Eesti doom metal’i bänd Taak tuli sel aastal välja uue sünge, kurjakuulutava ning kohati isegi rusuva albumiga „Supersargasso”, mis kinnitab ka veendumust, et bändi nimi õigustab end täielikult.

Ütlen seda heameelest, sest kõnealune raskepärasus on mängitud välja suurepärase oskuslikkuse ning poeesiaga, mis läbib tervet plaati. Enamiku sõnadest on kirjutanud laulja Mart Kalvet, ent albumil on ridu ka sellistelt autoritelt nagu Kaarel Kressa, Kersti Merilaas ja Ülo Kiple. Teemade seas, mida käsitletakse, on vabadus, repressioon, hullumeelsus.

Muusikastiililt võib „Supersargassos” hoomata mõjusid mitmelt naaberžanrilt, nagu post-metal või ka psühhedeelne rokk. Võib-olla sellepärast ongi Taak nimetanud end ugri-doom’i bändiks, mis oleks justnagu seesama unikaalne loom, mida ma parajasti kuulan. Lugude teemasid saadab asjakohane heliline kujundus, mis teeb nii sõnade kui ka muusika tajumise vaat et kinemaatiliseks kogemuseks.

Esile tõstaksin palad „Viimane Õhtu Bela Lugosiga”, mis maalib kaunilt silme ette gooti stiilis stseeni, „Mu aadress on Supersargasso”, millel on suurepäraselt realiseeritud doom metal’i aeglane, aga peatamatu samm, „Mu hambaid kuulatakse pealt”, mille kurjakuulutavus toob kuulajasse õõva, ja „Tagasi Eenokisse”, mis käivitab mu sees mingid unustatud hammasrattad.