Ajal, mil senini laiemale üldsusele suletud olnud tööstuslinnaku väravad 2009. aastal Telliskivi Loomelinnaku nime all avanesid, ei osanud ettevõtmise algatajad ilmselt arvatagi, et linnak, kuhu on koondunud nüüdseks suur hulk loomeettevõtteid, MTÜsid, start-up’e ning erinevaid maailma maitseid pakkuvaid restorane, teeb kaaluka restardi ka Kalamajale endale. Tasub vaid lahtiste silmadega ringi käia, et saada aru, kuidas Kalamaja elukeskkond pulbitseb jõudsamalt kui kunagi varem. Epp Vahtramäe magistritöö „Tööstusalade taaselavdamise sotsiaalkultuurilised mõjud Telliskivi Loomelinnaku näitel” toob tunnetuslikule ja visuaalsele pildile ka statistilise kinnituse, märkides, et koos Telliskiviga on sealsete elanike arvamusel suurenenud ka piirkonna turvalisus ja kogukonnatunne ning „Kalamaja ei vaadelda enam kui Balti jaama tagust, kuhu niisama asja ei ole”[1]. Ettevõtmise tegevjuht Jaanus Juss ning sisujuht Raimo Matvere rääkisid Müürilehele, kuidas nad nii kaugele on jõudnud.

Telliskivi sisujuht Raimo Matvere (vasakul) ja tegevjuht Jaanus Juss (paremal) on loonud tänu Telliskivile soodsa kasvupinnase tervele Kalamajale. „Me ei näe ennast kinnisvaraarendajatena, vaid pigem aednikena, kes vaatavad, kuidas taim peenral kasvab, ja üritavad seda võimalikult vähe torkida,” ütleb Juss. Foto: Janis Kokk

Kust sündis omal ajal idee luua selline ettevõtmine nagu Telliskivi Loomelinnak?

Jaanus Juss: Mina töötasin tol ajal ühes kinnisvarafondis, millele see kinnistu kuulus. Alguses oli plaan panustada uusarendusele, aga detailplaneering võttis väga kaua aega ning otsisime seega alternatiivi, mida sellega seni teha võiks. Käisime vahel Berliini-maratonidel ja veetsime tihti aega skvotitud majades, peamiselt Kunsthaus Tachelesis, mis kujutas endast mahajäetud kuuekorruselist hoonet, mille ruumid olid hõivanud erinevad loometegevused. Kõik oli paksu kanepisuitsuvinet täis, keegi maalis ja kuskil mängiti trumme. Katusekorrus oli terrassiga, kus oli isehakanud baar. Hoone sisehoov oli kaetud liivaga, nii et oli tekitatud justkui selline rannaala. Hakkasime mõtlema, et võib-olla õnnestub midagi sarnast ka siin teha, aga rohkem kontrollitud tingimustes, mitte nii metsikult. Alguses oli kontseptsioon väga hägune, aga mõtlesime, et keskenduks loomeettevõtetele. Esimest üürnikku otsisime vist üle aasta ja selleks julgeks oli PÖFF, kellele me A2 hoone kolmandal korrusel ruumid renoveerisime. See maja oli seisnud pikka aega kasutamata – polnud aknaidki ees ja sammal kasvas põrandal. Pärast seda üürisime esimese korruse päris kiiresti välja. Järgmisega läks jälle natuke aega, aga sellest hetkest peale on toimunud eksponentsiaalne kasv ning tegelikult on kõik endalegi üllatuslikult hästi käima läinud. Loomelinnaku sündi oleme arvestanud sellest, kui PÖFF siia 2009. aastal sisse kolis.

Kas peale Berliini oli veel kohti, kust snitti võtsite?

J.J.: Alguses tegime ikka täitsa ise. Olime umbes paar aastat tegutsenud, kui läksime vaatama Kaapelitehdast Helsingis ning sarnaseid hooneid või arendusi Münchenis. Alates väga korralikest kuni täiesti äärmuslikeni välja. Eks igalt poolt sai midagi kõrva taha panna, aga päris sarnast asja me kusagil näinud ei ole. Meie erisus on see, et tegutseme erakapitali all ja ei saa linnalt ega riigilt toetusi. Nii-öelda isemajandavana teisi selliseid me näinud ei ole. Kaapelitehdasele andis linn hoone, aga me oleme pidanud ka selle ise ostma.

