Puuluubi meeskond, mille koosseisu kuuluvad Ramo Teder ja Marko Veisson, annab aru, mis imelik asi on hiiu kannel, ning arutleb, kuhu tõttab pärimusmuusika ja kas eestlased on natuke „metsa poole rahvas”.

„Zombid käivad unes ringi, kannavad seal valgeid kingi,” laulab kahemehekollektiiv Puuluup oma loos „Heinakõrs”, ise kontserti andes oma käsi elavatele surnutele omaselt kaasa vehkides. Seesama fraas on ühtlasi üks neist detailidest, mis defineerib minu jaoks Puuluupi – kunstnikust muusiku Ramo Tederi, keda enamik teab rohkem ilmselt esinejanime Pastacas järgi, ja antropoloogi Marko Veissoni loomesünnitist, milles segunevad omavahel pärimuslugudest laenatud motiivid, sajanditevanune rahvapill hiiu kannel ning nüüdisaegne juhtmedžungel looper’i kehastuses. Puuluup ei ole klassikaline kiigelaule ja külajutte ümberdefineeriv duo, vaid bänd, kelle loodust leiab magusat irooniat, maailmamuusika särtsakust ning moodsa aja elektroonilist kulgemist, mis ei tohiks jätta külmaks trende tagaajavaid muusikagurmaane ega neidki, kelle süda tuksub folgitaktis.

Puuluup seob oma loomingus pärimusmuusikat ja elektroonikat. Kuidas te üksteist leidsite ning miks valisite just sellise lähenemise?

Ramo Teder: Mina armusin hiiu kandlesse kuskil kümme aastat tagasi, aga enne kui seda mängima hakkasin ja selle endale tellisin, ootasin mitu aastat. Esimeses hiiu kandle laagris, kuhu mängima läksin, oli see tüüp (viitab Markole), nii et seal me tuttavaks saimegi. Kord tuli laagrisse üks joodik, kes ütles (vines häält imiteerides): „Öäö, tüübid, mängige „Õrna ööbikut” (19. sajandist pärinev tuntud rahvalik laul – M.M.).” Paljud ei taha neid lambadasid, Vennaskonna lugusid ja neile lisaks nii-öelda halbu laule hiiu kandlega mängida, aga meil Markoga oli suhteliselt sarnane attitude.

Ühel hetkel pani pärimusmuusik Annika Mändmaa kokku ansambli Luud ja kutsus sinna ka minu ja Marko. Annika valis repertuaari, mis koosnes vanadest hiiu kandle lugudest. Mõni neist oli isegi näiteks 2000 aasta tagune. Repertuaar oli hästi akustiline – luuviled, luuvurrid ja kolm hiiu kannelt. See projekt lõppes aga ära ning Marko küsis, et äkki prooviks koos midagi looper’iga teha. Saime siis kokku ja mängisime kaks tundi. Mõnda aega materjal seisis ja kui seda natuke hiljem kuulama hakkasin, siis mõtlesin: „Ohoh, päris hea!” Saatsin Markole, kelle reaktsioon oli: „Ohoh, päris hea!” Ja nii see algaski.

Marko Veisson: Miks me seome omavahel hiiu kandle ja elektroonika? See ei olnud miski, mille me kontseptuaalselt paika panime, hakkasime lihtsalt proovima. Sinnamaani oli meil olnud kahekesi hea jämmida, aga mõtlesime, et peaksime asja konkreetsemalt fikseerima. Vahepeal tahtsime trummarit võtta, aga kuna sellist inimest oli raske leida, võtsime looper’i. Ramo arvas, et võiks juhtmed külge panna ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Kohe tulid esimesed neli kümneminutist improvisatsioonilist tsüklit, millest paar on endiselt väga okeid. Siis otsustasime, et hakkamegi nii tegema. Alguses oli kõik otsingulisem ja ambient’likum, praegu oleme pisut popimaks läinud.

Miks just hiiu kannel? Pole just kõige traditsioonilisem pill, millest kinni haarata.

R.T.: Me mõlemad oskame seda. Mulle isiklikult muutus kõik, mis seda pilli ümbritseb, järjest sümpaatsemaks ning tekkis füüsiline vajadus seda sõrmitseda. See, kuidas pillist hääl tuleb, kuidas seda mängitakse, mida see süles teeb – see kõik.

Paljud hiiu kandle laagrid toimuvad just Vormsi saarel. Miks Vormsi selle pilli jaoks nii oluline paik on?

R.T.: See on hiiu kandle viimane kodu ning 19. sajandil mängisid paljud seal hiiu kannelt. Isad õpetasid seda lastele.

