Kampaania Taimne Teisipäev alustab koolidest, et olla Eesti elanikele toeks liigse lihatarbimise vähendamisel.

Foto: Flickri kasutaja jfix (CC BY 2.0)

Enne rapsima hakkamist on mõistlik võimalikult täpselt defineerida probleem, mida lahendama asutakse, ning eesmärk, mille poole püüeldakse. Probleem, millest katsume jagu saada, on inimeste liigne lihatarbimine. Taimse Teisipäeva kampaaniaga oleme seadnud väga konkreetse – ja ma julgen väita, et ka ambitsioonika – sihi, nimelt vähendada Eesti elanike lihatarbimist 50% võrra aastaks 2040.

Aga vaatame veidi lähemalt, miks on tegu kriitilise probleemiga, mis vajab senisest oluliselt suuremat tähelepanu. Keskmine Eesti elanik tarbib aastas umbes 80 kg liha, mida on kaks korda enam kui näevad ette riiklikud toitumissoovitused. Liigne lihatarbimine aga tõstab südame-veresoonkonna haigustesse, diabeeti ja teatud vähiliikidesse haigestumise riski. Kusjuures kõik nimetatud haigused kuuluvad arenenud riikide peamiste surmapõhjustajate hulka. Levinuim surmapõhjus Eestis on vereringeelundite haigused: selle tõttu kaotab elu ligi 8000 inimest aastas.

Liigse lihatarbimise teine negatiivne kõrvalmõju puudutab looduskeskkonda. Rääkides inimtekkelisest kliimamuutusest, siis suurimate mõjutegurite listis leiame teiselt kohalt just loomakasvatuse. Lisaks nõuab see majandusharu kolmandiku maailmas kasvatatud teraviljast ning 16% kasutatavast mageveest. Need arvud viitavad üheselt, et loomsete proteiinide rikas toidulaud ei ole jätkusuutlik maailmas, mille kliima on ähvardava kiirusega muutumas ning mille rahvaarv läheneb 8 miljardile.

Teadlikkuse tõstmine vaid osa lahendusest

Paraku ei ole taoliste numbrite ette vuristamine kuigi tulemuslik, kui eesmärk on inimeste käitumise muutmine. Tee korra väike test – vaata ausalt otsa enda igapäevastele harjumustele ja analüüsi, kui suur osa neist suurendavad sinu pikaajalist heaolu, on kooskõlas keskkonnasõbralikkuse ja üldiste moraalsete põhimõtetega. Pakendid on halvad; maiustamine, autoga sõitmine, alkohol, kohvitopsid, suitsetamine, valmistoit ja sotsiaalmeediasõltuvus niisamuti. Millal sa viimati trenni tegid? Millal emale helistasid? Kas sa sööd piisavalt köögi- ja puuvilju? Valimas ikka käisid? Neljandale korrusele lähed jala või liftiga? Kui palju sa sääste oled kõrvale pannud? Puukentsefaliidi vastu oled vaktsineeritud?

On mitmeid põhjuseid, mis takistavad meid „õigesti” käitumast, isegi kui me õigel ja valel vahet teeme. Esiteks on sissejuurdunud harjumusi väga keeruline muuta – siinkohal saame süüdistada evolutsiooni, mille tõttu kasutame harjumusi energia säästmise abivahendina. Teisalt on inimaju leidnud teatud viisid, kuidas leevendada kognitiivset dissonantsi ehk ebakõla teadmiste ja käitumise vahel. Selle sotsiaalpsühholoogias tuntud nähtuse üks mehhanism seisneb faktide väänamises selliselt, et need sisseharjunud käitumismalli toetaksid. Nii võib liigselt liha tarbiv inimene, kes on seejuures teadlik oma käitumise tervisemõjudest, endale sisendada näiteks, et „korrelatsioon liigse lihatarbimise ja vähi vahel pole üldse nii tugev” või „minu vanaisa on terve elu palju liha söönud ja ta tervisel pole häda midagi, järelikult võin minagi samamoodi edasi süüa”.

Igatahes oleme inimkonnana jõudnud olukorda, kus faktid liigse lihatarbimise negatiivsetest mõjudest on paljudele teada, ent ühiskond oma inertsuses ei taha kuidagi uute teadmiste kohaselt käituda.

Keskmine Eesti elanik tarbib aastas umbes 80 kg liha, mida on kaks korda enam kui näevad ette riiklikud toitumissoovitused.

Institutsionaalne muutus on edu alustala

Seega on käitumisharjumuste – antud probleemi puhul mõneti isegi sotsiaalsete normide – muutmine omamoodi vastuvoolu ujumine. Et eesmärgile lähemale jõuda, tasub uurida erinevaid taktikaid ning mõelda, kuidas paradigma nihet võimalikult loomulikuks ja valutuks muuta.

