Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis on avatud kodumaise taideskeene üks olulisimaid näitusi „Köler Prize 2016”, mis päädib mai lõpus toimuval pidulikul auhinnagalal nii rahvusvahelise žürii kui ka kohaliku publiku lemmiku tunnustamisega.

Sel aastal kandideerivad EKKMi väljapandud Köleri preemiale Art Allmägi, Krista Mölder, Kristi Kongi, Laura Põld ja Raul Keller. Auhinnanäitus on Eesti pisikesel kunstiväljal üsna ainulaadne nähtus, sest kunsti toetamisse on õnnestunud edukalt kaasata ka erainvestorid – miski, mis siinmail pärast 90ndate jõulist väikegaleriide ja erapreemiate ajajärku enam sugugi nii enesestmõistetav pole olnud. Põhjuseks ilmselt see, et kaasaegne kunst ei kipu toetajatele vajalikku tähelepanu ning kõla- ja reklaamipinda pakkuma. Köler Prize’i huvitavusele ja ligitõmbavusele aitab aga kaasa kogu kontseptsiooni sõbralik võistluslikkus ja glamuurinüanss, mida pakuvad nii rahvusvahelise žürii olemasolu kui ka iga-aastane gala, mille käigus võitjad teatavaks tehakse.

Laura Põld „The Night Your Mate Danced Like a Tree” (2014). Foto: Kristiina Hansen

Nii nagu EKKM ise on omalaadne geriljamuuseum, mis kaaperdas kiiresti ja tõhusalt „ripakil” oleva kõlava nime Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum – tiitel, mis kipub mujal pigem korralikult rahastatud ja esinduslikku hoonet omavale riiklikule kunstiinstitutsioonile kuuluma –, on samamoodi tühjalt kohalt üles ehitatud ka Köler Prize, „kaaperdades” eesti kunstiajaloo esiakademisti nime, kelle loomingul kaasaegse kunstiga suuremat pistmist ei ole. Selline keel põses lähenemine aga toimib ning nii võibki kõlavate, justkui etableerumisele osutavate nimede tagant leida hoopis sisuka ja vürtsika, peamiselt tegijate entusiasmist kantud ettevõtmise.

EKKMi meeskonnal on väljal toimuvast loomulikult suurepärane ülevaade. Köler on seega hea lakmus eesti kunsti praegusele seisule ning sellele, millised kunstnikud oma loometee tipus on. Üksikute kunstnike esiletõstmise taustal tuleb nähtavale ka see, millised on siinse kunstivälja suundumused laiemalt.

Allumatus tõlgendamisele

Laura Põllu kohtamine Köler Prize’il oli ehk kõige ootuspärasem, arvestades tema viimase aja nähtavust ning Tartu Kunstimuuseumis toimunud isikunäituse „Sada ulma keset merd” (2016) keskmisest laialdasemat ning positiivset meediakajastust. Põllu tööde puhul on toodud korduvalt välja nende allumatust tõlgendamisele, sõnastamisele ja ratsionaliseerimisele. Sellele osutasid ka kaasnominendid Köler Prize’i näitust saatvas filmis „Ekraaniproovid Köler Prize’ile 2016”, kus kunstnikud üksteise loomingut empaatiliselt ja sõbralikult mõtestavad. Põllu kunst ei anna end tõepoolest lihtsalt kätte, aga mitte seetõttu, et kontseptsioon oleks aetud nii keeruliseks, et keegi seda läbi ei hammusta, vaid pigem Põllu tööde poeetilisest intuitiivsusest ja nendes esinevate assotsiatsioonide isiklikust laadist, mida on raske mahutada väitesse algusega „Teose teemaks on…”.

Näituse põhimõttele omaselt on igalt kunstnikult väljas üks varasem ning üks uus, Köler Prize’i jaoks loodud töö. Laura Põllu varasem teos on 2014. aastal valminud „The Night Your Mate Danced Like a Tree”, mille kesksed elemendid on puutaolised langevatest kangastest objektid ning kõrvaklappidest kostuv techno-muusika. Paigalseis kohtub liikumisega, kuid need kontrastid ei olegi täiesti vastandlikud, kuna omal viisil liigub tuules ka puu, monotoonses muusikas sisaldub aga staatika ja paigalseis. See lubab tantsijal end unustada, mõtlemise lõpetada ning puhtas füüsilises ja meditatiivseski liikumises tantsupõrandal tunde veeta. Põllu teine töö kannab pealkirja „Valguskiir põhjustatud mesilase lennust ümber granaatõuna sekund enne ärkamist” (2016), mis on parafraas Salvador Dalí maali pealkirjast, kus valguskiirt asendab unenägu. Tegemist on kohaspetsiifilise installatsiooniga EKKMi viltuse põrandaga estakaadis.