M.V.: Suurem osa traditsioonilisest hiiu kandle ehk talharpa repertuaarist on kogutud just Vormsilt. 19. sajandi lõpul jõudis sinna aga vabakoguduslik usuliikumine, mida vedas üks karismaatiline liider Österblom (19. sajandi rootsi misjonär Lars Österblom, kelle ajal sattus hiiu kannel põlu alla – M.M.). Viimase kümne aasta jooksul on toimunud ka selline väike hiiu kandle revival. Mitte midagi massilist küll, aga välja on kujunemas tunnustatud pillimeistrid ja huvilised on ka ise endale hiiu kandleid ehitanud. Võib-olla 50 inimest mängib praegu.

R.T.: Kuskil 30 inimest on nii-öelda tuumik.

M.V.: Aga see seltskond on kasvav. Ma arvan, et mõnes mõttes on see loomulik, kuna tegemist on ju nii laheda pilliga ja sahisev kõla, mida see tekitab, on suhteliselt eripärane. Kui see sind haarab, siis tahad seda õppima hakata. Ühtlasi ei ole see ka liiga keeruline. Kogu pärimusmuusika asi on läinud ülesmäge ja muutunud osaks eesti popmuusikast. Ning mitte ainult popmuusikast, vaid ka näiteks džässist. Paar sellist olulist entusiasti, kes on just hiiu kandle propageerimisega palju vaeva näinud, on Janne Suits Eesti Pärimusmuusika Keskusest ja Sofia Joons. Nemad on korraldanud kokkutulekuid ja pilliõppelaagreid. Olema peab ikkagi paar entusiasti, kes mõjuvad autoriteetselt ja jaksavad korraldada. Siis on mingi tuumik, kes tuleb alati asjaga kaasa ja kelle osalemisega saab arvestada. Kuni nii on, tekib ka inimesi, kes lihtsalt tunnevad huvi ja tahavad liikumisest osa saada.

Teie looming teeb kummarduse ka maailmamuusikale. Millistest kultuuridest teile enim viiteid sisse tuua meeldib

M.V.: Ma olen erialalt antropoloog ja teen oma välitöid Põhja-Ghanas. Mulle tundub, et sealne muusika sobib kohati hiiu kandlele, ning see inspireeris mind. Viimastel aastatel ka Odessa 20. ja 30. aastate šansoonid. Aga enamjaolt on meil ikka viiteid eesti rahvamuusikast, hiiu kandle või soome jouhikko, mis on hiiu kandle sugulaspill Karjalast, repertuaarist.

R.T.: Puuluubi viimased live’id on ikkagi enamasti omalooming olnud, kuhu mängime siia-sinna sisse väikseid teemasid rahvamuusikast.

M.V.: Hakkad oma lugu tegema ja siis tuleb meelde mõni rahvamuusikaviis või traditsiooniline vorm, mis end täiesti ootamatult kuskile sisse põimib. See ei ole aga rahvamuusikatöötlus klassikalises mõttes. Me ei alusta nii, et võtame rahvamuusikaloo ja hakkame seda kuidagi töötlema, vaid vastupidi, avastame mingil hetkel, et loosse tekib viide mõnele pärimusmuusika motiivile. Sõnade või viisi poolest. Ükskõik kus.

Kuidas te ise Puuluubi muusikat defineeriksite? On see siis rohkem pärimus või elektroonika?

M.V.: Sel aastal oli Etnokulpide jagamisel selline lahe kategooria nagu parim uusfolkartist, kus me samuti nominendid olime. Kui on vaja kuskil konkursil esineda, siis võime end, jah, neofolgiks defineerida. Mulle tundub, et tänu hiiu kandlele ei ole mingit varianti, et saaksime end pärimusmuusikast täiesti lahti tõmmata. Me ei tahagi, aga kohati on tunne, et miks me näiteks folgil esineme.

R.T.: Mulle meeldib küll nii-öelda autoriloomingul baseeruv pärimusmuusika kuidagi rohkem. Pärimuse mõiste muutub niikuinii kogu aeg ja kust sa seda piiri siis lõppkokkuvõttes vead? Aga Viljandi folgile suur kummardus ja respekt selle eest, kuidas kõik korraldatud on ja mida nad teevad. Ma ikka väga fännan seda festivali.

M.V.: Pärimusmuusika saame väga konkreetselt ära defineerida, kui on vaja. See on suulise järgitegemise teel õpitud või omandatud muusika, mis levib põlvest põlve. Aga Viljandi folgile ei taha nüüd küll midagi ette heita.

R.T.: Ma ka ei taha.

