Käesoleva aasta räpialbumite arvustuste juurde kuulub kohustuslikus korras ebamäärane võrdlus nubluga, kes avas laiale avalikkusele teadaolevalt ainuisikuliselt eesti SoundCloudi räpi väravad.

Kuigi Korgiklann tegutseb žanriliselt samal mänguväljakul, on „Kadriorgia” sisult pigem A-Rühma „Laulmata jäänud laulud”, Loogiliste Poiste „Musklis mässaja LP otsib hantlinärijat” või Rullnokkade „Ruulib täiega” kui „Mina ka” või „Öölaps”.

Kadriorgia nime all mäletab vanem generatsioon Kadrioru lossis natuke rohkem kui kümme aastat tagasi toimunud koosviibimisi, mille korraldamise eest vastutasid tolleaegse presidendi Arnold Rüütli lapselapsed. Meedias „Kadriorgiaks” ristitud skandaal taaselustatakse sama pealkirja kandval 11-loolisel kassetil, mis, nagu kõnealused peodki, näib olevat motiveeritud tahtest teha midagi provokatiivset ja keelatut.

„Kadriorgia” sisu ja formaat (kassett) annavad algusest peale mõista, et produkt oli sünnist saati suunatud kitsale ringkonnale: „Nikupidu Toompeal”, PlayStation 2 avamenüü helidest sämpeldatud „Licid” või dancehall’i sugemetega „Invaliid (käru-rattad-ragisevad)” kõnnivad väga kitsal joonel objektiivselt hea muusika ja meelelahutusliku prügi vahel.

Ometigi on „Kadriorgia” liiga hüpnotiseeriv, räige ja mitmetahuline, et seda mitte soovitada. Niivõrd kontrakultuurilist kunsti leidub kohalikul muusikamaastikul häbiväärselt vähe. Korgiklanni lugudest kumab lisaks nooruslikule uljusele läbi ka kamaluga originaalsust, mis mõjub SoundCloudi räpi kui peamiselt trende matkiva žanri puhul igati värskelt.