„Minu looming pole kunagi olnud kujutis või pilt elust, vaid pigem vastus elule. Kunst on vastus elu reaalsusele ja minu jaoks on loomingu ja loomise mõte intensiivne vajadus vastata”(1). Nii on oma loomingu essentsi kirjeldanud Tadeusz Kantor, Poola teatri suurkuju, kelle sünnist möödus tänavu 6. aprillil 100 aastat.
Elu ja surma, tänase ja eilse piiril
Prantsuse teatriuurija ja kultuuriajakirjanik Jean-Pierre Thibaudat on öelnud, et Ida-Euroopa teater on läbistatud ajaloost(2). Thibaudat’ arvates otsib Ida-Euroopa teater inspiratsiooni möödunud ajast, mineviku läbielamistest, meie mälus olevate umbsõlmede lahtiharutamisest. Ka Tadeusz Kantori teater kirjutab end sellesse loogikasse sisse.
Kantor sündis ja kasvas üles Poola väikelinnas Wielopoles. Ta õppis Krakowi Kunstiakadeemias ning oma teekonnal teatriloojana maalis ta publiku ette pilte minevikust, surmast ja mälust – visuaalne pool, võrreldes keele ja tekstiga, alati kaalukausi raskemal poolel. Dadaistide, Antonin Artaud’ ja futuristide alustatu leidis oma järje Kantori loomingus. Kantor uskus, et üks lavastus asub elu ja surma piiril: vaevalt sündinud, kui juba unustusse vajunud. Või õigemini – leidnud koha subjektiivses mälusopis. Tema teater oli Surmateater, mille läbistav punane niidistik oli kantud sõjaõudustest, kommunistlikust režiimist ja isa kaotamisest vangilaagris. Oma loomingus otsis Kantor surma ja elu kokkupuutepunkti, dialoogi elusa ja eluta, kaduva ja kindla ajalise määruse vahel. Kunstnikuna lõi Kantor „ajatuid” teoseid: maal või kunstiobjekt jääb püsima, inimestele vaadata sajanditeks. Lavastajana lõi Kantor aga kaduvaid ja õrnu maailmu, mis sündisid inimeste silme ees vaid üheks õhtuks. Prantsuse teatriuurija emeriitprofessor Georges Banu on öelnud, et teatrimälu on kujuteldavate muuseumite kogu(3). Kui kunstiteose koduks on muuseum, siis Kantori lavastuste kodu võiks tõepoolest olla kujuteldav, kaduva kunsti muuseum. Muuseum, mis asub meie peas, kujutlustes, mälus. Nii nagu mälu on subjektiivne, on ka meenutus ühest õhtust, elust või hetkest igaühe mälumuuseumis erinev.
Kanda kaasas oma sisemist last
Teatrilava oli Tadeusz Kantori jaoks ka võitlustanner, kus inimene võitleb surma vastu ja pühitseb elu. „Keegi ei tule elusana tagasi oma nooruse maale,” on Kantor öelnud, ning: „Inimene peab endas kaasas kandma oma sisemist last.”(4) Kantori jaoks oli inimese üks suuremaid väljakutseid ja ülesandeid hoida elus oma lapsepõlve. Lavastuses „Surnud klass” (1975) tulevad vanurid koolipingi taha, kandes seljas elutuid nukke. Need nukud, mis hiljem klassinurka laokile maha jäävad, sümboliseerivad laudade taga istuvate fantoomistunud isendite surnud lapsepõlve, mis selja taha jäetuna on oma elu kaotanud. Inimene on suurim mõrvar: ta võtab elu minevikult, möödunud mälestustelt ja lõppude lõpuks ka iseendalt, kaotades unustustemaale oma lapsepõlve siiruse ja süütuse.
Kantor on öelnud ka: „Kunst on püramiid, monument kõrbes, ühe kultuuri mälu pärast apokalüpsist. Püramiid loob, kui ta pole just klaasist, ajaloo kõrbes natuke varju”(5). Oma lavastustes lõi Kantor ruumi elule, tema loomingu horisont oli olevik ning mälu selle tööriist. Teatrilaval toimub liikumine ja selle liikumise sees tekib ruum, millel on mõte ja tähendus. Kantori ruumist tekkis omaette aeg, mäluaeg.
Ka saksa teatrijuht ja lavastaja Thomas Ostermeier on käsitlenud näitlemise seost lastega, isegi millegi lapsikuga: „Näitlemine on žest, mis on seotud iha, sooviga. Laps on nõus mängima ainuüksi olukorras, kus ta tunneb end turvaliselt, kaitstult, pinge ja hirmuta.”(6) Ja neid tingimusi, seda tunnet otsib Ostermeier ka prooviruumist: lapselikku vabadust, ruumi, kus argielu muredele kohta pole.
Ka Kantor soovis oma lavastuste jaoks luua hirmu- ja repressioonivaba keskkonda. Tema sõnul pole inimene üle saanud hirmust. Meil kõigil on hirm(7). Hirm surma ja loomingu ees, aukartus ning kartus ebaõnnestuda tegid temast 20. sajandi ühe tähtsama avangardteatri suurkuju, ühe elusaima loojate seas. Kantori loominguline keel, tema sisemine vaba laps, oli omaette maailm, uus autonoomne reaalsus. Tadeusz Kantori vastus ühiskonnale.
1. Guy Scarpetta intervjuu Tadeusz Kantoriga
2. Jean-Pierre Thibaudat, refereering Erle Loonurme magistritööst teatriteduse erialal, Sorbonne-Nouvelle Paris 3, 2014
3. Georges Banu, Les mémoires du théâtre (Teatrimälud), Actes sud, 2005, Paris
4. Kantor, l´artiste à la fin du 20ème siècle, (Kantor, looja 20. sajandi lõpus), Actes sud, 1990, Paris
5. Op cit Kantor, looja 20. sajandi lõpus
6. Thomas Ostermeier, Intervjuu Sylvie Chalaye´ga, Actes sud, 2006, Paris
7. Op cit Kantor, looja 20. Sajandi lõpus
