Tartu Elektriteater avab homme, 11. detsembril viieks õhtuks pop-up kinorestorani Toidukino, kus publikut ootavad ees hubane õhkkond, hoolikalt valitud filmiprogramm ning mitmekäiguline õhtusöök restorani Krempel kokkadelt. Mitmete teiste filmide hulgas tuleb 12. detsembril näitamisele ka jaapani linateos „Tampopo”, millest kirjutab filmikriitik Martin Oja.

Kaader filmist.

Mis on õigupoolest inimene? Esiteks mõtted, mida mõtleme; teiseks asjad, mida sööme. Võibolla ka vastupidi, kuidas kellelegi. Aga üks on kindel: alatasa vaatame oma söögist veidi mööda; naudime küll toidu maitset või lähme elevile mõne mõttekillu pärast, kuid pöörame napilt tähelepanu sellele, kuidas on toit meie ette seatud, millisel taldrikul ja millises järjekorras on serveeritud meie mõtted.

Juzo Itami linateos püüab seda viga parandada. Kui maailma filmikunsti põhjal tuleks koostada nimekiri kümnest filmist, mida peaks vaatama igaüks, kes kasvõi kordki on mõelnud oma restorani avamisest, kuulub „Tampopo” kindlasti nende hulka. Sest Jaapanis juba teatakse, mis on detail. Ja teatakse, mis on pikantne. Jaapani kultuuris on austus toidu vastu erakordselt suur, sest saared on kivised, vähese viljaka pinnaga. Elu on sageli sõltunud mereandidest, aga meri on teadupoolest tujukas. Sellepärast on Jaapani ajaloos olnud ohtralt näljahädasid, ja tänapäevalgi, kui globaalne majandusmudel pealtnäha kõik vajadused rahuldab, on tõusva päikese maal säilinud eriline tundlikkus söögi suhtes.

„Tampopo” pole komöödia selles mõttes, et kõvasti nalja saaks. Pealispinnal on parajalt satiiri ja absurdseid olukordi, kuid sisemus on sügav nagu elutark meister, kes jagab tarkusi tabavate kujundite varal. Filmi keskmes ongi õpetaja ja õpilase vahekord – jällegi üks nähtus, mida eurooplastel hädasti õppida tasuks. Siin on aga see lahendatud vähem stereotüüpselt, kui alguses oodata oskaks. Noor lesknaine Tampopo on hädas oma nuudlisöökla pidamisega, kuni talle tuleb appi salapärane kauboimütsiga autojuht. Üheskoos sukelduvad nad ramenʼi ehk nuudlisupi valmistamise peenesse ja kirglikku maailma. Nende ümber aga toimetavad oma asju teisedki tegelased, kelle söögiseiklustele meil vahepeal pilku heita lubatakse.

Oma sügavuse kohta on see erakordselt kergesti seeditav film. Need asjad ei satu kuigi sageli kokku. Tõelistele gurmaanidele on mõeldud ka napid stseenid, mis ühendavad naudingu söögist ja erootikast. Söögitegemise kujund on üle kantav eluviisile tervikuna, tähelepanule pisiasjade vastu, austusele ja vastutusele, mis käib kaasas tegevusega, millele oled ennast pühendanud. Mis puudutab kinos söömist, siis pole see alati tabu. On erandeid, aga nende tunnetamiseks läheb samuti peenet vaistu tarvis. Sest kui keegi filmi ajal labaseid krõbinaid ragistab, võib esireast püsti tõusta valges ülikonnas gängster, kes ei mõista nalja.

Rohkem infot filmide ja Toidukino kohta leiab siit.