On üsna tüüpiline, et kultuuri aetakse vanades tööstuslinnakutes. Telliskivis asusid kunagi Balti Raudtee Peatehased ja hiljem Tallinna Elektrotehnika Tehas. Mis teid selle koha puhul köitis?

J.J.: Sellise poolenisti linnalegendi kohaselt on siin väidetavalt ka mõned Sputniku tükid toodetud.

Raimo Matvere: Kui Jaak Juske siin ekskursioone teeb, siis ta märgib selle alati ära, aga ütleb, et päris kindel ei saa olla.

J.J.: Me asume kakssada meetrit vanalinnast, niisiis ei pea isegi liiga hästi arvutada oskama, et aru saada, et potentsiaali oli siin kõvasti. Samas on see natuke imelik koht. Enne kui siia loomelinnaku tegime, ei teadnud ilmselt paljud, et kesklinna külje all üldse nii suur territoorium on, sest see oli suletud. Kui sellega tegelema hakkasime, oli igal pool aed ümber, tõkkepuu ees, valvur hoidis silma peal ja kedagi sisse ei lastud. Inimesed olid näinud ainult Telliskivi tänava poolset müüri ja teiselt poolt rongiga sõites neid hooneid. Keegi ei kujutanud ette, et see tegelikult nii suur maa-ala on. Koos naabriga kokku on see sama suur kui terve Toompea.

Kui ainulaadne ettevõtmine Telliskivi arendamine kuus aastat tagasi oli?

J.J.: Me isegi ei otsinud sarnasust. Tahtsime lihtsalt teha loomeettevõtjatele keskendunud linnaku, kus oleks mõnusam keskkond. Ka praegu ilmestab meie tegevust see, et me ei võrdle end eriti teistega.

R.M.: Ma hoian teistel kohtadel silma peal, aga me ei mõtle oma tegevusi seetõttu jooksvalt ümber, kuidas teised parasjagu toimetavad. Lähtume sellest, mida meie kliendid tahavad ja mis meile endile tore tundub.

Kui te alguse peale tagasi mõtlete, siis kui raske sellist kultuurikvartalit üldse käima on tõmmata?

J.J.: Algus oli ikka üsna raske, kuna vestlused investeerimiskomiteega olid suhteliselt komplitseeritud. Puudus usk, et see võiks kunagi käima minna. Majanduslikult siia investeeringuid juurde teha oli keeruline. Pikka aega elasime põhimõtteliselt ainult sellest, mille me siin ise suutsime teenida. Nüüd on selles mõttes lihtsam, et meil ei ole enam sellist struktuuri ümber ja saame ise vabamalt otsustada, mida õigeks peame. Meil oli kogu aeg usk sellesse projekti olemas, aga kinnituse saamiseks läks umbes 3–4 aastat aega. Alguses olid riskid, et kui tegutseme loomeettevõtetega ja võtame üürnikeks palju kunstnikke, siis kas üüri ikka makstakse, sest meil peab ju mingi tulu olema. Aga suutsime täitsa ilusti läbi suurima majanduskriisi minna ja kõik töötab. Tuleb öelda, et loomeinimesed on väga kohusetundlikud.

R.M.: Me oleme näinud Tallinnas selle aja jooksul sarnaste nähtuste tõuse ja languseid. Kultuuritehas Polymer näiteks.

J.J.: Polymerist kuulsime, kui loomelinnak oli natuke aega tegutsenud, ja keegi ütles ka, et näe, selline koht. Mõtlesime alguses isegi koostööd teha. Sisuliselt me selleni ei jõudnud, aga see oli esimene koht, mis oli justkui midagi sarnast.

Millal teil siia suurem tung algas?