M.V.: Mul ei ole programmiga tegelikult mingit probleemi, sest mulle meeldib, et nad on rangemat joont hoidnud. On festivale, kus ollakse valmis kutsuma populaarsuse nimel esinema bände, kes lihtsalt rahvast kohale toovad, kuid Viljandi folk tõmbab joone, et seda nad ei tee.

R.T.: Ma tahtsin tuua näiteks Kaustineni festivali Soomes, mis hoiab samuti suhteliselt rangelt pärimusest kinni, aga ükskord kasutasid nad rahva kohalemeelitamiseks näiteks Katri Helenat (üks soome tuntuimaid naislauljaid, keda võib Eesti mõistes võrrelda näiteks Anne Veskiga – M.M.), kellel ei ole pärimusmuusika ja folgiga midagi pistmist.

Teie lugude sisust leiab nii pungiklassikat kui ka valgetes kingades zombisid. Millest teie lüüriline aines sõltub?

M.V.: Meie lood sünnivad improvisatsiooniliselt. Jämmime Ramoga, meisterdame enda arust mingeid hitte…. või siis mitte. Aga Ramo juures stuudios, olles seal ööpäev läbi mänginud, magad vahepeal ja siis järgmisel päeval lihtsalt järsku tuleb mingi hea asi… või ei tule (naerab). Teinekord juhtub, et tuleb viide mingisugusele struktuurile ja siis hakkame sellega tegelema, et seda kuidagi konkreetsemaks joonistada. Zombid ja kingad on kõik niimoodi improvisatsiooni käigus sündinud. Vahepeal on sisse tulnud ka J.M.K.E. ja Vennaskonna laulude tsitaate. Need ei olnud kavandatud, aga järsku hakkas tulema.

Marko, nagu enne mainitud sai, oled sa teinud välitööd Ghanas, ja sina, Ramo, elanud mitu aastat Soomes. Kuidas võrdleksite eesti pärimuskultuuri elujõulisust nende maadega?

R.T.: Soome on küll palju suurem maa, aga kultuuriruum on ikkagi sarnane.

M.V.: Ma saan aru, et eesti pärimusmuusika-liikumine on võtnud eeskuju Skandinaaviast. Selles mõttes on see sarnasus olemas. Tõenäoliselt suurem kui mõne Lääne-Euroopa riigiga. Ghanas aga võtab pärimusmuusika orgaaniliselt üle nüüdisaegseid instrumente, salvestusi ja esitusvahendeid. Lähed seal bussijaama, kus istuvad kutid, meie mõistes nii-öelda rullnokad, kes kuulavad käru peal traditsioonilist pärimusmuusikat, mis tuleb maki pealt, ja elavad sellele kaasa. Ja kui on pidu, siis ka. Pannakse üles suured helisüsteemid ja lastakse kohalikku muusikat, millele on väike biit taha pandud. Lisaks muidugi ghana popmuusika, millel on samuti väga toredad kohalikud mõjud.

R.T.: Etioopias on sama seis. Kohalikud instrumendid ja rahvamuusika, millele on selline (jäljendab tümaka häält) taustaks pandud.

Rääkisime enne neofolgist. Pärimusmuusika seguneb üha enam uute žanritega. Vaadakem või pärimusreivi, mida viljeleb Eestis näiteks Aparaat. Kuidas te ise pärimusmuusika hetkeseisu näete? On see vaikselt massidesse suundumas?

M.V.: Päris huvitav küsimus on see, kui palju mõjutavad seda inimesed, kes näiteks folgi programmi kokku panevad ja teadlikult neid otsuseid vastu võtavad. Justkui väravavahid, kes hoolitsevad selle eest, kuidas maitse kujuneb. Või on see lihtsalt ajastu vaim. Mulle tundub, et asi on liikumas natuke vabameelsemas suunas. Võib-olla on pärimusmuusikaskeene muutunud piisavalt tugevaks, et ei pea enam sellepärast närveerima, milline see õige pärimusmuusika on. Kui Viljandi folk alustas, oli vaja murda teatud arusaamu, et rahvamuusika ei tähenda ainult külakapelle. Nüüd on sellest lahti saadud, ollakse vabameelsemad ja rahulikumad ning ka külakapell on juba täiesti okei. Mulle tundub, et viimasel ajal on pärimusmuusikutel enesekindlust rohkem ja sellepärast juletakse eksperimenteerida. Nad teavad, kust nad tulevad. Aparaadi üks osapool on ju Cätlin Mägi. Tema teab väga hästi, mida ta teeb. Ta võib luua vabalt ka väga puristlikku rahvamuusikat või esitada lugusid nii, nagu seda tehti 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Tal on olemas enesekindlus pärimusmuusikas orienteerumiseks ja sellisel juhul on see pärimusreiviga mängimine kõik väga okei. Meie oleme võib-olla rohkem sellised, kes väga põhjalikult ei tea, miks nad midagi teevad.

