. Püsivamalt ja pikemalt jäädakse pidama ikkagi n-ö valge maailma riikidesse, mujal viibitakse enamasti lühiajalisemalt.

Autorite eksiilikogemuse saab jagada pikkuse järgi kolmeks: kuni üheks aastaks lahkumine, rohkem kui üheks aastaks, aga ikkagi ajutine välismaale kolimine, või määramata ajaks / lõplikult välismaale migreerumine. Ühe aasta (või alla selle) välismaal elanute näol on valdavalt tegemist (üli)õpilasvahetustest ning erinevatest vabatahtlike ja teadusprojektidest osavõtjatega. Sellisel juhul on kestus juba ette teada ja projekti lõppedes naastakse koju. Siia võib liigitada näiteks Liisi Lõo „Minu Tšiili. Vahetusõpilase rõõmud ja rumalused”, Liis Kängsepa „Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos” ja Pille Gerholdi „Minu Brasiilia. Sipelgajaht vihmametsas”. Kõik neiud läksid välismaale kontrollitud rahvusvaheliste projektide kaudu ja lootsid ennast seal proovile panna, vaadata, kas saadakse hakkama kodusest niivõrd erinevas keskkonnas. Viimase paari aasta jooksul välja antud raamatutes on ajutise välismaale kolimise motiivide hulka lisandunud ka pikem perekondlik (lapsehooldus)puhkus, kus valdavalt soojale (ja eksootilisele) maale kolib väikelastega pere, kohapeal elatakse emapalgast ja abikaasa kaugtööst ning puhatakse Eesti kliimast ja stressirohkest (töö)keskkonnast. Nende hulgas võib nimetada Mart Normeti raamatut „Minu Tenerife. Noor pensionär” ja Annela Laaneotsa teost „Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse”.

Teise grupi (pikem, aga ajaliselt siiski selgelt piiritletud välismaal elamine) puhul jagunevad motiivid kaheks. Näiteks Urmas Väljaotsa „Minu Pariis” ja Anu Samarüütel-Longi „Minu London” kirjeldavad õppimist välismaa tunnustatud ülikoolis ja loogiliselt elataksegi võõrsil kuni õpingute lõpuni. Samas kui Ede Schank Tamkivi („Minu California. Mull mullis”), Saale Fischeri („Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel”) ja Marje Aksli („Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis”) lugudes migreeruvad autorid seoses abikaasa tööga. Reeglina on perekonna meespool saanud huvitava tööalase võimaluse (või ta töö iseloom eeldab iga paari aasta tagant uude riiki kolimist) ja teise kohta liigutakse kogu perega. Naised, raamatute autorid, valdavalt erialast tööd ei tee, vaid keskenduvad pereelule ja uue kultuuri vaatlemisele.

Kui kahe eelmise grupi esindajate puhul toimub varem või hiljem tagasiränne Eestisse, siis kolmas ja ka suurim rühm „Minu” sarja autoreid elab välismaal püsivalt. Nad on loonud seal pere või kolinud Eestist kogu perega võõrsile – sarja kontekstis töötavad nad üldiselt prestiižsetel kohtadel (lihttöö tegijatest n-ö majanduspagulased on kirjutanud sarja minu hinnangul vaid kahel korral), neil on võõrriigis tihtipeale oma isiklik elamine ja nende lapsed käivad seal koolis. Enamasti suheldakse kohalikega ja sulandutakse uude ühiskonda – õpitakse selgeks keel ja leitakse töö. Teiste samas riigis elavate eestlastega suheldakse minimaalselt, kontakt säilitatakse aga siiski koduste sõprade ja tuttavatega, kes elavad Eestis. Uude ühiskonda sulandumist soodustab asjaolu, et enamjaolt on „Minu” sarja puhul tegemist välismaale kallima juurde kolinud eesti naistega ning sihtkohas on kallima kohalikest koosnev sotsiaalne võrgustik neid juba ees ootamas.