J.J.: Hüppeliselt ei olegi midagi hullu juhtunud, vaid pigem oleme vaikselt kasvanud. Paar sellist suuremat murdepunkti on olnud. Üks oli esimese restorani avamine, mis oli üsnagi peavalu. Üle poole aasta otsisime, kes see operaator võiks olla, ja siis tuli välja, et ega väga valida ei olegi. F-hoone seltskond oli piisavalt julge. Nad tegid ka investeeringu ise, kuna tol hetkel polnud fond valmis raha juurde panema. Siis oli arvamus ikkagi see, et restoran tehakse in the middle of nowhere ja keegi seal niikuinii käima ei hakka. Praegust olukorda vaadates on meil selle aasta lõpuks seitse restorani, kõik töötab ja läheb hästi. Selle esimese tegemine oli riskantne, aga linnaku mõttes andis see värskema hingamise.

Foto: Janis Kokk

Aga Poetänava avamine ja Vaba Lava?

R.M.: Poetänav tõi ehk pisut teistsugust klientuuri.

J.J.: Massid vist nii väga ei mitmekordistunud.

R.M.: Revali lisandumine tõi hommikukohvitajate seltskonda. Teater on kindlasti olnud milestone, sisulises mõttes samm edasi.

J.J.: Teater jah, see toob ikkagi paarsada inimest kokku ja nad saavad siin ju lisaks ka einestada. See on suurem arengufaas.

Kas te olete pidanud suuremat promotööd ka tegema või leidis rahvas Telliskivi pigem ise üles?

J.J.: See on nagu kirjutamata reegel, et me otseselt ei reklaami ennast. Meil on oma festivalid – Tänavatoidufestival, Kirbufestival, Telliskivi Tantsufestival –, millele me teeme reklaami, aga see on pigem kujul, et näe, sel ajal toimub. Loomelinnakut kui sellist me klassikalises mõttes ei turunda. Reklaamiraha läheb pigem ürituste korraldamisse, et inimestel oleks siin huvitav.

R.M.: Meie põhikontseptsioon on sisuloome, et meil toimuks siin piisavalt palju asju ja inimestel oleks põhjust siia ikka ja jälle tagasi tulla. Suured sündmused kannavad tihtipeale just seda eesmärki, et inimesed, kes pole siin enne käinud või kel pole muidu põhjust siia tulla, teeksid selle esimese sammu. Näiteks tuled kirbukale müüma, aga avastad, et siin on suure maailma sees väiksem maailm veel. Teeme küll mõningast koostööd turistide suunal. Näiteks Tallinna kaardi pakkujaid on 15, aga me oleme valinud nende hulgast välja kaks, kes on meile kõige omasemad. Ei tahaks end kaardilt kuskilt vanalinna stripiklubide vahelt leida. Väga palju levib info ilmselt suust suhu. Meie idee on tuua siia ainulaadseid sündmusi ja iga korraldaja turundab ju oma üritust ise.

J.J.: See on ka sellest tingitud, et alustasime väga väheste vahenditega. Panime iga sendi sinna, et meil oleks pigem sisu ja inimestel põhjust tulla. Territooriumi koristasime näiteks talgute raames koos üürnikega. Muretsesime toidu, panime tunked selga, ise koristasime ja tassisime – selles mõttes oleme väga minimaalsete vahenditega hakkama saanud. Mitte mingi geniaalne plaan, mis meil algusest peale oli, vaid pigem olude sunnil välja kujunenud käitumismudel.

R.M.: Reklaam ei tundu väga mõistlik rahapaigutus ka. Just suurte ürituste puhul. Jäin just hiljuti mõtlema, kas Kirbufestivali välireklaam tasus end ära. Arvestasin, et ilma igasuguse reklaamita jõudis osalejate arv Facebookis juba 5000–6000 inimeseni, lisaks veel meediakajastus. Võib-olla ei olnud see tulemuse mõttes enam üldse määrav. Telliskivi Loomelinnaku bränd on ise piisavalt tugev juba. Üldiselt on nii, et kui tulla välja uute huvitavate ideedega, on ka meedia valmis seda kajastama.

Mis kriteeriumitest te oma üürnike valimisel lähtute?

J.J.: Eks me peame valima, aga mitte üleolevalt. Tegemist on ikkagi loomelinnakuga ja eelduseks on see, et ettevõtted, kes siin üürivad, peaksid olema loomesektoris tegevad, sellega kuidagi haakuvad või tooma linnakule juurde mingit muud lisaväärtust, et see tervikuna paremini toimiks. Kui keegi soovi avaldab, on kogu meeskonnale enam-vähem hetkega selge, kas üürnik on Telliskivi materjal või mitte. Oleme siin justkui väike pere ja kui võtame pereliikmeid juurde, peaksid arvamused ja lähenemised ühtima.