Taimse Teisipäevaga oleme algusest saati pidanud oluliseks teavitustöö kõrval tegeleda institutsionaalsete muudatustega. See tähendab, et lisaks üksikisikule oleme fookusesse seadnud keskkonna, milles me toimime. Taimse Teisipäeva rakendamine koolides on suurepärane viis, kuidas tõstatada noorema generatsiooni hulgas diskussioon, kujundades samal ajal kooliõpilasi ümbritsevat keskkonda nii, et see toetaks positiivsete muudatuste elluviimist.

Kui igas Eesti koolis pakutaks teisipäeviti vaid taimset toitu, kajastuks see reaalses lihatarbimise statistikas. Lisaks annaks see konkreetse signaali, et liigne lihatarbimine on rahvatervise seisukohast tõsine probleem, millega ühiskonnana tegelema peame. Kolmanda boonusena näeksid lapsed ja noored, et iga toidukord ei pea ilmtingimata sisaldama loomset toorainet ning on täiesti võimalik saada kõht täis ja maitsemeel rahuldatud ilma lihata taldrikul. See teadmine võetakse kaasa iseseisvasse ellu, kus ta väljendub positiivse osana igapäevaharjumustes.

Inimestelt saab paluda vaid muudatust, milleks nad on valmis ja mis tundub neile saavutatav.

Üks nädalapäev raamistab muudatust ja on realistlik

Minult on küsitud, miks propageerime vaid üht lihavaba päeva, kui reaalsuses tarbitakse liha lausa kaks korda soovituslikust enam. Vastuse üks pool seisneb eelduses, et inimestelt saab paluda vaid muudatust, milleks nad on valmis ja mis tundub neile saavutatav. Praegu oleme ideaalolukorrast nõnda kaugel, üleskutse rohkemaks võib mõjuda paljudele äärmuslikuna.

2000 kalori suuruse päevase energiavajaduse juures näevad riiklikud soovitused ette 1-2 portsjonit lihatooteid päevas, mis vastab 35-70 g kuumtöödeldud sealihale. Selline kogus võtaks füüsiliselt enda alla üks-kaks tikutoosi ning päevane norm olekski saavutatud. Kui taoline pisike tükike tundub ebarealistlikult väike, siis pole sa kindlasti üksi. Enamikke meist on lapseeast saati harjutatud tarbima sellest oluliselt suuremaid koguseid, niisamuti ei arvesta toidukohad taldrikureegliga, ning tüüpilisel grillpeol on tavaks ära süüa peaaegu et nädalane norm.

Lähenedes suuremale muudatusele sammhaaval, tõstatame diskussiooni inimesi seejuures hirmutamata. Lisaks aitab Taimse Teisipäeva üleskutse muudatust raamistada. Kui paluda inimestel teha midagi senisest lihtsalt rohkem või vähem, mõjub see üleskutse liialt umbmäärase ja segadust tekitavana.

Lähenedes suuremale muudatusele sammhaaval, tõstatame diskussiooni inimesi seejuures hirmutamata.

Kuidas rakendada Taimset Teisipäeva haridusasutustes?

Haridusasutuste toitlustamine on üsna rangelt reglementeeritud. Põhjendatult, muidugi. Kombates võimalusi Taimse Teisipäeva rakendamiseks koolides, alustasimegi seadusandluse uurimisest. Koolitoidus peab küll valguvajadus olema kaetud ühe kolmandiku ulatuses loomse proteiiniga, ent nõue puudutab 10 päeva menüüd tervikuna. Niisiis eeskirjad projektile kätt ette ei pane ja teisipäeviti vaid taimse toidu serveerimine on igati seaduslik tegevus.

Küll aga võib Taimse Teisipäeva viimist koolidesse piirata inimeste ettevaatlik suhtumine. Anname endale aru, et teema on emotsionaalselt laetud; eriti, kui räägime laste toitumisest ja koolitoidust. Et kõikide asjassepuutuvate osapooltega ühist keelt leida, on meie lähenemine üdini positiivne ja konsensust otsiv. Me ei soovi mitte vigadele osundada, vaid koostöös koolikokkade, juhtkonna, õpilaste, hoolekogu ja vanematega olla igale koolile toeks seal, kus ta seda enim vajab.

Taimse Teisipäeva kampaaniaga veendume alati, et meie soovitused ja tegevus vastaksid täielikult riiklikele toitumissoovitustele ja tasakaalustatud toitumise põhimõtetele. Samuti õpime teiste riikide kogemustest. Üks edulugu, millest eeskuju võtta, on 2003. aastal USA-s algatatud Meatless Monday kampaania, mille võrseid võib nüüdeks leida enam kui 40 riigist. USA-s on praeguseks programmiga liitunud tuhandeid koole. Loodetavasti saame meie Eestiski kunagi muljetavaldava statistika üle rõõmustada ning tõdeda, et oleme tegemas esimesi suuremaid edusamme liigse lihatarbimise vähendamisel.

Triin Remmelgas on oma sotsiaalset närvi rakendanud riigiteaduste erialalal Tallinna Ülikoolis ning seejärel avalikus ja vabasektoris. Kampaanias Taimne Teisipäev on tema ametinimetus institutsionaalse suuna koordinaator.