Paljud kolmanda grupi esindajad ei välista põhimõtteliselt Eestisse tagasi kolimist, kuid see jääb alati kuhugi määramatusse tulevikku. On ka autoreid, kes ei plaani teadvustatult enam kunagi püsivalt Eestisse tulla – välismaal on nii kaua elatud, et see on juba kodusem. Kui selline mõte on välja öeldud, on tihtipeale tegemist autoritega, kes on migreerunud juba 90ndatel või isegi 80ndate lõpus Nõukogude Liidust. Nii on näiteks Rita Ahonen („Minu Stockholm. Vanniga merel”), Ene Timmusk („Minu Kanada. Eestlase eluratas vahtralehemaal”) ja Mae Merusk („Minu Sitsiilia. Maffia kohta mitte küsida!”) elanud võõrriigis suurema osa oma täiskasvanuelust. Kuid ka selle sajandi alguses Eestist lahkunud noorte naasmine näib tegelikult vähetõenäoline (ka siis, kui nad seda ise valjult välja ei ütle) – töökohad, laste koolid ja sotsiaalne suhtlus on kõik uues kohas kinnistunud. Püsivalt elama jäämise põhjus on tihtipeale uues kodupaigas ilmnev parem elukvaliteet – ja seda mitte ainult majanduslikus/materiaalses mõttes, vaid ka sotsiaalse, kultuurilise keskkonna tõttu. Abivalmid inimesed ja pehmete sotsiaalsete väärtustega riik, parem kliima, paremad töötingimused ja vähem stressi võivad olla määravateks tingimusteks välismaale jäämise kasuks. Uutes kohtades pole ekssovetlikke, mittetolerantseid, elurõõmutuid, ainult välisest hoolivaid edukultuuri kütkes tuimalt rassivaid inimesi, nagu eestlasi raamatutes tihtipeale kirjeldatakse.

Lugedes „Minu” sarja raamatuid, jääb tänapäeva Eesti väljarändest võrdlemisi homogeenne (aga ka kallutatud ja ühekülgne) mulje – siin on valdavalt tegemist kõrgharidusega, laia silmaringiga (noorte) naistega, mõne erandina ka kõrgharitud (noorte) meestega. Kuigi sari kajastab ka mõne vanema naise elu välismaal, on need lood selges vähemuses. Peaaegu üldse ei näidata aga liht- ja teenindavaid töötajaid, kes on Eesti inimarengu aruande järgi tegelikult peamine väljarändegrupp: „Keskmist Eestist väljarändajat iseloomustab kõige enam see, et tegemist on pigem noore ja pigem vallalise naisterahvaga, kellel on valdavalt põhi- või keskharidus. Väljarändajate seas on selgelt enim esindatud teenindustöötajad ja töötud.”[4] „Minu” sarja kallutatus on kirjanduse ja kirjastamise kontekstis mõistetav. Tõenäoliselt on kõrgharidusega (kodustel) naistel rohkem aega, ambitsiooni, enesekindlust – ja ilmselt ka oskusi – oma eksiilis elamise loo kirjapanekuks kui keskmisel müüjal, koristajal, ehitusmehel või bussijuhil, kes ei pruugi liiati teadagi Petrone Printi üleskutsest oma lugu eesti rahva jaoks üles tähendada.

Oma valitud sihtgrupi (ehk harituma ja suhteliselt jõuka ühiskonnaklassi) väljarände põhjuseid illustreerib „Minu” sari siiski küllalt hästi: armastus, karjäär/haridus, seiklushimu ja soov uute kogemuste / vahelduse järele. Majanduslikud argumendid jäävad sarja põhjal teisejärgulisteks (kuigi ka neid ei saa täielikult välistada). Hoolivam, mitte niivõrd edule keskendunud võõrriigi ühiskond soodustab püsivalt välismaale jäämist. Raamatu „Minu Amsterdam. Normaalne on piisavalt hull” autori Margot Roose sõnadega: „Mõnikord tundub, nagu oleks käimas mäng, kus muusika katkedes tuleb valida tool ja viimane saab kolida… näiteks Bulgaariasse.”[5] Tundub, et eesti inimesed mängivad seda mängu usinasti ja püüavad sättida ennast läänepoolsetele pehmematele toolidele.


[1] Üksikute eranditena on kirjutanud ka varem avaldanud autorid, näiteks Vahur Afanasjev „Minu Brüssel. Läbikukkunud euroametniku pihtimus” (2011), Eia Uus „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein” (2013), Mika Keränen „Minu Supilinn. Tõelise elu mekk” (2012), Justin Petrone „Minu Eesti” kolm osa.
[2] Petrone, Epp 2008. Juhised autoritele ja toimetajale. „Minu…” sarja raamatute struktuurist, sisust ja stiilist.
[3] Petrone, Epp 2012. „Minu” sarja fenomen, lk 2.
[4] Tammaru, Tiit; Eamets, Raul 2015. Nüüdisaegne väljaränne: ulatus, põhjused ja mõjud Eesti arengule. – Lõksudest välja? Eesti inimarengu aruanne 2014/2015, lk 116.
[5] Roose, Margot 2011. Minu Amsterdam. Normaalne on piisavalt hull, lk 272.