R.M.: Meil on selline healthy mix – terve hulk loomeettevõtteid ja tasakaalustuseks mõned tõeliselt ägedad start-up’id ning palju vabaühendusi. Kokku annab see väga kihvti keskkonna, kus nad siis – mu sõbra head väljendit kasutades – risttolmlevad. Vaatad hommikul kohvikusse ja näed, et MTÜ vennad arutavad loomeinimestega mingeid asju. Inimesed ei rendi siin lihtsalt hoonet, vaid me näeme, et osa neist liitub ikkagi kogukonnaga. Üritame sellel suunal ka pidevalt tööd teha – saame aeg-ajalt kokku, korraldame ühiseid üritusi.

Kuidas teile endile tundub, kas Telliskivi on kujundanud ümberkaudset kogukonda või pigem vastupidi?

J.J.: Pigem oleme loonud soodsa kasvupinna, nii et kogukonnal on olnud hea siin tekkida. Me ise sekkume loomelinnaku igapäevaellu vähe. See on nagu elavorganism. Me ei näe ennast ka kinnisvaraarendajatena, vaid pigem aednikena, kes vaatavad, kuidas taim peenral kasvab, ja üritavad seda võimalikult vähe torkida. Ta peab saama vabalt hingata. Muidugi oleks tore öelda, et oleme loonud siia ühe, teise ja kolmanda, aga ma arvan, et meil on õnnestunud luua poolenisti läbi juhuse selline soodne keskkond.

R.M.: Mida me näeme, on see, et ümberkaudsetesse hoonetesse ja kompleksidesse tuleb sarnase fookusega asju. Kui mingite huvidega seltskond on harjunud siin piirkonnas käima ja toimetama, on üpris loogiline, et seda kõike tekib juurde. Meie rõõm ja eelis on ehk see, et oleme laiendanud siinsete asukate valikuprotsessi tulemusena võimalusi, et siia tuleks järjest rohkem uusi ja erinevaid ettevõtmisi. Me ei ütle ju, et siin on loomeinimesed, teised ärge tulge, või et kui sa joonistada ei oska, siis mida sa siin ikka teed. Fakt on see, et kohalikud on hakanud piirkonda kindlasti rohkem külastama. Selgelt on näha, et ka turist, kes on käinud Eestis korduvalt ja on valmis minema vanalinnast välja, või siis rohkem backpacker’i tüüpi reisija vaatab seda väga selgelt kui üht osa Tallinna külastusest.

Kui suurel määral on Telliskivi äriprojekt ja kui palju leidub siin maailmaparanduslikku alget?

J.J.: Eks see on selline fifty-fifty, üks ei saa töötada ilma teiseta. Asjad, mis elavad ainult dotatsioonist, ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlikud. Ma arvan, et äriline iseloom ongi edu taganud. Ka mujal maailmas on näha, et asjad, mis sünnivad tugeva linnalt saadud toetusega, kipuvad tavaliselt lonkama. Äriline pool kutsub korrale ja sunnib olema efektiivne ning mõtlema asju natuke rohkem läbi. Samas on see pisut ka maailmaparanduslik projekt.

R.M.: Omanikena tuleb mõistlik olla, aga me tahaks uskuda, et toome Tallinna kultuuri- ja meelelahutuspildile ka mingit lisaväärtust – siin on päris palju kohti, kuhu tulla, et korraldada oma kultuurisündmus, näitus, ballett või mis tahes. Väga säravaid ideid, mille puhul näeme, et rahaga on väga kitsas käes, toetame sellega, et anname neile omalt poolt ruumid ja aitame natuke turundusega.

J.J.: Vaatasin, et eelmisel aastal toimus siin ca kolmsada kultuurisündmust, millest toetasime mingil kujul umbes 40%. Nagu Raimo ütles, on meil selline healthy mix. Meil on siin 11 hoonet, mille hulgas on isegi väike lasteaed. Kui rääkida loomelinnaku maailmaparanduslikkusest, siis Epp Vahtramäe tegi siin magistritöö raames uuringu, kuidas loomelinnaku teke on mõjutanud Kalamaja ja Põhja-Tallinna tervikuna. Loomelinnak on päris märkimisväärse märgi maha jätnud. Mitte teadlikult, aga oma asja ajades on loomelinnak avaldanud mõju ka ümbritsevatele kogukondadele.