Raul Keller „Kuus trummi” (2014). Foto: Kristiina Hansen

Kohatundlikkus

EKKMi külastades on alati põnev vaadata, kuidas erinevad näitused ja kunstnikud ruumi kasutavad. Tegu pole kaugeltki valge kuubiga, kuhu annab paigutada ükskõik mida – kunstnik peab alistama ruumi füüsilise eripära ning panema selle teenima enda töö huve. Põllu teose daliliku alatooniga sobitub kaldus põrand hästi, pannes laest rippuvad erisugused lambid sürreaalselt justkui gravitatsiooni trotsima. Ruumist ja teosest moodustub visuaalselt kaunis ja füüsiliselt mõjuv tervik.

„Valguskiir…” tuletab meelde teise nominendi Raul Kelleri varasemat samasse ruumi loodud kohaspetsiifilist tööd isikunäituselt „What You Hear Is What You Get (Mostly)” (2014). Seal oli hoone kõige iseloomulikuma ruumi kaldus põrand hoopis puitkonstruktsiooni abiga sirgeks ehitatud, mistõttu see varsti lae ning taustal kumava sinise valgusega kohtus. Kölerile on Keller aga valinud varasemast teose „Kuus trummi” (2014) ning loonud esimesele korrusele uue kohaspetsiifilise installatsiooni nimega „Platvorm” (2016). „Kuus trummi” on totaalne installatsioon, milletaolised on juba Kelleri firmamärgiks muutunud. Pime ruum haarab endasse, valgustatud trummide naha muster paelub visuaalselt ning heli on nii intensiivne, et ruumis pole võimalik kaua viibida. Teosest on võimatu mingil moel puudutamata jääda, kuna see pakub nii tungivat füüsilist elamust. Taoline suund kunstis on vajalik ja elujõuline, kuna suudab mõjutada iga kogejat, vajamata mõistmiseks kontseptsioone, kuid olles neile siiski avatud. Uus teos „Platvorm” pole siiski sama mõjuv kui isikunäituselt tuttavad tööd, kuna see ei pane ruumi nii kõikehõlmavalt tajuma. Vaataja saab küll platvormile ronides teosega füüsilise kontakti saavutada, kuid kogemus ei ole nii täielik ning ka kohatundlikkus jääb varasema viltuse põrandaga ruumi loodud teose omast nõrgemaks.

Krista Mölder „Vahe-maa” (2016). Foto: Kristiina Hansen

Meditatiivsus

Krista Mölderi loomingut olen teistest selleaastastest nominentidest varem vähem näinud, kuid see jättis oma vaikse poeetilisusega sügava mulje. Mölder tegeleb järjekindlalt ja kaunilt ruumi vaatlemisega. Tema värske teos „Vahe-maa” (2016) portreteerib mittekohti, paiku kohtade vahel ja ümber, näidates nende paljusust, erilaadsust ja mitmekesisust. 2012. aasta töö „Kohalolu” seevastu tegeleks nime põhjal otsustades justkui nende päriskohtadega. Paiku ei vaadelda aga sellistena, nagu need on elatuna ja kasutatuna, vaid hoopis vaigistatuna ja abstraheerituna, tühjana inimestest ja nende tegevuse vahetutest jälgedest. Fragmendid heledatest ja rahulikest ruumidest osutavad kohalolule meditatiivses tähenduses, kus kõige tähtsam polegi ehk asupaik ise, vaid võime kohal olla, viibida hetkes, panna tähele ja osata end väikestele detailidele avada. Mölderi looming on teiste kunstnike suuremõõtmeliste installatsioonidega võrreldes mastaabilt väiksem ja sisult vaiksem, kuid selle analüütiline, süvenev ja järjekindel stiil avaldab muljet. Installatiivsusest puutumata pole aga ka tema teosed – „Vahe-maa” sisaldab ka kahe seina vahelt paistvat videot valgest hundist valgel taustal, minejast, kes asub samuti vahe-maal ning kelle mineku algus- ja lõpp-punkt pole teada.

