„Pruut“ („The Bride”, Hispaania, Saksamaa, 2015). Režissöör: Paula Ortiz. Osades: Inma Cuesta, Alex García, Asier Etxeandía, Leticia Dolera, Luisa Gavasa)

„Pruut“. Kaader filmist

PÖFFil rahvusvahelise esilinastuse teinud „Pruut“ on hea näide sellest, kuidas algselt lavale kirjutatud tekst edukalt filmiks on adapteeritud. Federico García Lorca 1932. aastal kirjutatud näidendil „Verepulm“ („Bodas de sangre”) põhinev film on ühtaegu nii lummavalt kaunis oma romantiliste temperamendi kui hirmus pimeda viha poolest. García Lorca kirjutatud näidend põhineb tõsielusündmustel, mis leidsid aset 20. sajandi kahekümnendate lõpus, kui noor hispaania pruut põgenes nõoga oma laulatuselt. Filmi režissöör Paula Ortiz on García Lorca kaasahaarava loo poeetilised sümbolid tõlkinud temale iseloomulikku sume-sumedasse ja pastelsesse pildikeelde. Ta on García Lorca näidendist välja noppinud väga tugevad detailid ning nende peale ehitanud veenva loo, mis segab endasse Hispaania pulmatraditsioonid ja Lõuna-Euroopa maapiirkondade rituaalid ning uskumused.

Hispaania-Türgi-Saksa koostööna valminud „Pruut“ on filmitud Kesk-Türgis, Kapadookias, mistõttu ei näe me vahest harjumuspärast Hispaania maastikku, vaid selle asemel kidurat kuiva steppi. Sellisel taustal paistavad kõik inimsuhted ja konfliktid justkui eriti intensiivsetena, sest miski muu ei tõmba pilku eemale. Lapsepõlvesõprade vahel tekkinud armukolmnurk laheneb näiliselt sellega, kui üks neist, Leonardo (Alex Garcia), abiellub ning tema perre sünnib esimene laps. Jäänud paar – Pruut (Imma Cuesta) ja Peigmees (Asier Etxeandia) – paistavad kõige armunumad inimesed selle üksildase maa keskel. Pärast laulatust selgub Pruudi ja Leonardo vestluses, et kumbki pole lapsepõlvekiindumust unustanud. Ladina-Ameerika seebiooperist on asi kaugel, kui millegi olemasolevaga võrrelda, võiks lähimaks seoseks arvata kreeka tragöödia või Shakespeare´i romeojajuulialiku traagilise pöörakuga loo. Mis edasi juhtub, on iga tegelase saatus, mida ei saa peatada või kõrvale pöörata.

Maagilisse realismi kalduv lugu viib fookusesse naise, kes on samaaegselt mitme tule all. Ühelt poolt peab ta alluma sellele, mida kogukond temalt ootab – olema truu abikaasa oma mehele, teisalt hirmutab teda salapärase ennustaja öeldu ning suutmata sellest lahti lasta, peab ta taluma aina kasvavat sisemist pinget ja lõppude lõpuks piinavad teda tunded lapsepõlvearmastuse vastu. Mõneti meenutab film oma rõhuasetusega prantslaste „Thérèse Desqueyroux´d“ (2012), mis portreteerib 20. sajandi alguskümnendite abielunaise positsiooni aina kasvavamas naiste emantsipatsioonis. Erinevalt Thérèse´ist on Pruudil usk tulevikku, kuigi ettenägelikku vaistu oleks võinud vahest rohkem kasutada. Pruudi kõrval on esiplaanil teisedki naised – Peigmehe ema (Luisa Gavasa) ning Leonardo naine (Leticia Dolera), kes kaudselt mõjutavad Pruudi edasisi valikuid. Kusjuures mõlemad näitlejad mängisid Ortizi eelmises filmis „Nukk“ („Chrysalis“ (2011)).

„Pruudi“ sujuvuse ning aja peatavad laululised vahepalad, mis toovad filmi esiemade traditsioonid, nende laulude kaudu aidatakse noorel neiul abielunaise rolli sisse elada. Teine stseeni peataja on ootamatult ilmuv ennustaja-nõid (Maria Alfonsa Rosso), kelle päritolu jääb filmi lõpuni arusaamatuks, mõningal korral meenutab nõid vana mustlasnaise hinge, kes tulnud noori õpetama. Sellised peatused kannavad endas García Lorca universumi ja esivanemate legendimaailma. Filmi visuaalne keel toimib. Piltidest kokku panduna tekib iga karakteri ümber sümboleid triiki tähendusväli. Detailitundlik silm, mis Paula Ortizi iseloomustab, on pruudipärga põiminud haprad apelsiniõied, ta kujutab tühjal väljal kappavat hobuste hobust üksiku ratsanikuga, kulunud kollaseid seinu, klaassepa töökoda, lopsakat metsasalu ja ähvardavat kuud.