Foto: Janis Kokk

Te olete pisut seotud ka Tartu Aparaaditehasega.

J.J.: Aparaaditehase eestvedaja on Urmas Laur, kellega koos me kunagi loomelinnakut alustasime. Aparaaditehas ongi natuke nagu Telliskivi väike õde. Nad on üritanud seal teadlikult sama asja teha kui Telliskivis ja Urmasel lähebki väga hästi. Tartus on selgelt sellise koha järele ka nõudlus. Ühtlasi on mudel seal sama ehk äri ja loome töötavad käsikäes. Oleme algusest peale vaadanud, et see võiks olla pisut nagu Telliskivi filiaal Tartus – püüame seal omavahel rohkem koostööpunkte leida jne.

Kas nende aastate jooksul on midagi läinud ka vett vedama?

J.J.: Suuri ebaõnnestumisi otseselt ei olegi.

R.M.: See on kihvt, et meie külastajal on üsna terav sotsiaalne närv. Kui hakkame kuskilt natuke vales suunas minema, ei jäta nad seda enda teada ja sama teevad ka rentnikud. See aitab meil fookust hoida.

J.J.: Meil on rentnikega Facebookis suletud grupp, kus nad saavad ennast vabalt väljendada. Seal näevad kõik kõigi kommentaare, nii et oleme selle tule keskel. Kui midagi rappa läheb, saame sellest kohe teada. Me ei ole ennast ära lõiganud, et kuskil kaugel on mingi arendaja ja kui üürnikud tahavad muutust, peavad nad meili kirjutama ja sellele vastust ootama – me saame selle tagasiside kohe väga otse.

R.M.: Mõned üritused on küll vahel võib-olla meie klassikalisest Telliskivi formaadist erinevad, mis ei pruugi halba tähendada, aga mingile seltskonnale on see nagu sireen.

J.J.: Sponsorlust ja reklaame me siia linnakusse väga ei taha. Üritame nii poliitiliselt kui ka muudes küsimustes väga neutraalsed olla. Saame päris palju selliseid kõnesid – kes tahab siia oma reklaami üles panna või brändinguga grafiti teha –, aga sellised asjad oleme kõik alati ära öelnud. Tahame siin ikkagi loomulikku keskkonda säilitada ning korporatsioonidest pigem hoiduda.

R.M.: Mingil hetkel käis võidujooks, kes saab siia esimese 3D-grafiti teha, aga kuna kumbki huvilistest polnud nõus joonisel oma brändingu detailist loobuma, siis tööd ei läinud käiku. Üks pilt oligi väga kihvt, aga kui sul on ikkagi toote pudel käes, siis noh…

Sel aastal valmis teil Telliskivi seintele kaks suurt grafitit. Kas need olid teie enda tellitud?

J.J.: Pigem mitte. Kunstnikud on ikkagi meie poole pöördunud.

R.M.: Hallidel aegadel tekkis seda grafitit siia ikka nii, nagu seda hoonetele tekib. JJ-Street Baltic Session: Street Art Jam on korraldanud erinevaid üritusi ja paljuski koostöös nendega on viimase paari aasta suuremad tööd ka valminud. Nemad on selles vallas põhiarendajad Eestis ja boost tänavakunsti vallas tekkis eelmisel aastal, kui nad Lendava Taldriku seinale töö teinud kunstniku Eestisse kutsusid. Sel aastal tulid nad uuesti meie juurde uurima, kas meil on vaba seina, ja nii ta läks. Kuna Foody Alleni graafika on tänavakunstipärane ja meil on seal tühi sein, küsisime naabrilt, kas võime lasta pika parklamüüri tänavakunstiga täita, ja ta oli nõus. Just siis muutus aktuaalseks teema, kuidas linn käskis vanalinnas maha pesta Edward von Lõnguse töö ning et ametnike suhtumine tänavakunsti ei ole niikuinii eriti toetav. JJ-Street Baltic Session üritab seda muuta ja me saime aru, et kui meil on sein, siis tulgu ja tehku. Me ei teadnud, kuidas see läheb, aga avanädalal tehti viis või kuus postivahet ära ja ülejäänud täitusid kuu aja jooksul iseenesest. See on selline orgaaniline sein, mis jääb sinna edaspidi ka.

