Avame ukse krüokambrisse, kus hoiustatakse alter ego’sid, kimäärliku kehaga muusikat ja meeldejäävaid katastroofe.

Fotod: Marii Kiisk, kostümeeris Birgit Mones

„Krüokülmutasin oma šeigist suhkruissi, sest ta kuulas liiga palju rokkbänd KISSi […] kannan heiteritevastast kreemi, see on üks kreem, mis ma ostsin budistlikult retriidilt, kõik, mis ajab närvi, kaob vitriinilt,” laulab muusik Florian Wahli alter ego, tema Dubai šeikidega mehkeldav influencer’ist kasuõde Wahli septembris saabuval uuel albumil „Katarsis garanteeritud”. „Minu kink ühiskonnale,” tutvustab Florian Umblu leibeli alt ilmuvat plaati, mis urgitseb tema enda tunnete ja isiklike „meeldejäävate katastroofide” asemel rohkem selle kallal, mida maailm talle praegu vastu peegeldab. Olgu selleks siis põrgukuum kliima, lapsepõlvetraumad või hoopis pseudospirituaalsete gurude esiletõus, netišopahoolikutest koduperenaised ja suunamudijad, kelle rolle ta üksteise järel etendab.

Wahlile omaselt on „Katarsis” meeldivalt sõge, pakkudes Prismast inspireeritud ASMRi-elamust, eri arhetüüpe ja absurdset lüürikat ning mahutades ühte universumisse nii vaporwave’i, bossanoova kui ka saksa šlaagri. Tahes-tahtmata tekib „Katarsist” kuulates küsimus, mis toimub Florian Wahli peas. Kes on ta siis, kui ta parasjagu laval klaasikildudel ei tammu või kirvega süntekat ei rapi, ning kes siis, kui ta seda teeb? Võtame koos Florianiga ta maailma osadeks lahti ja astume selle kimäärliku kehaga loomingu tagatuppa.

Florian ja Jaapan

2018. aastal kolis Florian pooleteiseks aastaks Jaapanisse, et õpetada sealsetele lastele inglise keelt. Jaapani kultuur on teda alati huvitanud – kodus seisavad tal varasemalt reisilt kaasa toodud samuraimõõk, siidist kimono ja ero guro plakatid ning bakalaureusekraadigi omandas ta jaapani keeles ja kultuuris, lõputöö kirjutas ta vokaloidide ja hologrammide kasutamisest jaapani popmuusikas. Kuigi erilist kultuurišokki ta Jaapanisse minnes ei saanud, sest ta juba teadis, mis teda ees ootab, lajatasid kultuurilised erinevused hoopis teistmoodi. „Mingil määral ei saa sa kuidagi päris omaks, natuke alien tunne oli,” seletab Florian. Eriti koges ta seda alguses, kui ta elas Tallinna-suuruses, kuid Jaapani mõistes maakohas, kus siniste silmadega Lumivalgeke kohalikes niivõrd palju uudishimu tekitas, et teda nurga tagant piiluma jäädi. Hiljem Tōkyō kesklinnas resideerides võis eksootilise olendi tiitli juba varna riputada, kuigi elutute mannekeenidega tuba jagada oli Florianil endiselt üksildane.

Ometi andis Jaapanis viibimine tema sõnul väga palju juurde: „Kui lähed mitu tuhat kilomeetrit kodust ja sõpradest eemale, sunnib see sind natukene arenema, iseennast leidma ja hakkama saama. See oli minusugusele mullilapsele kindlasti väga oluline kogemus.” Kuigi Floriani kutsuti Jaapanis esinema ka open mic’i õhtutele, kus ta oleks saanud jagada lava ameeriklastest kantrimuusikutega, eelistas ta luua muusikat omaette. Nii ostis ta endale näiteks klaveri ja tegi peaaegu valmis klaverialbumi, mis jääb praegu enda aega ootama, et esitada seda kunagi Elton Johni vaimus staadionikontsertidel. Lisaks õnnestus Florianil esineda Jaapani Alpides ühe legendaarseima butoh-tantsutrupiga Dairakudakan ja käia sintoismi templis techno’t kuulamas. Kui tempel ja techno ei tundu läänemaailmas just kõige tavapärasem duaalsus, siis Florian viitab siinkohal jaapanlaste fluiidsemale maailmavaatele, mis sedastab, et sa võid olla, kes sa oled, ja teha mida iganes, kõige jaoks on mingi koht. See mõtteviis on aidanud tal ühendada paremini ka tema muusiku ja õpetaja persona’sid, mille varasem vastuolu on asendunud nüüd palju ühtsema tervikuga.

