Talvekuudel, mil Hispaania saartel Atlandi ookeanis karnevali peetakse, otsustasid Kaur ja Aljona purjereisile minna. Kaur, kes on purjetanud alates sellest, kui tema esimene vene kummipaat koos mootoriga Lada pagasiruumi mahtus, hakkas kapteniks, ning rannaliiva avamerele eelistav Aljona võttis madruse rolli.

Kaur Kentaur ja Aljona Kamenik. Foto: Kaur Kentaur

Kuna talvel on suhteliselt keeruline oma paadiga Eestist Atlandi ookeanile liigelda, lendame Hispaaniasse ja sealt Kanaari saartele, kust rendime purjeka. Üks meist on purjetamisega aastaid tegelenud, armastab seda palavalt ja kavatseb ette võtta ookeaniületuse oma väikese eaka paadiga. Teine pole oma jalga purjelaevale peaaegu tõstnudki, pole kunagi merest unistanud ja kui nüüd täitsa aus olla, hoolib soojast rannaliivast oluliselt rohkem kui tuulest, lainest ja märjast veest. Ja siiski saime kokkuleppele, et nüüd on käes aeg, mil tuleb end proovile panna – sest ootamas on ju unustamatu kogemus!

Tasmaania deemon

Lennupiletid ostetud, hakkame rendilaeva otsima. Esimene üllatus tuli siit: kõige väiksem saadaval olev purjekas on paras kaheksale inimesele, aga meie oleme ju kahekesi. Kapten Kaur kinnitas, et saame hakkama – see nii uus ja uhke, kõik on automatiseeritud. Aljonal kui ballastil jääb vaid nautida ja vahel madrusena mõnd nööri tõmmata. Hea küll siis! Laev oli pildi peal ilus, kapten enesekindel – let’s go!

Kanaari saared on ilmselt tuttavad paljudele purjetamishuvilistele. Suhteliselt stabiilne aastaringne kliima, merest hangitav toidupoolis ning taeva poole ulatuvad vulkaanilised mäed on täitsa kutsuvad, kui seda kuurordi asemel mere poolt vaadelda. Baasiks valisime Tenerife, kus on mitu jahisadamat, kes tegelevad purjekate väljarentimisega. Laeva ette broneerimine töötab alati… küll aga mitte seekord Kanaaridel. Sattusime täpselt karnevali ajale, see tähendab, et peaaegu kogu elu on seiskunud ja sealhulgas miskipärast ka paljud jahid topeltbroneeritud. Mõnepäevase kauplemise tagajärjel õnnestus siiski ette makstud summa eest laev välja rääkida. Noor ukraina päritolu kutt Vitaly, kes oli meie kontaktisikuks määratud, andis mõista, et laev ei ole võib-olla parimas korras. Nagu hiljem selgus, oli see suhteliselt optimistlik hinnang. Kuid kuni laev vett peab ja purjed on olemas, saab sellega ju ometigi sõita!

Laev anti meile üle väikeses kenas sadamas Tenerife lõunapoolsel rannikul. Üleandmise ajal lahistas paduvihma, sic! Ja paadi nimi oli Demonio de Tasmania. Huvitav nimi, mõtles ettevaatlik maarott. Ruttu purjed üles ja minema! Suure purjekaga kahekesi kai äärest lahkudes oli tükk tegemist, et teistest laevadest ohutult mööda saada. Vihm lakkas, lahel oli kerge tuul ning üles läksid mõlemad purjed. Laeva elus ballast tundis paraku kohe, et süda on juba paha…. Üritades teha vaprat nägu ja käituda nagu sõnakuulelik madrus, tegi ta läbi harjutusena peale sunnitud päästemanöövri ja keris hoolega nööre (merekarude keeles siis otsi) nii kuidas kästi. Kapten oli õnnelik – lõpuks ometi suurel veel! Ta oli seda hetke nii kaua oodanud. Madrusel oli kohe häbi, et erutus nii ühepoolne on. Ta vaatas igatsevalt kalda poole ja pidas sisimas endaga kahekõnet. Miks ta küll selle seiklusega nõus oli? Millele ta alla kirjutas? Kas veel nädal aega järjest on nii paha olla? Kas peaks põgenema, kuni veel saab?