Art Allmäe „Cold War” (2016). Foto: Kristiina Hansen

Tartu taustaga installatiivsete skulptorite (Jevgeni Zolotko, Jass Kaselaan) kohalolu Köler Prize’i näitustel sai sel aastal täiendust Art Allmäe nominatsiooniga. Allmäe käekiri on selge ja jõuline ning tema loomingus on andnud siiani väga tugevalt tooni huumor ning mänguline päevakajalisus koos kunstimaailmasiseste viidete ja naljadega. Nii on Allmägi tegelenud näiteks omaenda keha vormimisega, naljaviskamisega iseenese ja (Tartu) kunstnikkonna värvikamate kujude üle ning ka homofoobiaga. Köleri näitusel üleval olevate tööde puhul on Allmäe käekiri aga muutunud ning ette on võetud nii sisuliselt kui ka esteetiliselt uued teemad. 2014. aastal valminud „Cold War” oli algselt üleval Draakoni galeriis, Vene saatkonna vahetus ja tähenduslikus läheduses, taustaks Ukraina kriis ja selle põhjustatud sõjahirm. Algne kohaspetsiifilisus on püütud kaasa tuua ka EKKMi ruumidesse, näidates seinal fotot Draakoni galerii fassaadist. Köleri jaoks on Allmägi loonud teosele jätku, mis taasloob kaamerate ja ekraanide abiga ka jälgimise all olemise tunde, mida võis tajuda juba Draakoni näitusel. Kui Draakonis nägi galeriikülastaja ekraanilt seda, mis toimus maja ees tänaval, siis EKKMi ekspositsioonis on vaatajale üsna mugav ja turvaline olukord mõnevõrra muutunud. See toob kaasa algse näitusega võrreldes põneva nihke, mis külastajale ilmselt varasemast enamgi naha alla poeb. Teise korruse ruumi on kaasatud ka sakraalsena mõjuvaid elemente, mida võib tõlgendada ühe võimalusena kui osutust religiooni rollile tänapäeva maailma poliitilises olukorras ning toimuva usupõhisele irratsionaalsusele, mis tihti kaasnema kipub. Teose esteetika on liikunud Allmäele varem omasest kitšilikust ja popilikust värvilisusest monokroomsusesse ning radarid, okastraat, barrikaadid ja jälgimisseadmed on ühtlaselt valged ning pahaendelised, muutes sõja nii millekski üldiseks ja universaalseks.

Totaalne installatsioon

Kui installatiivse skulptuuri (või skulpturaalse installatsiooni?) tugev kohalolu on üks eesti kunstivälja praegust seisu iseloomustav märksõna, siis teine on kindlasti noor, samuti installatiivne maalikunstnike põlvkond, kelle hulka kuuluvad selleaastastest nominentidest nii Laura Põld kui ka Kristi Kongi. Kongi käekiri ning esteetilised tõekspidamised kujunesid välja juba üsna varakult ning tema loomingu põhituum – värv – on jäänud püsivalt samaks. Kongi käib värviga ümber täpselt ja metoodiliselt, pakkudes vaatajale samas puhast silmarõõmu ja esteetilist elamust. „Ma ei ole oma pead padjal liigutanud” (2012) ühendab maali ja video, et kõneleda värvist ja valgusest. Selles on nii efekti kui ka poeesiat, millest viimase loob maalil kaunilt mängivat päikesevalgust kujutav video. „Pilt läbi pisarate” (2016) alapealkirjaga „Visuaalne essee akendest vaatlemisest” (viimane kõlab küll inglise keeles selgelt paremini kui kohmakas tõlge) haarab enda alla juba kogu ruumi. Maalid ja videod on nagu teosed teoses, kuna terve ruum on muudetud maaliks. Maal paistabki muutuvat Kongi loomingus järjest totaalsemaks ja kõikehõlmavamaks, olles väljunud ammu lõuendi piiridest ning võites endale üha uusi alasid.

Kristi Kongi „Pilt läbi pisarate” (2016). Foto: Kristiina Hansen

Näituse „Köler Prize 2016” tase on taaskord ühtlaselt tugev, nagu see on olnud igal aastal. Ise jätsin publiku lemmiku hääletusel osalemata, sest ei suutnud valida (ega tahtnud olla liiga erapoolik veel enne kirjutama asumist), kuid tulemust ootan siiski huviga. Põnev on jälgida ka rahvusvahelise žürii arvamuse kokkulangemist publiku omaga või sellest eristumist.

„Köler Prize 2016. Nominentide näitus” on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis avatud 5. juunini 2016. Köler Prize’i laureaat ja publiku lemmik kuulutatakse välja 27. mail EKKMis.