„Kui lähed mitu tuhat kilomeetrit kodust ja sõpradest eemale, sunnib see sind natukene arenema, iseennast leidma ja hakkama saama.”

Florian ja spektaakel

Jah, igapäevaelus töötab Florian õpetajana ja ta mainib juba vestluse alguses, et praegu on tema elu üsna askeetlik, ta on keskendunud tööle ja üksi või sõpradega muusika tegemisele. Või nagu ta laulab oma uuel plaadil: „Olen pigem autsaider, oma üksinduse lossi nüüd taganen.” Floriani muusikas või lavašõudes see askeetlikkus tunda ei anna. Ruumi on nii hedonismile, popkultuurile, Zeitgeist’ile kui ka täiesti tavalistele igapäevastele juhtumistele ja kõike seda kuulates tundub, nagu Wahl vestaks mõnd täiskasvanute muinasjuttu. Ehk midagi sellist, mis tuleks vendade Grimmide sulest, kui nad oleksid sündinud kaks sajandit hiljem?

„Poetan oma muusikasse elemente, mis vajutaksid nendele kohtadele, mis veel tunnevad midagi.”

Kuigi näiteks mõne chillwave’i või souliballaadide vundamendile ehitatud loo puhul võib saada aimu Floriani romantilisemast poolest, viskab ta kuskile ikka mõne wahliliku vimka, keerates tempo lakke ja sosistades sulle kõrva: „Võta see pill ja ma tõmban su igaveseks maatriksist välja.” Ja need, kel on õnnestunud kunagi Floriani esinemisi näha, on saanud olla tunnistajaks näiteks jõulumuinasjutule, kus Jeesus Kristus teeb karkudega noormehest kõndija, või sellele, kuidas ta eespool mainitud mannekeenidega suhtedraamat etendab. Kuigi Florian eriti palju kontserte ei anna, sõnab ta, et kui teda esinema kutsutakse, peab see olema spektaakel ja pakkuma stimulatsiooni: „Ma tahan, et minuga mängitaks, ma tahan, et see oleks midagi erakordset.” Tihtipeale on etenduste ajendiks Floriani ja ta sõprade kogemused. Ta meenutab, kuidas ta sõber härra Külm tema kostüümilaenutusest saadud kepi ära kaotas ja nad tegid järgmise live’i sellest, kuidas nad keppi otsivad. „Mulle on öeldud, et see on rohkem pseudoteatraalne ja võib-olla oleks parem teha asju mingis teatriformaadis, mida on rohkem harjutatud, aga meil on laval täielik kaos,” seletab Wahl. Uue albumi tuules on Florian võtnud aga suuna olla laval rohkem tema ise. Kuna kõik juba ootavad, et Floriani live’iga käib alati kaasas mõni narratiiv ja spektaakel, tahtis ta iseennastki veidi üllatada ja natuke standardsemas vormis etteaste teha, aga muidugi oma hetkedega. „Ja see on töötanud. Inimestele meeldib ka mu päris mina,” ütleb ta.

Florian ja küllastumus

Mugavustsoonist väljarabelemise vajaduse kohta ütleb Florian, et ta on siiski selle ühiskonna produkt. „Kui sul on tähelepanu defitsiit, vajad pidevalt stimulatsiooni, et oleks kogu aeg midagi uut ja põnevat.” Kui küsin aga, kuidas ta ise muusikat tarbib ja oma loomingus näiteks halva maitsega flirtimisse suhtub, avaldub omamoodi nüüdisaegne konflikt pidevalt uute kogemuste otsimise ja samal ajal pealevoolavast infost väsimise vahel. „Praeguses hüperstimuleeritud maailmas, kus on nii palju andekaid artiste, aga ka rohkem kajakambreid ja ühte auku langemist, on raske olla millestki erutatud,” arvab ta. „Seda meeles hoides poetan oma muusikasse küll elemente, mis vajutaksid nendele kohtadele, mis veel tunnevad midagi. On hästi palju perfektset poppi, aga mind ennast intrigeerib rohkem mitteperfektne ja naljakas musa. Seda on mul kindlasti viimasel ajal palju rohkem.” Nii on ta pöördunud uue muusika kuulamise asemel tagasi vanema klassika poole, nagu funk ja souliballaadid, mis võivad olla Floriani sõnul küll juustused, kuid ajatud.

