Taavi Tulev on minu jaoks üks tundmatu ja hämar kuju, sestap on huvitav kuulata tema värskelt ilmunud sooloplaati – nimetut 12-tollist vinüüli, mis sisaldab seitset, ajavahemikus 2004–2011 lindistatud heliteost. Kompilatsiooni valimik moodustab Tulevi enda sõnul väikese sissevaate tema isiksusse, ja ehkki lood pärinevad eri aegadest ning eluhetkedest, loovad nad aegamisi omalaadse terviku.
Isikupärasust rõhutab osaliselt albumi lakooniline looduskaunis kaanepilt, kuigi selle kompositsioonist võiks leida intrigeeriva ja tähendusliku ebakõla(?), sest panga serval istuv punase kampsuniga Tulev jääb tegelikult suuresti ümbritseva looduse – rannarohu, merelainete vohavuse, piiritu taevatühjuse varju. Arvestades, et hiljuti ilmus Tulevi loodushelide album „Rand”, pole ootamatu jõuda mõtteni, et paralleelselt võiksid need kaks heliteost väga huvitavalt kokku sobida – vinüüli isiklik-omailmeline muusikamaastik kohtumas ja sulandumas „Rannas” kõlava välismaailma helifassaadiga. Muidugi võib öelda, et inimene ongi lihtsalt looduse osa, mis kaanepildi tähenduslikkuse teisele rajale viib – aga vinüüli ennast kuulates tekib siiagi väike mõra.
Nii et kui plaadi ambient-techno salapärasesse ilma siseneda, hakkab kõigepealt kõrva lugusid läbistav masinlikkuse ja tehnoloogilisuse alatoon, ja mitte ainult elektroonikažanri tehniliste eripärade tõttu. „Orelimüra” madal-tummine drone-sissejuhatus sätib esmase meeleolu suhteliselt hästi paika. Rohekates värvitoonides looduspildi kontrastina ilmneb hoopis mehaanilisusega palistatud tumedus. Teatud hetkil ütleks isegi, et lugusid saadab mingi (post)apokalüptiliste visioonide varjund. Ja eks sedalaadi abstraktsete ambient-albumite üks peamine efekt seostubki paljus assotsiatsiooni-loomega. Tõsi, kuulasin plaati, jalutades pikalt ringi Tallinna äärelinna-perifeerias, aga loodetavasti pole tegemist tol hetkel ümbritsenud uduse, sombuse ja rusuva atmosfääri mõjuga muusika vastuvõtule.
Lugusid kannab pidevalt taustal kõlav veidralt õõvastav ümin-kumin, mis on osaliselt ängistav ning mille sisse murravad kerged elektrobiidid. Need aitavad luua albumile iseloomuliku minimalistliku groove’i, mida võiks kirjeldada näiteks helitukslemisena. Mitmete lugude elektro-dissonantne, bassi-rõhuvusega („Taas”) drone-element kujundas mu vaimusilma ette strugatskilikke varemeid kui maalilisi merevaateid. Paratamatult meenusidki mitmed postapokalüptiliste teoste soundtrack’id, näiteks „Stalker” (vahest arvutimäng rohkem kui film, kuula siinpuhul lugu „Seisundi seiskumine”) või mängude „Fallout” 1 ja 2 suurepärased heliribad Mark Morgani poolt. Eriti „Ilmaga” algus ning too taustal kõlav põhifoon, mis justkui hirmutavat häiresignaali meenutab (võrrelge Morgani lugudega „Vats of Goo” või „City of the Dead”). Ent muidugi pole kõik teose osad niivõrd kurjakuulutava saundiga. Rada „Milleks ärgata?” iseloomustab kerglane ja rahulikum õdusus, ehkki loo pealkiri kõlab kuidagi heitunult ja nukralt.
Tulevi sooloalbum on igatahes maitsekas ja subtiilne, olgu see siis heliribaks tema enda elule, või hoopis ümbritsevale (või tulevasele?) maailmale. Tõdeks, et tegemist on väga hea jalutamismuusikaga, olgu siis kas varemete vahel või mererannas. Sedalaadi abstraktne ambient-elektro kukubki hästi välja siis, kui suudab luua assotsiatsioone ja erinevasisulisi kujutluspilte; luua maailma, millele helid ainult vihjavad; luue kuvandi isikust, kelle peas võiks selline maailm kõlada.
Taavi Tulev:
„Ma teen üsna palju muusikat, kindlasti rohkem kui avaldada jaksab. Viimaste aastate jooksul on minu looming varasema perioodiga võrreldes kindlasti mingis suunas edasi liikunud. Õigupoolest ei saagi kõike mu tehtut väga ühtsena näha. Võib-olla on maitsetunnetus see, mis on olnud kogu aeg sama ja säilinud. Mis puudutab aga stiilipiire, siis selles osas olen ma kindlasti palju eksperimenteerinud. Uut materjali, mida tahaks avaldada, on väga palju, kuid sellest lähtuvalt tekkis idee, et ilmselt peaks välja andma ka varasemat muusikat.
Mõte panna muusika vinüülplaadile on mulle mõnes mõttes kogu aeg meeldinud – tore on see, et nii-öelda nähtamatu ja füüsilise vormita looming muutub sellisel kujul käegakatsutavaks. Asjaajamiste peale on muidugi kulunud tohutuid töötunde – näiteks, plaaditehasega suhtlemine ja tegin ise ka masteri, mida üldiselt ükski artist enda teha ei julge võtta. Paraku ei usalda ma aga inimesi, kes lihtsalt teevad oma tööd – mulle on jäänud mulje, et üldiselt vaatavad masterdajad asja üle nii, et oleks nagu enam-vähem, aga peene nokkimise peale nad oma aega ei kuluta. Minu jaoks on aga kõigi mu plaatide juures iga väiksemgi detail äärmiselt tähtis ning soovisin, et tulemus valmiks igasuguseid järeleandmisi tegemata.
Tähtsal kohal oli ka kujundus. Soovisin, et esikaanel ilutseks üks pilt minust, kus ma pankrannikul istun ja kaugusse vaatan. Mul oli sellest foto, aga paraku oli selle sisseskaneering nii suure trükise jaoks liiga väikese resolutsiooniga. Foto autor Fred Laur elab juba pikemat aega Berliinis ning tal ei olnud võimalik mulle seda negatiivi kusagilt välja otsima tulla. Seepärast lasin Holger Loodusel pildist maali teha, et see siis uuesti üles pildistada ja esikaanele panna. Kuna plaadil on koos lood, mis on pikemast ajaperioodist ning ei lähtu ühest konkreetsest kontseptsioonist, siis kujutab kõlapilt pigem pilti minust endast. Sellepärast ei saanud plaat omale ka nime. Pilt esikaanel räägib justkui iseenda eest. Kujunduses olnud kalligraafilised tekstid kirjutas Riin Murov.”
Plaadi esitluskontserdid toimuvad 15. veebruaril Tartus Arhiivis ja 17. veebruaril Tallinnas Kanuti Gildi SAALis.
