Sel reedel, 3. juunil ärkab Tartus Lutsu raamatukogu keldris elule pisut teistmoodi puidust linn – „Karlova Obscura”, Johan Huimerinna fotonäitus, mis on ühelt poolt tagasivaade Huimerinna Karlovas elatud ajale ning seal kogetule, teiselt poolt seal esineva olustiku teise nurga alt näitamine. Näitus käsitleb Karlova linnaosa omanäolist atmosfääri ning selle visuaalset identiteeti. Fotodel kohtuvad interjöör ja eksterjöör, isiklik ja avalik ruum ning uued ja vanad tehnikad.
Kui ma Tartusse õppima tulin, elasin alguses näotus ja turvalises Raatuse ühikas. Mu 12 aastat vanem vend oli mulle rääkinud oma ühikaaegseid legendaarseid lugusid a la kuidas nad ühika kööki pliitidest ja presendist sauna ehitasid. Olin veidi pettunud, et minu ajal Raatuse ühikas sellised asjad võimalikud ei olnud. Aprillis 2011 käisin Karlovas Tolstoi tänaval esimest korda külas ja mulle meeldis nii väga, et jäin sinna nädalaks virvendama.
Paar nädalat hiljem kolisin juba Karlovasse sisse. Kogu see olustik – huvitavad inimesed (noh, muusikud, parmud, kunstitudengid, kirjanikud, šamaanid ja vampiirid), veidrad tornidega majad, ahju kütmine, Kuu pood, madal elatustase, katustel kondamine, hoov ja sellega kaasnev, kõik see läks mulle täiega peale (ja läheb siiani). Edasi sattusin ma mingitel kahtlastel asjaoludel Tartu Kõrgemasse Kunstikooli fotoosakonda õppima. Nüüd olen seda kooli lõpetamas ja Karlovast ära kolimas, kuid võib väita, et venna poolt loodud lugude narratiiv on saanud väärika jätku. Tundus vägagi loogiline valida Karlova oma lõputöö teemaks.
„Karlova Obscura” idee tuli mul ühel 2014. aasta oktoobripäeval oma koridoris ahju küttes. Koridor oli hämar ning märkasin uksel veidrat valguslaiku. Lähemal uurimisel selgus, et see oli kujutis naabri toast, mis projitseerus läbi naabertoa lukuaugu – viibisin juhuslikult camera obscura‘s. Olin sellest täiesti vaimustunud. Veebruaris 2016 võtsin asja tõsiselt ette.
Töö käigus ehitasin 15 erinevat Karlova ruumi ümber camera obscura’deks ja tegin nende sees pilti olukorrast, kui toa interjöör ning eksterjöör (pöördkujutise näol) kohtuvad. See vajas korralikult ettevalmistust – kõige pealt oli vaja välja töötada mobiilne süsteem, kuidas ehitada erinevate dimensioonide ning omapäradega ruumid camera obscura’ks. Lisaks tuli lahendada füüsikalisi-optilisi muresid. Mulle meeldib selle projekti puhul, et kuna minust sõltumatuid muutujaid on väga palju – ruumide mõõdud, nende detailid, välisvaadete suunad, kellaajad, ilmad, seina värvid, võõrad inimesed jne – siis väga palju kontrolli mul selle tulemuse üle ei ole. Üllatusin iga kord, kui obscura üles ehitasin, sest igal toal on oma fookuskaugus ning oma pilt ja nägu. Nii on ilus mõelda.
Peeter Laurits (Kunstnike Liidu liige, fotokunstnik):
Asi, mis mulle meeldib, on kihilisus. Olgu see luules, draamas, kinos, kunstis, kus iganes. Huimerind muudab toa fotoaparaadiks, camera obscura’ks, ning projitseerib pildist väljapoole jääva pildi sisse, jalad ülespidi. Ta lõhub meie ruumilised eelarvamused ära.
Teiseks, kõik see, mis on väljas, ei pruugi olla täpselt samast ajastust, kui see, mis on toas. Suurepäraseks näiteks on Huimerinna pilt Raul Oreškini vannitoast kogu oma ilusate ikoonide haaremiga, kuhu peale on projitseeritud puud, mille puhul me ei tea, kummad on vanemad, kas ikoonid või puud. Selle näituse puhul on hea, et nii ruumilised kui ajalised dimensioonid on toredasti segi aetud.
Piltide kompositsioonid on absoluutselt igal pool mänglevad ning need ei ole tõsiseltvõetavad. See on vaataja üle irvitamine, see on provokatsioon. Ja see on absoluutselt äge sekkumine meie pildi vaatamise poliitikasse.
Sellele lisaks on tehtud näitusele plakatitesari. Siin alles läheb huvitavaks: 35 plakatit on pildistatud üles 35 erinevas kohas, kuhu see sama plakat hiljem kleebitakse. Iga plakat on unikaalne ja see lööb. Seda ka kujunduse poolest – need ei ole standardsed, vaid iga juhtumi puhul täiesti unikaalselt lahendatud ning peab märkima, et tüpograafia on väga hea. Sellega ajab autor segamini tiraaži kui niisuguse mõiste.
Kokkuvõtvalt on näitusel pea peale keeratud unikaalsus, pea peale on keeratud tiraaž ning ajale ja ruumile on sõlm peale keeratud.
Üritus Facebookis.