Florian ja loomingulisuse essents

Selleks et uus looming saaks sündida, tuleb selle eest tasuda vahel ka kolm tilka verd. Veel mõni aeg tagasi elas Florian pereelu, kuni tundis, et ta on iseennast ära unustanud. Aasta alguses sattus ta seetõttu omamoodi maniakaalsesse faasi, saatis kõik eemale ja tegi viis-kuus kuud järjest muusikat. „Kui ühel hetkel kõik vastu taevast lendab, lukustan end magamistuppa, võtan õlut või punast veini ja siniseid kaameleid, vaatan võib-olla „Kariibi mere piraadid” ära ja siis algab loomine,” kirjeldab ta. „Tavaliselt alustan mingitest sämplitest või biitide tegemisest, lõõritan peale oma eluseikadest ja läbikukkumistest ning selle maailma laostumisest nagu viimasel plaadil.” Tollest viimasest „sessioonist” sündiski „Katarsis garanteeritud”. Õigemini oli lugusid kokku 60–70, kuid sõprade OJ ja Ville abiga tehtud kärbete järel jäi neid alles 17. „Ma olen tagasisidele tundlik ja kui nemad arvavad, et see ei ole üldse mina, võivad lood vabalt sahtlisse luku taha haihtuda. Näiteks Ville tunneb tehnilist poolt väga hästi ja kui ta ütleb, et ma häirin teda mingil sagedusel sügavalt, siis üritan parandada või lähen järgmise asja kallale,” selgitab Florian. Edasi läks plaat teele juba Raul Saaremetsa poole, kes oligi nõus „Katarsise” realiseerima. 

Võib-olla see ongi loomingulisuse essents, kui sa ei suuda päris aru saada, kes sa oled, ja üritad seda katalüseerida või luua?”

Kuigi album pole veel ilmavalgust näinud, kibeleb Florian juba uute asjade juurde. „Mul on pisut nagu pidev identiteedikriis või eri suundadesse tõmmatud tunne. Võib-olla see ongi loomingulisuse essents, kui sa ei suuda päris aru saada, kes sa oled, ja üritad seda katalüseerida või luua. Uue mina ja uue maailma pidev loomine. Metamorfoosi üledoosid,” poetab ta üksteise haaval mõtteid selle kohta, kes võiks olla Florian Wahl. Ideedest tal igatahes puudust ei tule. Eriti huvitavad teda ristandid, mille kirjeldused võiksid kuuluda pigem bestiaariumi köitesse: „Näiteks on mulle alati meeldinud kõrvutada klassikat ja heavy metal’it. Bossanoovat ja träppi. See on nagu muusikaline kimäär, kellel on hundi pea, pangoliini keha ja orava saba ning kes on leopardimustriline,” lõpetab Florian uue olendi loomise.

Florian ja saksa noormees

Kui jõuate plaadi „Katarsis garanteeritud” lõppu, ootab teid ees „Saksa noormees” – lugu, millel on šlaagrile omane kõlapilt, mida saadab tugeva aktsendiga saksa- ja eestikeelseid sõnu loetlev ja Weissbieri joomisest laulev Florian. „Ärkan üles, võtan ühe Bretzel’i ja vaatan õues langeb kaunis Schnee […] Mutter… emaa… Bier… see on eesti keeles oluu.” Kuna Florian on isa poolt saksa päritolu, tahtiski ta teha nalja selle üle, kuidas inimesed oletavad, milline on inimene, kui ta nimi on Florian Wahl. „Seal on mingil määral ka tõeseid asju mu elust, aga paraja liialdusega.” Ütlen, et see on kindlasti üks plaadi tipphetk ja soovitan saata loo Heimar Lengi saatesse „Kuldrandevuu”. Florian imestab, miks see lugu kõigile meeldib, sest see pidavat olema nimelt ka tema ema lemmik. „Ülejäänu talle ei istu,” naerab Wahl. 

Rahvusvahelise pagasiga noormees parasjagu Eestist ära uusi seiklusi otsima ei kipu. „Olen praegu rahul ja mõtlengi natukene siin kanda kinnitada, aga ma ei välista, et ma ei võiks kunagi kuhugi mujale, näiteks Balile minna. Mulle väga meeldib traditsiooniline bali muusika, näiteks gamelan’i kellad, mida ma väga fännan. Aga praegu peab mind veel siin välja kannatama natuke, mõned aastad,” muigab Florian.

„Aitäh, et kuulasid, suured tänud toetamast ja kaasa elamast, tänan sind südamest, soovin sulle head ja loodan, et kohtume taas pea,” nagu dikteerivad jaapani ja soome aktsentidega hääled plaadi viimases loos „Ära lahku veel”. Ja katarsis ongi garanteeritud.

Florian Wahli album „Katarsis garanteeritud” ilmub Umblu plaadifirma alt septembris

Marii Kiisk on vabakutseline fotograaf, kellele meeldib piire hägustada ja oma loominguga hüljatud keskkondadele uut elu sisse puhuda.