Foto: Janis Kokk

Miks Telliskivile Tallinnas eriti arvestatavaid konkurente pole tekkinud?

R.M.: Mina ei vaata seda konkurentsi vaatepunktist. Praegu on meie eelis just see, et meil on siin kogukond tekkinud. Sul on siia lihtne tulla ja sisse elada. Inimesed tänavalt üritavad teha meile põhiliselt selgeks seda, et meil on meeletu konkurents Kultuurikatlaga. Turisti silmade läbi näen mina neid pigem sama vao kündjatena, kellega meil on ehk võimalus kunagi koostööd teha.

J.J.: Samas konkureerime me justkui enamiku meelelahutuskohtadega linnas. Miks teisi selliseid linnakuid pole tekkinud? See on kompott mitmest muutujast – et oleks sobivas asukohas sobiv kinnistu. Kui sa tahad, et siia kogukond tekiks, ei saa seda kiirendada, sa ei saa seda peenart väetama minna, et mari väga hea tuleks. Tuleb lihtsalt istuda, oodata ja lasta tal ise kasvada. Seda on kinnisvaraarendaja seisukohast tihti väga raske teha, kuna sul võib olla hästi maksev üürnik ukse taga, aga talle tuleb ära öelda, kuna tegu pole loomeettevõttega. Suhteliselt raske otsus, mida ärisektoris teha. Jah, ta maksab üüri ja ta maksaks üüri rohkemgi kui loomeettevõtja, aga ei, me ei võta teda ja parem ootame seda õiget loomeettevõtet.

R.M.: Kui mujal on tihti toetaja, näiteks avalik rahastus või omavalitsus, siis siin on mänguruumi natuke rohkem.

J.J.: Toetustega on nii, et kui linn või riik sind toetab, pead selle toetuse efektiivselt ära kasutama. Sul on surve, et nüüd peab midagi tegema, sest aruannetes on ju vaja midagi ette näidata, ning siis hakkad paratamatult ka arengus mingeid kompromisse tegema. Me üritame olla kompromissitud. Anname endale ikkagi aru, et linnak on loomeettevõtetele. See on paljuski ka asja võti – et ei oleks survet, peab ise kasvama. See on nagu lastegagi. Nad kasvavad ikka oma tempos, võid ju nende peale karjuda (naerab), aga ega sellest midagi paremaks ei lähe. Rikud ära. Eks sõbrad-tuttavad ikka helistavad meile aeg-ajalt, et kas te olete kuulnud, et teile tuleb konkurent sinna või tänna. Kehitad õlgu ja lähed oma asjaga edasi. Väga me ringi ei vaata. Ainult selle koha pealt, et mõne asutusega koostööd teha, kui tundub, et oleks hea sünergia. Aga see, kes nüüd kellelt mingi üürniku kätte saab, on täiesti olematu.

R.M.: Me käime pigem Eestist väljaspool ideid kogumas ja vaatamas, mida tehtud on ja mis toimib.

J.J.: Me käime samamoodi Kultuurikatlas üritustel ja nemad ilmselt siin. Tundub, et turgu jagub kõigile, kui asja kvaliteetselt teha.

Telliskivi Loomelinnak tähistab 8. sünnipäeva 20.-23. aprillini kestva minifestivaliga, mille programm hõlmab pea 20 erinevat sündmust. Muu hulgas saab osa võtta lõunasöögist, kus Süüriast pärit pere ehtsat Süüria toitu valmistab ja oma kultuuri tutvustab, liituda ekskursioonidega, kus tutvustatakse Telliskivi seinakunstiteosed või tehnoloogiaettevõtteid, nautida Jazzkaare tasuta kontsertide päeva, osaleda minikoolitustel ja palju muud. Kogu programmi vaata siit.


[1] Vahtramäe, Epp 2013. Tööstusalade taaselavdamise sotsiaalkultuurilised mõjud Telliskivi Loomelinnaku näitel. Magistritöö. Tallinna Ülikool.