Uurime, kuidas mõjutab ränduri teekonda valitud liiklusvahend ja mis juhtub, kui need teekonnad raamatusse kirjutada. Ehk tuleks sel suvelgi esmalt valida sõiduvahend ja alles seejärel sihtpunkt. Niisiis: suusad või laev?

Ave Taavet, 2018

Kas neil, kes sõidavad suure kodumaa avarustes autostopiga naeratuse eest tuleb ette samasuguseid katsumusi kui Che Guevaral, kes mootorrattale hääled sisse lõi? Mida võiks aga meie lugeja talve ootuses õppida Fridtjof Nanseni suusaseiklusest läbi Gröönimaa või Johannes Maide 1920. aastal ette võetud retkest süstal ümber Eesti?

Alljärgnev on orientiiriks sobiva raamatu leidmisel nii kabiini kui kajutisse, bardatšokki kui sadulakotti. Nimekiri on avatud vaidlustele ja täiendustele.

Jalgsi

August Matthias Hagen „Kunstniku reisipäevikud 1820–1821”. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2011

Oli aeg, mil Euroopa peal kolasid ringi intelligentide parved. Eesti kultuuriloos tegi otsa lahti Kristian Jaak Peterson, kes Tartust Riiga rändas. Hiljem järgis tema eeskuju Ants Laikmaa, kes jalutas Haapsalust Düsseldorfi. Tuglas kõndis Prantsusmaalt Itaaliasse ja Tartust Soome. See oli kiirteede eelne aeg, kõrtside ja postivankrite ajastu. 19. sajandi algul võttis pikema õppe- ja maalireisi ette ka baltisaksa päritolu kunstnik August Matthias Hagen. Tema mitmete illustratsioonidega varustatud reisikiri pakub põneva sissevaate ühe pisut neurootilise meelelaadiga, kuid kohutavalt tööka ja metoodilise noore kunstniku argiellu.

„21. märts. Eile õhtul ostsin endale luidoori eest veel ka ühe puudli, kes teeb mulle palju rõõmu.” (lk 79)

Hobusega

Madis Jürgen „Ratsa läbi Eesti riigi”. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus, 1998

Aasta siis oli 1996, kui ajakirjanik Madis Jürgen ja Eesti Ekspressi karikaturist Aivar Juhanson hobustel läbi Eesti riigi ratsutasid. 23 päevaga läbiti 540 kilomeetrit Vastseliinast Vilsandini. Reisist valmis ohtrate Juhansoni illustratsioonidega raamat, kust saab:
a) praktilisi näpunäiteid hobustega reisimiseks – mida teha ja mida mitte teha, milleks valmistuda, millest hoiduda, millised ootamatused võivad ratsameest tabada.
b) ülevaate sajandivahetuse Eesti kultuuritegelastest Liivimaa ida-lääne teljel (külas käiakse nt Kaido Kamal, Kaika Lainel, Lembit Sootsil, Raul Meelel, Fred Jüssil, Mark Soosaarel ja Vigala Sassil).
c) sissevaate 90ndate Eesti materiaalsesse kultuuri. Näiteks võis aja- ja ruumiarvestuseks kasutada maanteeäärseid džinnipurke (lk 34). Omaette tehnikaimeks oli ka kaasaskantav telefon: „Kui Eesti Ekspressi tehnikadirektor selle telefoni mulle allkirja vastu välja andis, teatas ta pühalikul ilmel, et aparaat on eriliselt võimas. Eriline võimsus on ilmselt suhteline kategooria. Et meie telefoniga maakonnakeskusesse helistada, selleks tuli ratsutada kõrgele mäele, hoida pealetuult, katta üks kõrv tihedalt peopesaga, ja karjuda nagu tuleõnnetusel. Aku võimaldas kolm kaheminutilist kõnet päevas.” (lk 67).

Veoauto kastis

Vassili Aksjonov „Teekond tühjade tünnidega”. Loomingu Raamatukogu, 1974/40–41

Vassili Aksjonov on autokasti surunud läbilõike 70ndate nõukogude ühiskonnast: kuldsete kätega mehhaaniku, suurlinna intelligendi, pealekaebajast ja ihnurist äti Motšenkini, vahva mereväelase, idealistliku pedagoogi ja halemeelse putukateaduri. Sellised on meie kodanikud reisikaaslased ja seltsimehed rändajad. Igal tegelasel on oma seletamatud, fantaasiaküllased ja sürrealismipiirimaadele kanduvad unenäod, mis moodustavad teose mahust vähemalt poole. Kuna uni ja magamine hammustavad suure ampsu igast teekonnast, siis on siin fiktsioon igati kooskõlas tegelikkusega.