La Gomera saarel. Foto: Kaur Kentaur

Õnneks hakkas pimedaks minema ja kapten otsustas algajale halastada ning suundusime sadamasse tagasi – plaaniga hommikul järgmise saare poole purjetama hakata. Üllatus ootas juba sadama sissesõidul – nimelt polnud see sugugi varustatud rohelise ja punase tulukesega, mille vahelt ohutult „koju“ tulla. Kas kohe esimesel õhtul laevahukk? Õnneks saime ilma kaid, kaljusid ega teisi purjekaid rammimata siiski kai äärde ja selleks meie neljast käest sellel pea 14-meetrisel laeval piisas. Hädavaevu, mõtles maarott, oma märga karva raputades.

Aga hommik oli imeline! Päike paistis, kapten tõi apteegist iiveldusevastast rohtu (kirjutage meile, kel huvi, ülihea kraam). Kohv ja rohud sees, ei tundunud sadamast välja manööverdamine enam üldse nii hull. Lahel purjed üles saanud ja õige tuule kinni püüdnud, sai lõpuks lahti teha selle pudeli vahuveini, millega madrus reisile meelitati, ja sirutada end välja laeva tekil. Saarte ümber laiuv Atlandi ookean kubiseb erinevatest mereelukatest (delfiinid, kalmaarid, kaheksajalad jne) ning enamikku neist on võimalik piisava kannatlikkuse ning elupaikade tundmaõppimise abil nende loomulikus keskkonnas vaadelda. Delfiinid! Üle kümne lõbusa merekutsika – nad ujusid võidu meiega kaasa mängides ja hüpates. Vähemalt tunni jagu imetlesime päris looduses päris loomi. Ega enam loomaaeda neid vaatama ei lähe küll. Milline imeline päev! Eilsed deserteerumise mõtted olid peast pühitud. Õhtu hakul saabusime La Gomera saarele ning ankurdasime laeva väikeses ilusas lahesopis sadamalinnakese servas. Loodus oli hingemattev – tohutu kõrged kaljud kohe meie kohal ja pisike pea inimtühi rand. Enne päikeseloojangut sõudsime kummipaadiga maale. Randumismanööver õnnestus vaatamata vahusele murdlainele nagu proffidel, mille eest teenisime väikese aplausi rannal aega veetnud hipilt. La Gomera on vanakooli hipide sihtkoht juba eelmise sajandi 60ndatest, paljud neist elavad saarel siiani. Turism on vahepeal teinud oma töö, kuid õnneks mitte nii suures mahus nagu naabersaartel Tenerifel ja Gran Canarial. Saare tipp Garajonay kõrgub 1487m üle merepinna ning jagab saare erinevateks kliimavöönditeks sarnaselt naabersaartega – kuiv, kuum ja suhteliselt kidura loodusega pool vs. niiske jahe ning lopsakas pool. Hea tahtmise juures on siin võimalik saada 4 saaki aastas, näiteks kartuleid.

Hipide ja saksa pensionäride saar

Aljona Alejandroga. Foto: Kaur Kentaur

Kummipaat põõsasse ja läksime linnakest avastama. Veebruarikuus on saarel saksa pensionärid ja hipid. Koht on väga ilus, mäed on kõrged, ilma saab ise endale valida: sõidad ühes suunas, on soe ja päikeseline; sõidad teises, on jahe ja niiske. Hilisõhtul oma rannas ootava kummipaadi juurde naastes tuvastasime läheneva seikluse. Tuul oli tõusnud veel rohkem ning rannale löövad lained vahutasid ja kolistasid kividega sellise jõuga, et paadi vette laskmine tundus kindlapeale kehavigastustega leppimisena. Julge merehunt luges üheksandat lainet, et kaldaäärsest murdlainest purjeka poole sõudma hakata, samas kui arg maarott otsis kaldal sobivat palmi, mille all ööbida. Kompromisskokkulepel võtsime kummipaadi kaenlasse ja tassisime kilomeetri jagu linnaranda, kus murdlainet polnud. Rannal kuuvalges tantsivad hipid isegi ei üllatunud… Sõudnud suure vaevaga purjekale tagasi, jäime magama teades, et järgmine päev tuleb eriti põnev – oli oodata korralikku tuult.