R.T.: Ma arvan, et teame ikka. Kui on oma lugu, siis on oma lugu, ja kui traditsiooniline lugu, siis traditsiooniline. Meid ei sega rahvamuusikapolitsei, need tüübid, kes teavad maru kindlalt, et ainult nii ja naa võib teha. Me pole selles skeenes, et peaksime arvestama, et ainult mingil kindlal viisil võib mängida.

M.V.: Meil ei ole vastavat eriharidust, oleme pärimusmuusikas amatöörid. Meid ei saa vahele võtta, et me midagi valesti mängime – me ju ei väida ka, et kasutame näiteks traditsioonilist pillimängutehnikat või esitame sajanditetagust folkloori. Meie peamine sõnum rahvamuusika kontekstis on see, et vaadake, hiiu kandlega saab teha igasuguseid asju, õppige pilli ning tehke ka. See on see, milles meist võiks rahvamuusikale kasu olla.

R.T.: Päris igasuguseid asju me ei tee. Mingid piirid ikkagi on. Džässistandardit ei ole näiteks võimalik meie pillidega mängida.

M.V.: Aga vaata, mida teeb Ilkka Heinonen (soome jouhikko-mängija – M.M.), kes oma trioga eksperimentaalset džässilikku asja viljeleb. Meie panus rahvamuusikaskeenesse on see, et me populariseerime hiiu kannelt kui instrumenti.

Ja teie uuenduslik lähenemine tõmbab ikka rohkem noori ka ligi…

M.V.: Me tõmbame ikka keskealisi ka. (Naeravad.)

Eestlasi peetakse ikka nii-öelda pisut „metsa poole” rahvaks. Paljuski kohtab loodustemaatika käsitlust ka pärimusmuusikas ning üha enam ka elektroonikas, kuhu pikitakse sisse field recording’uid loodusest. Millisena näete teie looduse rolli kohalikus muusikas ning kui palju tunnetate, et see peegeldub või leiab koha teie endi loomingus?

R.T.: Rääkisin just field recording’ute tegija Taavi Tuleviga, kes ütles, et Eesti metsad on ikka väiksed. Igale poole kostuvad autode või vähemalt lennukite hääled sisse ning raske on leida metsi või looduspaiku, kus seda müra poleks. Ma ise käin vahetevahel Sony salvestiga ringi. Kuigi oma loomingus ma seda materjali eriti ei kasuta, on pidevalt muid projekte, kus on vee, lindude, kohinate, metsade, merede ja muu hääli vaja läinud. Linnade helisid kogusin vahepeal ka, aga panin tähele, et hiljem ma neid eriti kuulanud ei ole. No tegelikult oma esimese korra Tōkyō salvestusi kuulasin küll.

M.V.: Ma arvan, et need metsa- ja loodusjutud lähevad muusikute puhul enamasti pigem kuvandiloome ja turundusstrateegia valdkonda. Kui keegi väga tundeliselt õhkab, et ta saab inspiratsiooni metsast, merest või rabadest ja teeb looduslähedast muusikat, siis noh… Mul hakkab kõht keerama nii diibi jutu peale. Tahaks kohe meeleolu tasakaalustamiseks gängstaräppi kuulata.

Loomulikult on keskkond oluline, aga ma olen tüdinud essentsialistlikest üldistustest selle kohta, et on olemas mingi metsa- või mererahva mentaliteet, mis kandub põlvest põlve edasi. Võib-olla on ja võib-olla ei ole, aga tõestada ei saa seda kuidagi ning mulle pole see küsimus enam ammu huvitav. Mulle lihtsalt meeldib meie loodus väga, käin matkamas ja vahel ööbin lageda taeva all, aga mind võluvad ka kõrged mäed ja suurlinnad. Mingit rahvusest tulenevat erisuhet loodusega ma ei usu endal olevat, samamoodi olen näinud siinsest loodusest vaimustumas prantslasi ja ameeriklasi.

Pärimusmuusika on seotud keskkonnaga, aga keskkonna muutudes muutub ka muusika – näiteks uuemas rahvamuusikas tuleb rohkem sisse linnakultuuriga seonduvat. Nii on minu arvates igati põhjendatud ja traditsioonipärane seegi, et uusfolkartist saab inspiratsiooni trammidest või elektrituulikutest. Samas kutsuti meid esinema metsaruuporite avamisele Pähni looduskeskuses ja tundus, et sinna me sobisime ikkagi ka.