Võimsamad kõigist kangelastest on aga tünnid: „Ma ei tea, millal me jälle näeme, sellepärast, et me ei sõida sinna, kuhu ise tahame, vaid sinna, kuhu tahavad meie armsad tühjad tünnid.” (lk 64).

Ave Taavet, 2018

Laevaga

Alessandro Baricco „Novecento”. Tallinn: Pegasus, 2008

Õigupoolest on „Novecentol” kolm peategelast: ookean, muusika ja laev. Nende ristumiskohas seisab Danny Boodman T. D. Lemon Novecento, kõigi aegade kõige andekam pianist. Tekst on esitatud monoloogivormis, kõnelusena publikuga. Suulise pärimuse vormiga mängimine annab sellele vahetuse ja usaldusväärsuse tunde. Nagu tõlkija oma saatesõnaski viitab, on tekst musikaalne, džässilik – uus teema algab lõigu keskelt ja samas vana teema jätkub uuest lõigust. Tüpograafiline muusika.

„Novecento” õpetab meid maailma jälgima oma vaatepunkti muutmata – liikumisvahendi piiratud ruumis muutub maailm hoomatavaks: „Maa on mulle liiga suur laev. See rännak kestab liiga kaua. See naine on liiga ilus. See lõhn on liiga vänge. See on muusika, mida ma ei oska mängida. Andke mulle andeks. Mina ei lähegi maha. Palun lubage mul tagasi minna.” (lk 54).

Häälega

Adam Bahdaj „Matk naeratuse eest”. Tallinn: Eesti Raamat, 1971

2010. aasta suvel ajendas see teos mindki tee äärde astuma ja ette võtma hääletusretke läbi Poola, et kangelaste jälgedes jõuda hääldamatu nimega kuurortlinna Miedzywodziesse. Ei pidanud kahetsema.

Poisid, kes raamatus reisivad – Poldek ja Duduś – on üsna vastandlikud tegelased. Poldek on kasvanud Jack Londoni lugude, Winnetou ja Huckleberry Finni mõju all. Duduś on aga kasvanud oma vanaema mõju all. Poldek on fantasöör ja romantik, Duduś pigem skeptik ja melanhoolik. Teos annab realistliku sissevaate autostopi kui rännumeetodi mõjust kummagi meelelaadile.

Häälega sõitmiseks pole palju vaja: „„Sinul on eeldusi saada tubliks autostoplaseks,” ütles ta viivu pärast. „Sa armastad loodust ja see on kõige tähtsam. Oled vapper ja ettevõtlik – ka see on tähtis. Ja armastad inimesi.”” (lk 176).

Rongiga

Venedikt Jerofejev „Moskva-Petuški”. Tallinn: Tänapäev, 2001

Aeg jaguneb kaheks. Aeg poodide sulgemisest nende avamiseni. Ja aeg poodide avamisest nende sulgemiseni. Nendevahelisel pingeväljal tegutseb Venja, kes sõidab rongiga Moskvast Petuškisse, kus „linnulaul ei lakka ööl ega päeval ja jasmiin õitseb aasta ringi”. „Moskva-Petuški” on täis kirjanduslikke tsitaate, ajaloolisi viiteid, filosoofilisi arutelusid ning matemaatilis-loogilisi tõestusi elu erinevate avaldumisvormide kohta. Lisaks praktilisi näpunäiteid kokteilide valmistamiseks. Tegelikult on vähe, mida seal ei ole. Kuuldavasti murravad Vene kirjandusteadlased siiamaani selle teose üle pead ning tõlgenduslikud metatekstid ületavad oma kogumahult juba Lenini kogutud teosed. Aga – mitte muretseda! – „Moskva-Petuškid” võib lugeda ka täitsa niisama, pealevõtukaks hallile argipäevale.

Teos väärtustab praktilisi teadmisi: „Miskipärast ei tea Venemaal keegi, millesse suri Puškin, aga kuidas polituuri puhastada, seda teab igaüks.” (lk 55).

Suuskadel

Fridtjof Nansen „Suuskadel läbi Gröönimaa”. Tallinn: Loodus, 1938

Jutustus ajastust, mil magamiskotid olid veel põhjapõdranahast, mitte polüestrist ja nailonist, kelgud olid saarepuust, mitte plastikust, ning mehed terasest ja tahtejõust, mitte käsitööõllest. Nagu pealkiri aimata laseb, räägib teos meile sellest, kuidas norra maadeavastaja Nansen läbi Gröönimaa suusatas. Iga reis on oma põhiolemuselt ebamugavuste ületamine. Nansen viis selle aga ekstreemsuseni, alustades suusatamist Gröönimaa asustamata idakaldalt ja liikudes läänekalda inimasustuse poole. Nii ei jätnud ta oma reisiseltskonnale vähimatki võimalust esimese purgaa puhul otsa ringi pöörata ja koju mustikasuppi sööma minna.