Peale mägedes kolamist mõjus meri hoolimata vahepeal tõusnud tuulest kutsuvamana kui kunagi varem. Järgmisel hommikul kihutasime algul pooleldi lahtirullitud fokkpurjega ca 10-sõlmelise kiirusega vastutuules La Palma suunas, kuid vaadates aeg-ajalt otsa oma madrusele, kel läks 25m/s puhuva tuulega tuju täitsa ära, tundus mõistlikum otsus võtta kurss El Hierrole. Järgnes terve päev allatuules kihutamist, mil õnnestus muuhulgas konksu otsa püüda ka üks umbes 8-kilone tuunikalapurikas. Olime juba päevaga päris rahul ning valmistusime purjede rehvimiseks kui selgus, et mootoril puudub käik. Käigukasti lähemalt vaadeldes selgus, et seal ei ole õli.

Kuna muuhulgas ei töötanud reisi algusest peale ka laeva VHF-raadio (lisaks ankrumootori puldile, ankrutulele, kajaloodile ning kiirusmõõdikule), siis otsustasime kahekesi 43-jalase purjekaga mitte proovida purjede abil sadamasse sõita. Kuna olime veel mobiilivõrgu levialas, tegime kõne merepäästele ja palusime puksiirteenust. Õnneks ei pidanud nemad parajasti karnevali ja juba tunni aja pärast õnnestus märgata merepääste oranži alust meist tüürpoordis. Puksiiriköite kinnitamine ilma mootorita ning 5-meetrise lainega osutus huvitavaks kogemuseks. Kusagilt ajusopist meenus manööver „triivpakk“, mis tähendab purjede seadmist nii, et laev seisaks enam-vähem paigal… Lainetuse osas tähendab see ka mingil hetkel küljega lainesse sattumist, mille tagajärjel hakkab laev „lengerdama“ (küljelt küljele kõikuma) ning esmakordselt elus tundis ka laeva kapten merel kerget iiveldust. Kuid puksiirotsad sai külge ja merepääste lohistas meid allatuult La Restinga sadamasse.

El Hierro saar osutus meeldivaks. Ühes varjatud rannasopis õnnestus tutvuda Alejandroga, kes enamuse oma elust veetnud sealsamas saarel ning elab rahulikku hipielu, mille osaks on kaks korda päevas ujumine ja päevitamine ning hooajaline töötamine metsavahina kohalikus rahvuspargis. Alejandro motoks oli 1) don’t worry, 2) this island is the best, mida otsustasime ka kuulda võtta. Laeva siiani mittetöötavaid ja merel töötamast lakanud elemente arvesse võttes teatasime rendifirmale, et nad võivad ise oma künale järele tulla. Vulkaanilisel pinnal kasvanud vein osutuks samuti täitsa maitsvaks ning otsustasime mõned päevad siin veeta.

Kaur Kentaur on footwork’ile orienteeritud pidudesarja Booty Powder üks kuraatoritest, kes peale muusikaga mängimise tegeleb meresõidu ja erinevate kultuuriruumide avastamisega.
Aljona Kamenik on vabakutseline sisearhitekt, kelle hobideks ajalooline arhitektuur, kokandus, veinid ja raamatud ning loomulikult ka reisimine. Viimase paari aasta jooksul sunnib ennast ütlema jah asjadele, millele varem oleks öelnud ei. Tänab ja kirub selle eest oma kaptenit.