Reisi peamine motivatsioon, nagu see pahatihti kipub olema, oli aga akadeemiline frustratsioon: „Olime parajasti lõpetanud kirjutise närvidesüsteemi üle, mille tagajärjeks oli, et autori närvid olid pingutatud ja vajasid puhkust. Otsekohe äratas kiusaja arktilised unelmad ja tegi mulle selgeks, et on saabunud aeg teostada vana plaan – matkata põiki läbi Gröönimaa.” (lk 46).

Ave Taavet, 2018

Mootorrattal

Ernesto Che Guevara „Mootorrattapäevik”. Tallinn: Ilmapress, 2012

Kõigi bäkkpäkkerite kaitsepühaku Che reisikiri Lõuna-Ameerikast. Kui sotsiaalne närv kohtub avara silmaringiga, siis ongi revolutsionäär valmis. Meenutagem vaid Hollandi hukutavat mõju Peeter Esimesele, Lenini reise mööda Euroopat või Konfutsiuse rännakuid Hiinas. 1952. aastal ajab Che ühes oma sõbra Albertoga tolmunud motikale hääled sisse ja läheb tutvuma olukorraga riigis.

Teos aitab avastada ikooni inimlikumaid tasandeid: „Öösel hakkas mul kõhus keerama. Mul oli piinlik jätta kingitus ööpotti. Upitasin kere aknast välja ja väljutasin kogu oma piina sisu ööpimedusse. Hommikul kummardusin aknast välja vaatama ja nägin akna alla paigaldatud kahemeetrist tsinkplaati, millele olid virsikud päikese kätte kuivama pandud. Minupoolne lisand andis vaatepildile unustamatu värvingu. Haihtusime sealt kiirkorras.” (lk 65–66).

Süstal

Johannes V. Maide „Süstal ümber Eesti”. Tallinn: Autori Kirjastus, 1934

Pealkirjaga seostuda võivatele meditsiinilistele ja pahelistele assotsiatsioonidele vaatamata on „Süstal ümber Eesti” kõige klassikalisem reisikirjandus – üks mees versus loodus. Põneva värvingu annab reisikirjale ajalooline kontekst. Oma süstamatka alustamiseks (1920. a) pidi Johannes V. Maide ootama Esimese maailmasõja, Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja lõppu. Kuna retk kulges suuremalt jaolt piiritsoonis, kahtlustati ausat rändajat rahuajalgi – näiteks Peipsi peal tuli Maidel piirivalve kuulide all lihtsalt ööpimedusse põgeneda. Kannatlikku meelt nõudis ka maismaa jõgede läbimine, vahel liiguti edasi vaid mõni kilomeeter päevas. Sellele vaatamata sündis reisil oma aja rekord süstaga läbitud kilometraažis – 58 päeva vältel sõideti 1046 kilomeetrit veeteid.

„Kui Sa viibid mingisuguses kriitilises, väga kriitilises olukorras ja pead kiiresti midagi otsustama – siis küsi kõigeenne oma füüsiliselt isikult: olen ma juba söönud? Ja vast alles peale säärase toimingu sooritamist, võid olla garanteeritud, et Sa, sine ira et studio, lahendad kõige otstarbekamalt oma seisukorra.” (lk 17)

Lennukiga

Antoine de Saint-Exupéry „Lõuna postilennuk. Inimeste maa.” Tallinn: Varrak, 2003

Odavlendude ajastul on kosutav lugeda Saint-Exupéry mälestusi lennunduse algaegadest, mil piloodid orienteerusid veel Kuu ja tähtede järgi, lennatavat distantsi tunti võimalike (häda)maandumispaikade kaudu ning kõik kõrbed ei olnud veel läbitavad, kõik mäetipud ületatavad. Lennuk – see on „tunnetamise tööriist”, kirjutab Exupéry. Ja õigesti kirjutab.

„Mõistetel, nagu lahusolek, äraolek, vahemaa, tagasitulek, on hoopis teine reaalne tähendus, kuigi sõnad on jäänud samaks. Tänase maailma mõistmiseks kasutame eilse maailma loodud keelt.” (lk 155)